Raamatud 2.

Nüüd tulevad jutti ühe kirjaniku iroonilised kriminaalromaanid. Olen neist lihtsalt niii sõltuvuses. Tegemist siis vene kirjaniku Darja Dontsovaga. Mõnel inimesel on kohe annet.. nii korralikult lausa, et naera või piss püksi.

7.) Ruuduline sebra .

"Rahvas räägib õigust: iga heategu saab tingimata karistatud. Daša Vassiljeva pakkus sõbrale ulualust, ja too tasus... pardiga. Ja sugugi mitte ükskõik millisega, vaid...

Aga ei maksa sündmuste käigust ette tormata, sest selleks ajaks, kui Daša rongiga teele pandud saadetise üles leiab, jõuab palju vett merre voolata. Praegu on tema jaoks peamine hoopis muu – selgitada välja, kes oli see, kes käitus tema sõbratari Veraga nii jäletul kombel ja miks, milliste pattude eest teda sedavõrd julmalt nuheldi. Ei, Vera tütrekese surm ei olnud juhus, ei, ta ei surnud loomulikku surma! Toimunu lätteid tuleb otsida minevikust ja hoopis teisest kohutavast kuritööst.

Ainult et mis puutub asjasse surnuist ülestõusmist tõotav ekstrasenss...?"

8.)  Sokolaadi tuhkatriinu


"Jevlampia Romanova asub uurima, kuidas sattus Ija Vadimovna Kroni kadunud tütrele Zojale kuulunud ehe polikliiniku osakonnajuhataja doktor Mjatšina kaela, ja miks arvab Ija Kron, et tema tütar ei olegi surnud. Õnneks ei ole Ija Kron jäänud pärast tütre surma päris üksi – teda on lohutamas armas tüdruk hüüdnimega Käpake, orvuke, kes on proua Kronile kasutütre eest. Käpakesel on kadestaja – kadunud Zoja sõbranna Alla, kes oleks ise tahtnud olla Ija Kroni varade pärija…
Paraja annuse müstilist õudust lisab Jevlampia Romanova ja ta sõbranna Katja kasutütre Liza kaisulambaga seotu."

9.) Pilet lendavale vaibale

" Selleks, et kirjutada haarav kriminaalromaan, pean mina, Viola Tarakanova, lahendama kuriteo. Seepärast kappangi mööda linna ja otsin kriminaalseid lugusid. Ent seekord tuli lugu mulle ise koju kätte. Meie naaber Liza Makarkina leiti mõrvatuna, kuriteopaigalt tabati nooruke modell Anja Galkina. Kogu maja sumiseb kui mesilassülem – kohalikud klatšimoorid muudkui jahvatavad Anton Makarkini ja Anja armusuhtest. Lasin Galkina emal endale augu pähe rääkida ja soostusin mõrva uurima. Ning tirisin päevavalgele nii segase loo, et võiks osta parem kohe pileti lendavale vaibale…"


10.) Õhtusöök inimsööja juures


"Vähe sellest, et mind jälitab luul – rõdul kekslev känguru, nüüd on ka tööl jama lahti.

Mina, Jevlampia Romanova, olen ametis valgustkartvaid teenuseid pakkuvas agentuuris. Järjekordset tööülesannet täites asun teenijana kliendi majja elama ning avastan üsna pea, et mu tööandja Anna mees peab armukest. Laon süüdistavad fotod ülemuse lauale, arvates, et mu missioon on täidetud. Kuid Anna soovib, et ma jätkaksin tema mehe järel luuramist. Majaisanda sünnipäevapeol mürgitatakse tsüaniidiga üks külalistest, kelles ma tunnen vaevata ära peremehe armukese. Ning kohe hakkab kõik viltu kiskuma: mu ülemus tapetakse, Anna arreteeritakse, mind lastakse töölt lahti.

