Homne tuleb ilus :)

Homme kavatsen minna Mikuga jalutama, jälle pääsküla rappa. Naudime ilusat ilma (Loodetavasti), naudime linnulaulu ja värsket õhku. Ma niinii armastan seda noormeest! Cant wait :)

Ja peale seda lähen ehk hüppan Laagrisse veidiks ajaks. Tahaks Greetet ja Mariat siiski näha ning võiks ju talle kõrvarõngad ka ära viia. :)

Pidu enne pulmi..

Ma olen siin aina mõelnud ning arutanud ka teistega, et mis eesmärk sellel poismeeste ning tüdrukute õhtul on. Jah loomulikult ma ei ole selle vastu, kui korraldatakse midagi lahedat. Nii nagu näiteks üks tuttav korraldas oma parimale sõbrannale paadisõidu merel ning tegi üle 100 muffini, mida nad lasid siis tulevasel pruudil vanalinnas müüa jms. See on lahe ja meeldejääv ning ei tekita kellelegi pahameelt ega piinlikust. Samamoodi olen näinud poissmeestepidusid, kus terve kamp käib mööda linna, poissmehele on naljakad riided selja pandud ja nad tunnevad elust mõnu ja teevad nalja. Aga millest ma aru ei saa, on see osa, miks tellitakse sellistele pidudele strippareid ning veetakse stripibaari? Lisaks sellele arvavad mehed, et kõige õigem mõte oleks ennast enne maani täis juua ja siis saada lollustega hakkama, mida hiljem kahetsetakse. Stripibaarid ja stripparid peaks olema vallaliste "lõbustused". Ja ükskõik mida ka teised arvavad, siis kihlatud mees ei ole vallaline. Mees ei saa meheks abielludes, vaid siis kui ta otsustab ennast kellegagi tõsiselt siduda. Sõrmused ja paber ei tähenda selles mõttes midagi. Suhe on suhe ja suhe on püha.

Minu arust on vale vahtida alasti naist ja lasta tal enda vastu hõõruda, kui sul on tegelikult tõsine suhe. Vb jah asi on kokkuleppes, kuid mina ei taha ühtki võõrast alasti meest enda läheduse ja ei taha ka seda, et mõni alasti naine minu mehe vastu ennast hööritaks. Jah tean, on palju selliseid "vabameelseid" suhteid, kus mõlemad peavad armukesi ja nende jaoks on see asi okei. Aga selles suhtes ei ole mitte midagi ka püha ja varem või hiljem see lõpuks laguneb, sest mingil hetkel lihtsalt kumbki armud kellessegi teisesse või astutakse mõne muu asjaga üle piiri. Selleks tulebki sellised asjad kohe suhte alguses selgeks teha. Kus on kummagi jaoks piirid millest üle astuda ei tohiks ning mida võib teha ning mida mitte.

Ja kui keegi arvab et ma olen nõme naine ja meestel peabki olema poissmeestepidu alasti tibisid täis ja mehed peavadki end pidevalt täis jooma ja hiljem tehtu kahetsema siis edu teile. Siis on kaks võimalust, kas te ei armasta inimest piisavalt või laguneb teie suhe lihtsalt ühel hetkel koost :)

Ps. Mind ei huvita mitte kellegi arvamus selle koha pealt. Niiet võite oma kibestunud ütlemised kõik endale hoida :)

Whit this love, what can i do..

Lugesin eile cosmot ning peab tõdema, et ükski kord elus on mõni artikkel seal tõene, mitte puhas umbluu. Igatahes artikkel oli teemal " Miks me suuri žeste ei tee?". Ehk siis paluti kirjutada sel teemal ühel meesterahval artikkel ning asi rohkem lahti seletada. Artikli sisu on aga see, et erinevad naistekad on naiste ootused nii üles kruttinud, et enam ei panda tähele pisiasju, mida mehed päevast päeva korda saadavad, et meil hea oleks. Et pärielus mehed tõesti ei vea hunnikutes teemante ning meeletuid sületäisi lilli kohale, kuid sellegipoolest armastavad nad meid ning tõestavad seda meile pisiasjadega. Lihtsalt naised tihti ei märka neid pisiasju, kuna kusagil ei ole režisööri, kes need olulised pisikesed asjad suureks ja ülepea romantiliseks muudaks sobiva taustamuusika, valguse ning kõige muu säärasega, Ehk siis meeste jaoks on ka see suur žest, kui ta toob sulle hommikul kohvi voodisse ning kui sa neid väikeseid asju ei märka siis ajapikku väsitaksegi neid tegemast. Ehk siis artikli eesmärk on panna naised mõtlema ning märkama pisiasju meie ümber. Minu pani see igatahes korralikult mõtlema, ning mõtlesin enda jaoks ka paljud asjad selgeks.

