kolmapäev, 29. juuni 2011

29 Juuni 2011

Mind ajas hiljaaegu närvi üks artikkel, ning selle kommentaarium.

Nimelt oli teema kodus sünnitajatest, et alates 2007.ndast aastast on kodus sünnitanud neli inimest ja kaks neist lastest suri, kuna ei saadud piisavalt kiirelt arstiabi. Emad pidid olema vastutustundetud, et sellist asja üldse teevad ja.. Ma ei viitsinud isegi lõpuni lugeda, viskasin vaid kiirelt pilgu peale kommentaariumile, kus oli sel hetkel 124 vastust. See ajas mind aga meeletult marru. Sest kanakari kaagutas ühte ja sama teksti. Sellised tuleks vangi panna, idioodid ja mille jaoks siis sünnitusmajad on ja riskeerivad oma lapse eluga ja et miks minnakse Moega kaasa. MIS MOEGA ma küsiks?

Esiteks tahaks teada seda, kust nad võtavad selleks arvuks vaid neli sünnitust? Kui foorumid lahti lüüa, siis seal juba leiab sünnituslugudest rohkem kui neli kodusünnitust. Üritatakse vist inimesi ära hirmutada, et surmade protsent on nii suur. Tahaks kõrvale saada sünnitusmajade surmaprotsenti. Seal on see protsent ka ikka meeletult suur ja seal ei ole selles lapsevanemad süüdi.  Teiseks on see, et kes üldse on öelnud, et alati on emad selles süüdi, et peavad kodus sünnitama. Võttes võrdluseks alles sellel talvel Lasnamäel juhtunud olukord, kus Kiirabi "ei leidnud" maja üles ning isa pidi väikese tütre nähes ise sünnituse vastu võtma. Kas selles tuleks ka siis ema süüdistada, et Kiirabi ei suuda endale selgeks teha, kuhu sõita? Ja ma ei usu, et see on ainus sarnane kord, kus kiirabi ei jõua õigeks ajaks ning pere peab oma jõududega uue ilmakodaniku vastu võtma.

Teiseks, kas keegi on üldse küsinud, MIKS naised on otsustanud kodusünnituse kasuks? EI ole selleks, et Moega kaasas käia või kuulsust saada, mis kuradi kuulsust sa ikka sellega saad. Reaalsus on hoopis teine. Kuna ise pole kokku puutunud, siis enda kohta öelda ei oska, kuid niipalju kui olen erinevate naiste jutte lugenud siis oskan nende kaitseks paar sõna öelda küll. Põhiliseks põhjuseks, miks naised otsustavad kodusünnituse kasuks, on see, et neil on eelmisest sünnitusest haiglas liiga ebameeldivad kogemused. Enamjaolt siis arstide jõhker käitumine ehmatas inimesed ära. Teiseks tekib sünnitajatel seal kisa sees tihti stress ja nad ei suuda lõdvestuda, mistõttu lapse ilmale tulek rebestab nad igatepidi lõhki. Nende naiste jaoks on kodusünnituse eelis just see, et nad saavad rahulikult omas keskkonnas ilma kõrvaliste lõustadeta keskenduda ja end lõdvemaks lasta, mis muudab paljude naiste jaoks sünnituse palju meeldivamaks kogemuseks. Jah loomulikult, sellel on ka omad riskid, kuid riskid on igal pool. Ning ultrahelis on üldjuhul kõik kõrvalekalded näha ning kui last mingi asi ohustab, tõstavad vanemad üldjuhul lapse tervise oma soovidest ettepoole. NIi palju, kui olen lugenud naiste arvamusi ning muljeid peale seda, on kõik meeletult rahul ja ei oleks kindlasti seda kogemust haiglas sünnitamise vastu vahetanud. Ma ei ütle, et mina seda teeksin, kuid respekt neile naistele, kes julgevad seda teha.

Kohe näha, et eestlased on paras kanakari küll. Üks paneb ees, KAKAKAKAKAAA ja teised karjas järgi. Huvitav, kas eestlased kunagi suudavad oma arvamust ka avaldama hakata, või jäävadki karjas kaagutama.