Ent mul pole kombeks meelt heita, seepärast asun Anna tütre palvel julgelt asja uurima…"

 11.) Kontrollsuudlus

"Kurjategijate jälitamine viib erauuringute austaja Darja Vassiljeva pealinna metroosse: siin tõugati rongi alla ta sõbratar Lida. Ja mõni aeg tagasi nägi Daša siin Lida tütart ratastoolis, mida lükkas almuseid paluv kerjusnaine. Ometi pole võõrastele suletud maailma saladustesse tungida kaugeltki lihtne. Ning siis, olles harjunud iga asjaga lõpuni minema, imbub Daša metroo "kerjusteärisse". Järgmiseks peab ta läbi käima selle maffia "imagolooja" kätest.

Ta suundub kellegi Marilyn Monroe juurde, aimamata, et lahendus on lähemal, kui ta arvatagi oskab."

12.) Inetu pardipoja hobi


"Fataalne ebaõnn algas Daša Vassiljeva peres pärast ühiselt veedetud nädalavahetust Vereštšaginite ratsatalus. Seal oli veel üks respektaabel paar: Jelena ja Mihhail Kajurov, kahe hobuse omanikud.

Ehkki kui Daša pool aastat tagasi Kajurovitega tuttavaks sai, polnud neil pennigi hinge taga, tookord Daša autole topisnuku visanud Jelena oli selgelt vaimuhaige. Nüüd ei paistnud naise tervisel midagi häda olevat. Daša juhtus kogemata Kajurovite tüli pealt kuulma ning peagi leiti Jelena tema ratsu Lordi latrist surnuna. Vereštšagina keeldus uskumast, et Lord tappis oma perenaise, ja palus Dašal mõrtsukas üles otsida.

Asjaarmastaja-detektiiv asus loomulikult tegutsema, kuid siis läks tema enda kodus tõeline põrgu lahti!"

13.) Heraklese 13 õnnetust


"Viimasel ajal tormab Ivan Pavlovitš ringi nagu segane ning lahendab klientide juhtumeid. Ja kõik sellepärast, et ärinaine Nora, kelle sekretärina Vanja töötab, otsustas detektiiviks hakata. Seekord peab Poduškin kindlaks tegema, kes kodakondsetest regulaarselt miljonär Kuzminski lauasahtlist raha varastab. Ärimehe eramus elab palju inimesi ja nagu Inglise kriminullides on ka perekonnalegend kummitusest – peremehe surnud emast, kunstnik Glafirast. Kunagi ammu tappis ta end kääridega ja tema autoportreele ilmus punane plekk... Vaevu jõudis Ivan majja tulla, kui plekk taas maalile tekkis! Kogu perekonna naispoolt haarab õudus. Plekk on ju surmakuulutaja! Ivan suhtub naiste hüsteeriasse skeptiliselt. Kuid asjata! Peagi toimub majas mitu kuritegu, esimesena tapetakse toatüdruk. Glafira portree ees! Kääridega!"

"Ühesõnaga, kui ei taha endale halba, ära tee teistele head!"
"Armsad daamid, ärge kunagi püüdke abikaasat üllatada, isegi siis, kui olete tema truuduses täiesti kindlad. Esiteks - võite mind uskuda - täiesti pattudeta mehi esineb sama harva kui rohelisi vareseid. "

Nüüd hetkel 2,5 Ann Grangeri raamatut veel lugeda ning siis saab uutele Dontsova raamatutele järele minna!

Raamatud

Täna jätaks pisut teistsuguse postituse. Kirjutaksin viimasel ajal loetud raamatutest natuke.. taaskord on ju käes pimedad õhtud ja parimaks sõbraks ja kaaslaseks raamatud. :)

1.) Martin Page - Kuidas ma lolliks hakkasin.
See oli üks väga huvitava vaatenurgaga raamat. Pani mõtlema ja paar päris mõnusat pärli leidsin sealt ka.
*  Kuigi ta mõistus sundis iseennast uskuma, püüdis ta siiski ennast mitte liiga palju usaldada, mitte nõustuda oma mõtetega, sest mõistuse sõnad tahavad meid teenida ja julgustada - ning lolliks teha.
* Vaikus laotas suured haprad liblikatiivad palatis laiali. Päike oli loovutanud koha vihmale ja hallusele.Juulikuu mängis märtsikuu partituudi järgi.
* Vähk leidis, et minu keha on talle suurepärane paradiisisaar. Nii ta siis veedabki siin puhkust, jalad minu vere ookeanis, päevitades minu südamepäikese käes... Ta ei vaja päikesevarju, ta naerab päikesepiste üle. Tema puhkus seisneb minu tapmises.
* Ma olen nagu vana vedur, mis sööstab rööbastel ega saa peatuda, sest kütuseks - kivisöeks, mis annab peadpööritava kiiruse - on terve maailm.