Esiteks tuleks enda jaoks lahti seletada üldsegi sõna romantika. Minu jaoks tähendab see eelkõige teineteisele pühendumist ning tunnete avaldamist. Seda nii tegudes kui sõnades. Hakkasin mõtlema enda ning Kaido suhte peale ning pisiasjadele. Vahel ma tõesti ei märka neid pisiasju, või siis lähevad need meelest, unistades samamoodi roosadest õhulossidest ning lillehunnikutest ja kätel kandmistest. Kuid nüüd järele mõeldes on Kaido minu jaoks teinud palju romantilisemaid asju, kui kõik need unistused kokku. Ta ei ole mulle kokku vedanud küll meeletuid lillehunnikuid ning teemantmägesid, kuid need on ju ainult asjad. Aga samas oli tema see, kes mulle kõige raskemal ajal oli kõige rohkem toeks ning tegi ka ettepaneku kokku kolida. See on tõeliselt suur samm suhtes ning tema otsustas selle sammu ette võtta. Mis väljendaks veel rohkem armastust, kui selline samm ühise elu poole? Samas ka järgmised suured sammud nagu ühise pangaarve avamine, mis oli jällegi tema ettepanek. Rääkimata tema algatusel korteri ostu mõtted ning palju muud. Need ei ole üldsegi pisiasjad, kuid ometigi neile igapäevaselt ei mõtle. Samas väiksemad asjad, nagu naistepäeval roosikimbu ning koogi koju toomine, üllatavad sõnumid, jalutuskäigud, söögi valmistamised, armsad sõnad ning kõik muu. Ta tegelikult tõesti armastab mind kogu südamest! Ja ma tean, et tema oli, on ja jääb minuga nii heas kui halvas, muud võimalust lihtsalt ei ole!

Jah ma üldse ei hakka vastupidist väitmagi, ka meil on tülisid ja vaidlemisi olnud. Kuid Me suudame neist üle olla ning selle võrra on meie suhe tugevam. Me toetame teineteist kõiges, nii unistustes kui ka reaalses elus. Aitame teineteise unistusi ellu viia. Meie jaoks on suhe midagi püha, mis tänapäeva maailmas on vist haruldaseks muutunud. St me siiski arvestame teineteisega, arutame asjad omavahel läbi ning teeme asju koos. Suhe on midagi muud, kui juhusuhted kusagil ööklubides või joomispidudel. Siinkohal muidugi tuleks üldse küsida, mis on kellegi jaoks suhe. Mul on hea meel, et meie oleme selle omavahel selgeks teinud ja me ei pea teineteisele valetama ning tehtud tegusid varjama, sest polegi midagi varjata. Me ei joo kumbki ennast üle ning teame mida teeme ning suudame oma tegude eest vastutada. See välistab igasugused koomas peaga tehtud lollused, mida hakatakse hiljem kahetsema ning kaaslase eest varjama. Suhe ei jää valedel püsima. Vundament hakkab varisema ning lõppkokkuvõttes kukub kogu suhe lihtsalt kokku. Sellele tuleb mõelda muidugi enne tegutsema hakkamist. :)

Igatahes üritan olla tähelepanelikum ning märgata kõiki pisiasju, siis olen ka ise õnnelikum. Seda tean ma niigi, et see mees armastab mind südame põhjani ning mina teda ka! Ja varsti täitub meil juba kaks imelist aastat. Fantastiline! :)

Eile oli huvitav päev. Päeva alustasin shoppamisega, sest üritasin leida endale kõrvarõnga haake. Lõpuks leidsin ka koha, kust neid saada. Peale seda läksin nõmmele, kus veetsin päris pikalt aega. Ja siis Pärnu mnt Bamba piljard koos Gerli, Intsu ja Herkoga. Ja peale seda poodi ja koju.