AGA mul on hetkel kõik hästi, nii hästi. Kui plaanid nüüd läheksid ka nii, nagu soovime, on ees olevad kaks suvekuud imelised :)
(●̮̮̃•̃) (●̮̮̃•̃)
/█\ ♥/█\

teisipäev, 28. juuni 2011

28 juuni 2011

Õnnejoovastus paneb ringi käima pea
kui vaid oleksin varem teadnud
et armastus võib olla nii kuratlikult hea

Lootusetust  olukorrast lendan välja linnutiivul
aeg see halastust ei anna
silman teda vaid hetke viivul

Aeg on peita pisarad ning armastusest joobuda
meil aega nii vähe on antud
et eales või elu võimalustest loobuda

esmaspäev, 27. juuni 2011

27 Juuni 2011

Ma luban, et olen homme tubli ja kirjutan siia rohkem oma mõtteid. Täna ei jõua, uni tapab ja hommikul jälle tööle :)

Homme on plaanis jälle hästi-hästi tubli olla :P

pühapäev, 26. juuni 2011

26 juuni 2011

Olen olnud laisk ja ei ole viitsinud kirjutada, ma tean, aga lihtsalt ei ole aega ja tahtmist ja vahepeal puudub tuju. Üritasin siin küll tagant järele postitusi kirjutada aga see on ikka jama mis jama. Igatahes üritan end kokku võtta siiski.

Eile oli Kaidol sünnipäev, sai 29. Kell 12 täpselt suudlesin teda ja soovisin siis palju õnne ja ulatasin talle MULLITAJA. Jah, mullitaja.. Mõnitasin teda veidi ja ütlesin, et kuna ta on minu jaoks nkn igavesti 17 ja pool, siis leidsin, et see oleks talle sobiv kingitus. Ta ainult naeris ja hakkas siis mullitama. Otsustasin siiski kohe järele talle ka tõelise kingituse ära anda, milleks oli siis statiiv, Premium ja autopesu komplekt. Tundub, et ta jäi rahule. Siis vaatasime veel Kummituslaborit ID pealt ning tõstsime klaase. Selline mõnus õhtupoolik oli. Peale kahte veidi saime siis tuttu ära. Hommikul ärkasime aga juba enne 10 hommikul. Kaidol läks uni ära ja ajas mind ka siis oma sahmimisega üles. Peale seda siis laisklesime päris pikalt, kuni 1 ajal vedasime end lõpuks poodi, kodus hakkas toit otsa saama. Peale poes käiku hakkasime aga koristama. Mitte palju, niimodi nipet-näpet. Tolm tolmuluuaga ära ning põrandad puhtaks jms.Peale seda veidi sõime ning laisklesime edasi.

Mingil hetkel mõtlesime Kaidoga, et ostaks tüki kooki ning läheks käiks Sihist läbi. Niisama kodus istuda ka nõme. Kaido siis helistas Katile ja tuli välja, et Kati oli mõelnud meile külla tulla. Igatahes kokkulepe jäi, et tal moment veel kodus tegemist ja tuleb siis meile järele. Noh, eks selleks, et Kaido saaks ka juua. Ma käisin siis pesemas ja asjatasin siin, kuni Kati lõpuks tuli. Viskasime siis asjad autosse, Kaido viskas veel prügi ära ning sõitsime siis Siili Maxima juurde, sealt Dantu peale ning Järve selverisse kooki ostma. Lõpuks võisime sammud Sihisse seada. Seal ootasid meid ees Rein, Henry, Kix, Mocc ja Ints. Õige pea saabus Haldi ka. Ma ei saanud muidugi auto uksest välja, sest Kati parkis ilusti nii, et puu pani ühe tagumise ukse kinni ja teine mingil põhjusel lihtsalt ei avanenud. Pidin siis eest välja ronima, lõbus. Miku tegi muidugi musimusi ja viskas siis pikali ära. Igatahes õhtu oli väga mõnus, seltskond oli hea. Mingi hetk saabus Liivi ka, just siis kui meil oli plaanis ühispilt ära teha. Igatahes grillisime seal ja naersime. Eriti palju sai naerda Oskari üle, kes magas keel suust väljas püstijalu. Kaido jõi õlut, meie Katiga libistasime Vana Tallinnat piimaga.. muidugi sai peale seda ka Kati üle naerda, kuid sellest ju maailm vaikib :P

Igatahes ühe ajal öösel jõudsime lõpuks koju, Mario ja Henry tõid meid ära. Peale seda kohe hambad puhtaks ning magama, uni oli meeletu. Ja nüüd hommikul ärkasime kolmveerand 11 ajal. Ja nüüd siis tsillime...