2.) Pille Hanni - Ma armastasin kiskjat
Raamat räägib siis meie "Nõmme inimsööjast" Andreas Hannist. Õigemini raamatu autor on Andrease naine, kes kirjutab siis kogu loo üles oma vaatevinklist. Selle raamatu ümber on muidugi palju tantsu ja tralli käinud. On seda naist materdatud vastu maad, on inimesi kes saavad tast aru ja kindlasti on neid erinevaid arvamusi veel väga palju. Igatahes minus tekitas see raamat välja palju erinevaid tundeid. Olin kurb, olin rõõmus.. elasin täie rinnaga kaasa ja ausalt öeldes saan sellest naisest aru. St mõistan tema käitumismustrit. Ja kui mõni arvustaja ütleb, et autor väidab et tema ainus patt oli oma meest armastada, siis mingu persse.. Sest kui raamatut lugeda mõttega, siis on aru saada väga hästi, mida inimene pidi läbi elama. Ühesõnaga soovitan kõigil kindlasti seda lugeda. Sain raamatu läbi väga kiirelt ja on plaanis seda uuesti lugeda. Kuigi raamat on väga sünge, siis hetkel on see mu üks lemmik raamatutest...

* " Olen juba ammu soovinud kirjutada oma elulugu, kuid varem pole mul kunagi olnud selleks piisavalt aega. Aeg-ajalt pidasin küll päevikut, kuid sellest pole midagi asjalikku välja tulnud. Aeg! Pidev tempo, ajapuudus - see ongi mind takistanud.

 Praegusel hetkel olen 24-aastane ja mul on küllaldaselt aega, vahel isegi muutub see talumatuks, et mul nii palju aega on. Lõpuks ometi saan iseendaga kahekesi olla nii palju, kui tahan. Olen olude sunnil isoleeritud kõigist inimestest ja vabast maailmast. Olen iseendaga silm silma vastas - nüüd on paras aeg. Alustan! Täna on 30 oktoober 1982. aasta.
  Tookord eeluurimisisolaatoris alustasin kirjutamist eelkõige põhjusel, et... esimest korda elus polnud mul ajaga midagi targemat peale hakata. Ootasin, kuidas lõpeb mu abikaasa kuritegude uurimine, ent ma ei teadnud siis veel, milline kannapööre elus - 12 aastat Harku naistevanglat - mind ennast ees ootab. Algsel kujul oli kogu see autobiograafiline jutustus mõeldud ainult mulle endale ja ei kellegi teise silmadele ega kõrvadele. Kordan veel - see oli mu põhiline ajatäide.
 Alles kakskümmend kuus aastat hiljem, oma 50. sünnipäevaks, otsustasin, mõne hea sõbra soovitusel, kirjutatu avaldada.
 Igal inimesel on oma lugu. Kui palju neist kunagi ilmavalgust näeb, oleneb juba inimesest endast. Jah, enda jaoks võib ju kirjutada nii, nagu asi tegelikult on, aga kui tead, et keegi veel seda loeb - see nõuab julgust. Olen püüdnud oma algset käsikirja võimalikult vähe muuta ja mitte ilustada, et näidata, kuidas ma siis, 26 aastat tagasi, mõtlesin ja tundsin. Mul on eluaeg olnud kombeks pidada päevikulaadset kalendermärkmikku, sealt sain palju abi.
 Olen tekstis muutnud minu elus olulist rolli mänginud inimeste nimed. Ise kasutan raamatu autorina seda perekonnanime, mida ma kandsin tookord, kui mu elu kõige traagilisemalt mõjutanud sündmused toimusid.
Inimsööja lesk - niisuguse märgi ka külge sain...
Mida ma praegu ise oma algsest kirjutusest arvan, on juba teine asi, aga siis elasin ma just nii ja siin on minu lugu. "


See oli nüüd siis selle raamatu sissejuhatus.. Igatahes soovitan soojalt seda lugeda, tõeliselt hea.