Muu juurde ma pikemalt pidama ei jääkski, kuid tänasest nõmmest tahan kirjutada küll. Igatahes veendusin aina enam, kui palju ma seda mõmmikut Mikut armastan. Helistasin hommikul Reinule ja tal ei olnud selle vastu midagi, et Mikuga jalutama läheksin. Kati ütles ka ju kunagi, et ma võin alati minna Mikuga jalutama, kui tahan. Igatahes võtsin Miku ja seadsime sammud Pääsküla raba poole. Alguses poiss lausa keksis rahulikult, no niimodi nautis olukorda. Otsustasin seekord teha pikema ringi, kuna palav ei olnud õues ja aega oli ka. Ehk siis esimesest laudteest üle ning siis õpperajale. Sealt õpperajalt noppisin endale suhu ka selle aasta esimesed mustikad, pohlad ja vaarikad. Suu sai kohe magusaks. Igatahes Miku oli õnnelik ja keksis aina edasi. Õpperaja algus oli ilus ja roheline, mida edasi me aga jõudsime, seda hõredamaks "mets" läks ning mingil hetkel olid meist mõlemal pool vaid tühermik ning palju põlenud puude jäänuseid. Õnneks ei olnud väga söestunud osi, need põlenud puud olid vaid hallid, oksteta ning lehtedeta, ehk siis täiesti surnud. Jalutasime sealt edasi. Mingil hetkel tulid meie tagant kaks inimest, tädike tegi kepikõni ning onu sõitis rattaga. Astusime teelt kõrvale ja lasime nad mööda, peale seda saime edasi tatsata. Lõpuks jõudsime suurele teele ja keerasime paremale, natuke kõndimist ning veelkord paremale, ehk siis tagasi kodu poole. Kuna seal ühtki inimhinge ei olnud ja Miku oli ka väsinud juba siis lasin rihma lahti. Poiss ainult tatsas mu lähedal. Nuuskis aina tee äärt ja tuli jälle minu juurde. Ja niimodi me siis vaikselt jalutasime tagasi. Mingil hetkel tundus, et tuleb käänak teel. Panin siis rihma tagasi ja hea oli et ma seda tegin, käänaku peal oli kraav puhta veega, kuhu Miku muidugi sisse kardas. Alguses jõi kuid siis tahtis aina sügavamale minna, õnneks sain ta välja sikutatud tagasi. Peale seda muidugi oli samm palju reipam. Eks tänu veele kogus Miku oma jõuvarud kokku jälle. Natuke maad eemal tuli meile vastu üks tädi oma Sakslasega. No see alguses paar korda haukus. Tädi küsis, et kas on kuri ja kas ei või kokku lasta, et seal käib jalutamas üks Chow "Bosse" ka ja temaga pidid suured sõbrad olema. Lõpuks nad siis nuusutasid teineteist vaikselt. Mõlemda hoidsime rihmast kõvasti kinni ja.. aga no see Sakslane juba kuue aastane ja vanake, nuusutas ära ja kõndis eemale. Niiet nende vahel mingit vaenu ei olnudki õnneks. Paar sõna rääksime veel juttu tädiga ning siis läksime oma teed. Lõpuks jõudsime Mikuga siis selle õige "ujumis ja joomis" kohani. Seal muidugi noormees tegi jälle hopp. Jõi ja tahtis aga sügavamale ujuma minna. Lõpuks ikka tuli vastumeelselt välja. Selleks ajaks oli noormees juba päris väsinud. Läksime edasi parditiigi äärde. Seal tegime umbes 10 minutilise puhkepausi. Miku pikutas ja ma imetlesin parte. Lõpuks vaatasin ka kella ja selleks hetkeks olime me ära olnud juba üle kahe tunni. Siis tulid ühed tädid sinna parte vaatama ja imetlesid ka Mikut. Lõpuks üks tädi küsis, et kas tal on tõesti sinine keel. Ütlesin et ei, lilla on ja Miku siis näitas. Tädi oli kohe nii üllatunud, et ongi lilla. Igatahes siis seadsime sammud kodu poole. Lõpuks kestis meie jalutuskäik umbes 2,5h. Miku viskas koju jõudes muidugi siruli, noormees väsis ära.

Igatahes ma nautisin seda jalutuskäiku iga keha rakuga. Esiteks oli seal selline rahu, vaikus ja linnulaul, et mul tekkis tunne, nagu oleksin kusagil väga kaugel linnadest ja asulatest. Teiseks oli Mikuga nii hea jalutada. Üksi on ju nõme aga kellegagi koos võiks lõputult jalutada. Kolmandaks sain oma mõtteid selgeks mõelda ja nautida tõeliselt mõnusat värsket õhku. Tundus, nagu aeg oleks seisma jäänud. Ehk selleks lõpuks kellaaeg ehmatas ka mind, ei uskunud et nii kaua ära oleme olnud. Kuid seda oli lausa vaja, aitäh Miku ja aitäh Rein!

Igatahes ühe asja tegin ma tööl selgeks täna. Kui mul on valida, kas töö või armastus siis valin armastuse ja minu poolest võib see töö kuradile käia! Neil on mind rohkem vaja kui minul neid, HAH!

