"Ma ei saa aru, miks peab alati midagi ilgelt sitasti minema, et meile meelde tuleks, kui vedanud meil tegelikult on! Miks alati on vaja õnnetusi, et inimesed hakkaksid elu väärtustama?! Miks on vaja hoolida teistest pärast surma, kui me pole seda teinud nende eluajal? Iga päev, iga jumala päev ma vaatan enda ümber ja näen sinusuguseid enesekeskseid sitakotte, kes joovad ennast surnuks, kui nende naine teiste meestega k*pib; kes nutavad endal silmad peast, kui nad koolist välja visatakse; kes ei leia enam iial uut töökohta, kui neil ühel päeval pole enam võimalik teha seda, mida nad kakskümmend viis aastat teinud on!
Sa ei ole nii nõrk. Ma tean! Helena teab! Hakka, raisk, elama! Tee silmad lahti! Ja ma ei taha enam kunagi kuulda, et sul on midagi oma haleda mineviku kohta kurta. Sa ei ole seitsmekümne viie aastane, sa oled see, kes sa tahad olla, ja ütle endale, et su elu algab täna! Minevik on suva!"
See on üks lõik Sass Henno raamatust : Elu algab täna. Arvan, et meil kõigil on sellest lausest midagi õppida ja kõrva taha panna. Sass Henno on neetult hea kirjanik. Vähemalt minu hingele teeb ta pai.