3.) James Hadley Chase - Said, mis tahtsid.
See kirjanik oli mul kunagi vaieldamatu lemmik. Armastasin tema kirjutatud kriminulle väga lugeda.. ja lugesingi, terve hunniku läbi. See tuletas mulle meelde, miks ma seda kirjanikku armastasin/armastan.

"Harry peab plaani kaaperdada lennuk ja röövida teemandid, mida sellega veetakse. Glorie püüab meest päästa tema tegude vältimatutest tagajärgedest, kuid ahnus ja truudusetus viivad mõrvade ja meeleheitliku põgenemiseni. "


Nii nagu ikka, asjad ei pruugi kunagi minna niisamuti, kui plaanitud. Siin on verd, hirmu, kahtlusi ja põgenemisi. Nii nagu õiges kriminullis ikka. Igatahes meeldis.


4.) Meg Cabolt - Printsess avalikkuses
5.) Meg Cabolt -  Igavesti printsess.

Issand kui mõnus oli vahelduseks lugeda selliseid armsaid ja siiraid raamatuid, nagu on Printsessi päevikute sari. Ausalt öeldes isegi kahju, et Printsess Mia seiklused edasi ei lähe. Ma oleksin kindlasti tahtnud veel edasi lugeda ja siit sombusest sügisõhtust romantilisse raamatusse hõljuda. Muhe!

6.) Ann Granger - Sobiv paik surmaks
Sedapuhku jälle täiesti teistsugune krininaalromaan. Kirjanik kirjutab huvitavalt.. mõrv ei toimu kohe ning ka mõrva lahendamine on hoopis teistsugune. Niisamuti ei ole ka mõrvar ära aimatav. Niiet tekitab ikka aina tahtmise edasi lugeda ja teada saada, mis NÜÜD edasi saab.

"Meredith Mitchell ja Alan Markby kistakse sedapuhku uurimisse, mis tegeleb kahe noore tüdruku jõhkra mõrvaga. Cotswoldi südamest leitakse laip - teismeline kohalik tüdruk Lynne, keda nähti oma surmapäeva õhtul pubist koos tundmatu mehega lahkumas. Peainspektor Alan Markby sõbratar Meredith sõbruneb ühe teise kohaliku tüdruku, Katiega. Peale vanuse ja kodulinna pole Lynne'il ja Katie'l pealtnäha midagi ühist. Aga kas võiks lood, mida Katie jutustab Meredithile oma keerulisest perekondlikust taustast - ebastabiilne, aristokraatlik ema, narruseni armastav isa, kelle kannatus on otsakorral, ja majas elav riukalik sekretär -, heita valgust ka teisele noorele tüdrukule?"

Ps.Kohe varsti järgneb uus postitus :)

=)

2 aastat ja 2 kuud..

Reedel sai meil Kaidoga siis 2 aastat ja kaks kuud täis. Sai siis taaskord võetud romantikapakett ning käidud lõõgastumas. Seekord siis aga kahepeale, mitte üllatusena :)

Igatahes oli mul terve reedese päeva tuju nii hea ja olin juba romantika lainel. Tööl küünlad põlesid ja muusika mängis. Hõljusin seal vaikselt ringi naeratus näol. Meenutasin kogu seda imelist algust ja.. tuju oli ikka väga laes. Tuli prints valgel hobusel, tõmbas mind jalust nõrgaks ja suudles oimetuks.