1 August 2011

27 päeva veel mu sünnipäevani! :)

Täna oli tegus päev. 12 ajal sättisin end välja ning suundusin korraks kontorisse. Sealt siis seadsin sammud Kristiinesse, kus külastasin postkontorit. Muidugi peale seda oli meeletu kohviisu ning haarasin Coffee innist ühe Mocha endaga kaasa. Ja peale seda kohtusin Diana ning Mannuga. Käisime korra Prismas ning suundusime siis nende poole. Istusime ja lobisesime mitu tundi ning peale seda siis vurasin enda kioskisse. Lahendasin seal mõned asjad viisakalt ära, võtsin ühe Latte ning kimasin trollile. Saime Kaidoga maja ees kokku, käisime poes ning tulime koju. Ja nüüd üritan juba neljandat korda blogi kirjutada.. st arvuti pani kolm korda pildi taskusse ning mu tekst kadus..

Igatahes meeletult hea oli täna üle pika aja Dianaga maha istuda ning rääkida maast ja ilmast. Minevikust, olevikust ning tulevikust. Ootustest ning lootustest. Oli hea näha ka seda, kuidas Mannu kasvab aina suuremaks ja ilusamaks tütarlapseks. Tema silmad on sügavad, kui atlandi ooken ning tema naeratus on soojem, kui päikese puudutus. Igatahes puges see neiu mulle südamesse! Missest, et ta arvas, et mul on liiga palju juuksekarvu peas ning et neid tuleks vähendada. Imeline lihtsalt!

Jään ootama järgmist korda mu kallis, olen sind tõesti igatsenud :*

Homme lähen Laagrisse. Seekord siis Greetet ning pisikest Mariat külastama. Neid igatsen ka ning loodan sealgi paar meeldivat tundi veeta, kui mind muidugi välja kannatatakse :D

Olen igatahes enda jaoks selgeks teinud fakti, et on aeg soojendada üles suhted, mis varem pakkusid nii palju pinget ning rahuldust, kuid mis on mingil põhjusel unustusse vajunud. Vajan veidi muutust ellu ning see kindlasti aitab algust teha :) Tahan tagasi sõpru, kellega saaksin rääkida ka muust, kui ainult sellest, kes keda k*ppis ja kes keda jälle tahab või ei taha. Ma ei jõua enam kuulata. Mul on vaja hingele pai!

Set the world on fire..

Istun juba tükk aega siin kastikeses ja mõtlen kas, mida ja kuidas kirja panna. Eks üritan algust teha.

See nädal algas minu jaoks päris hästi, kui nii võib öelda. Nimelt ma siiski ei lõpetanud töösuhet Coffee inniga, vaid muutsin veidi ametikohta. Minust sai Vanembarista ning alustan oma uue ametiga karjääri Suur-Karja tänaval asuvas kioskis. Alguses oli hirm, et on vanad olijad ka ning ehk hakkab mingi hõõrumine pihta. Miks sain mina ametikõrgendust, kui nemad on minuga sama kaua olnud. Et kuidas mina neist parem olen. Kuid minu õnneks (või siiski kahjuks, ei teagi) saan ma endale kõik uued tüdrukud. 3 inimest lõpetavad oma töösuhte 20ndal, ehk siis kolmapäeval. Üks neiu on selle kuu lõpuni. Sain kolmapäeval endale juba kaks esimest õpilast. Kolmas tuli neljapäeval. Nädala lõpuks andsin kõik ka oma nõusoleku, niiet vist on mul tüdrukud koos. Septembrist on ühte poole kohaga neidu juurde vaja, kuid küll ma selle leian. Ehk saab sellest kõigest ka asja siiski. Lähen kolmapäeval kontorisse, saan oma töötelefoni kätte ning hunniku pabereid taaskord. Neljapäevast alustan oma uues kohas :)

Sain täna Rolleriga sõita. Nõmme ja Hiiu kandis, küll oli vabastav tunne. Tippkiirus 55 km/h, rahulikult kokku umbes 50 km. Ma lihtsalt armastan Rolleriga sõitu. Alguses vajas küll veidi jälle harjumist, kuid peale esimest kilomeetrit läks juba libedalt. Isegi vabaduse pst-l sõitmine ei tekitanud minus mitte mingisuguseid raskusi. Igatahes mõtted on rolleri seljas sihitult ringi sõitmisel hea vabaks lasta. Ümised omaette midagi ning lihtsalt sõidad, ilma mingi sihita lihtsalt veered ühest tänavast teise. Vahel on midagi sellist just vaja..