Igatahes kõigile teadmiseks, siis 15 juuli on mul viimane tööpäev. See tähendab, et pean hakkama taas tööd otsima. Ei, mind ei lastud lahti, vaid tulen ise ära. Viisin teisip lahkumisavalduse kontorisse ära, niiet asi on lõplik. Järgmine nädal veel viimane Balti jaamas, peale seda kaks nädalat Sampo pangas ja ongi kõik. Töö mulle iseenesest meeldib, kuid kui töökeskkond on mäda siis ei anna seal normaalselt tööd teha, ilma rabajärve upputamata.

Esiteks, alguses lubati maad ja ilmad kokku, et alati kui vaba päeva vaja siis leiame mingi lahenduse ja pole mingit probleemi. Töökaaslased pidid olema niii vastutulelikud ja tublid ja head, kindlasti kõik tulevad vastu, kui vaja. Kuid mis on tegelikkus? Ma pidin tööl käima Haigena neli päeva, sest mitte keegi ei tule vastu, kui sul tõeliselt vaja. Ei olnud lühikesed päevad, 1 päev - 14h, 2 päev - 10h, 3 päev - 10h ja neljandal päeval olin 2,5 tundi tööl ning siis tuli üks inimene minu asemele. Jah, väga fantastilised võimalused vabade päevade saamiseks. Niisamuti oli vaja mul minna matustele, ning kui teatasin oma vanembaristale sellest, et ta otsiks mulle asendaja, sain väga ärritava sõnumi vastu. Tema ei tea, kust ma endale asendaja saan, tema on puhkusel ja teda ei huvita. Et ta ei usu, et ma üldse endale asendaja saan. Mitte, et temal on töönumbriga tasuta helistamine, ma pean endale matusteks ise asendaja otsima ja enda kõneaega raiskama? Jumal kui armas kollektiiv!!! Ma saan aru, kui ma tahan kusagile sõita ja tahan päevad vabaks võtta, siis ma otsin endale ise. Aga andke andeks, kui ma olen haige või kui mul on vaja matustele minna, kas need pole erandolukorrad? Mädamädamäda süsteem!

Teiseks see, et võtakse tööle täiesti lapsed. Need teevad selliseid vigu, et siga ka ei söö. Keeravad sita kokku ja lasevad saba jalge vahel jalga ning meie peame jälle seda suppi lürpima. Kaks kuud küürisin lasteaia järel. Ja nüüd reedel ütlesin, et mul on pohhui ja lihtsalt ei hakanud küürima. Taipohh mind jälle sitamaja homme ootab. Õnneks on järgmine nädal seal viimane. Sampos olen üksinda ja ei pea teiste järel koristama, ainult enda jama. Kaks nädalat enda eest vastutamist, ise asjade tellimist ja.. MÕNUS :)

Kolmandaks muidugi see, kuidas vanembarista ei viitsi ja ei taha enda tööd teha ja sõna otseses mõttes jätab koguaeg pooled asjad mulle teha. Kurat, mille eest ta palka saab. Peaks hakkama ka palka juurde küsima rsk!

Igatahes kõik see jama viskas mul kopa ette ja lõin avalduse letti ja mind ei huvita kellegi kutsikasilmad. Ainult püsiklientidest on kahju, et mingid sitavaresed neid teenindama peavad. Kaotavad nii mõnedi kliendi, ma arvan.

Igatahes tulevik näib päris helge. Usun, et saan siiski päris kiirelt uue koha.. Ja mul on plaanis veel laatadele minna ja muidugi sadamaturul tahaks ka tiiru ära käia. Ma teen endale veel nime!

teisipäev, 14. juuni 2011

GERLILE!

SEE POSTITUS ON AINULT GERLILE, SEST TA ON JU NIII ÄGE :P