Igatahes natuke peale kuut pakkisin tööl asjad kokku ning kimasin trollile. Sääses maha ja mustikasse Tootsile süüa ostma. Sealt kiirelt vutvut koju. Muidugi said mu UGGY-d teel koju läbimärjaks ja ma olin päris kuri. Kodus siis Kaido tegeles loomadega ja mina käisin kiirelt pesemas. Siis kähku riide ja pakkisin asjad. Pidime kell 8 juba seal olema, kuid saime 10 enne 8sat alles uksest välja. Noh, 15 minutit hilinesime, see polnud midagi erilist.

Igatahes oli seal mingi uus adminn. Ta oli vahepeal üritanud mulle juba helistada, kuid mul oli telefoni aku tühi. Saime täpselt sama toa, kus olime eelmine kordki. Adminn pani sellega muidugi pange, et romantikapaketiga tuuakse hommikusöök tuppa, mitte ei pea restosse selle jaoks minema. Polnud hullu, saime kellaaja paika ning suundusime enda tuppa. Vahetasin riided ning suundusime siis restorani õhtusöögile. Muidugi oli laud ka sama.
Istusime seal küdeva kamina ääres küünlavalgel. See hetk oleks võinud kestma jäädagi. Igatahes eelroaks oli siis Koorene lõhesupp. Ma armusin sellesse esimesest ampsust. Ehk siis ma pean selle enda menüüsse sisse võtma. Lihtsalt fantastiliselt hea maitsega. Pearoad olid meil siis erinevad.  Mina otsustasin "Grillitud lõhefilee sidruni-võikastme ja juurvilja juliennega" kasuks ning Kaido võttis Viini snitsli  wok juurviljade ja seenekastmega. Järjekordselt head road, kuigi Kaido kartulid ja minu lõhe oleks võinud olla natukene soolasemad. Kuid siiski väga maitsev oli ning kõhud saime juba täis. Valge vein kuulus muidugi prae juurde. Lõpuks magustoiduks saime jäätisevaliku ning lõpetuseks ka tassi kuuma teed. Sealt lahkusime alles peale kella 10t õhtul.. 1,5h on ju täitsa normaalne õhtusöögiaeg, vähemalt restoranis. :) Läksime tuppa tagasi. Kaido käis suitsul muidugi ja mina vaatasin telekat. Siis tuli Kaido tagasi ja me avasime vahuveini ning tühjendasime ka puuviljavaagnat. Mina suutsin juua vaid klaasikese veini, siis jäin südamerahus magama. Kaido vaatas filmi lõpuni ja tuli siis ka magama.

Hommikul ärkasime 10 ajal ja vedelesime niisama. Telekast ei tulnud suurt midagi. Vedelesime siis kaisus ja lobisesime, kuni kolmveerand 11 ajal end püsti ajasime ja voodi ära tegime. Kell 11 tuli siis hommikusöök. Kaks kandikut olid toidust lookas. Salat, hunnik võileivamaterjali, keedumunad, kook ja kohv. Kõhu sain nii täis, et alles õhtul peale 8sat meenus, et vist peaks midagi veel sööma.

Lõpuks kell 12 suundusime siis end välja registreerima. Järgmine kord peaks vist paariks päevaks minema. Meeletult mõnus puhkus ilma mingisuguste probleemideta.

Laupäev jätkus koju tulekuga, kus selgus et läpaka laadja andis otsad ja ei tööta. Istusin ja lugesin siis raamatut ning poole kolme ajal suundusin Trollile ja tööle. 4.5h lasin tööl nagu orav rattas. Seda, teist ja kolmandat vaja teha ju. Lõpuks tuli Anna ja mina siirdusin poodi ja koju. Kodus tegi Kaido süüa ja mina passisin teleka ees tuima. Ehk siis vaatasin Beethoovenit ning Muumiat. Lõpuks sõime ära ning kerisime tuttu.

Ja eile oli terve päev täis lebotamist. Ma ei suvatsenud kodust väljuda mitte ühekski hetkeks. Küll oli hea olla. Isegi lõunauinak sai ära tehtud, nii nagu puhkepäevale omane. :P

Ja nüüd on üks postitus üle pika aja tehtud. Järgmine aasta jälle :P

Ciao.