Peale seda läksin Mikuga jalutama. Selle ajal vajus tuju kuidagi alla igasugust arvestust. Ei oska siiani öelda, mis on selle põhjustajaks, kuid paremaks pole tuju siiski muutunud. Ehk homme..

Hakkan nüüd igatahes "Laibast pruuti" vaatama. Olen seda korra küll arvutist näinud, kuid jah. Kena ööd.

Why i even bother..

lihtsalt mõttetu.

9 juuli 2011

Sorri, pole saanud jälle mahti istuda arvuti taha ja siia paar rida kirja panna.

See nädal olin siis Sampos tööl, kuigi mulle ei meeldi seal ja pahapaha. Okei jah, teen kõike nii nagu ise tahan ja ei pea kellelegi aru andma. Tellin vajalikud asjad ise jms, kuid siiski on tüütu. Kuid üks nädal on veel vastu pidada, siis saab sellega kõik.

Mareki õhutusel võtsin lõpuks selle kirja kirjutamise ette ning saatsin ka ära. Kirjutasin raske südamega ja saatsin ära veel raskema südamega. Meeletult nõme on sedasi, kuid muud moodi ka ei saa. Sellistest probleemidest vaikida ei saa, vastasel juhul on sealsed kohvikud varsti põhjas omadega. Nagu eile üks vanembarista mulle ütles, et Kala hakkab mädanema peast ning kui vanembarista on mööda, ei saagi muu koostöö mõjuda normaalselt. Marek tuli muidugi järgneval päeval jälle mind külastama Samposse ja kiitis mind, et kirja teele panin. Küll aga hakkas ta rääkima, et ei saanud aru, kas tahan edasi jääda neile tööle või mitte. Et Tiina nagunii küsib mult seda ja ma parem mõelgu välja. Kui ütlesin, et teatud inimese alluvuses ma peale seda enam töötada ei saa siis öeldi mulle, et aga tõstame sind siis kusagile mujale. Küll ta on ikka armas, uskumatu :) Igatahes nüüd ootan Tiina kohtuotsust ja siis vaatan edasi, mis saab. Peale järgmist nädalat tahan igatahes ühe nädala puhata.

Täna hommikul saime jälle ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt suitsusalaami võileib mille töölt koju tõin lihtsalt hallitas??? Tuunikala oma aga ei kõlbanud ilma hallitusetagi. Teist korda juba selline jama. Paar päeva tagasi oli sama asi, võileivad lihtsalt ei kõlbanud, tundsin kohe et halvaks läinud. Helistasin Marekule ka, sest see on suur probleem, kui võileivad peaks kõlbama, kuid on halvaks läinud. Nii võime palju kliente kaotada ning firma ka kopsakaid trahvid kaela saada. Milles meie ei pruugi isegi süüdi olla, vaid hoopis tarniv firma. Sest iial ei tea, mis tingimustes ja kui kaua neil võileivad olnud on. Tõeline jama..

Igatahes homme läheme piknikule, nüüd tuleb veel välja mõelda see, et mida sinna kaasa võtta :)

2 juuli 2011

Palju õnne meile kõige pealt, täna täitusid meil imelised 1 aasta ja 9 kuud. "Tähistasime" seda "väikese" väljasõiduga, mille korraldas Sõjaväemuusem. Käisime tutvumas Peetes Suure merekindluse kaitserajatistega, suurim pluss asja juures oli ajaloolasest Giid Mati Õun, kes tõesti teadis, mida ta rääkis.

Igatahes ärkasime hommikul pool 8. Siis tegime süüa ja pakkisime asjad ning 9 ajal uksest välja. Vutvut Siili peatusesse Troll number kahe peale. Masendav oli see, et rahvast oli Troll täis ning seal oli lihtsalt niii meeletult palav, et anna või otsad. Saime siiski edukalt oma asjadega linna ning Solarise juures põrkasime kokku ka Marioga. Sealt vurasime siis Sakala 1 maja ette, kus olid ees juba Ema,Jüri,Jaanus,Henry,Kaio,Mumu,Ats ja Madis. Kati oli hetkel Solarises shoppamas ja tema jõudis alles siis, kui buss ette sõitis. Ja siis kõik bussi, istusime vasakule ritta ja kolmandasse pingiritta. Kell 10 võis sõit alata.

Kõigepealt siis Kristiine juures statis peatus, sest osad tahtsid juua-süüa osta, kes ei teadnud/unustasid ära, et söögi-joogi peab kaasa võtma. Seal sai Kati siis korralikult Feilida, no ikka nii korralikult kohe, et nägu tõmbas märksa roosamaks. Nagu hiljem kuulsime, ei olnud tema ainus, kes sedasi omadega rappa jooksis.

Igatahes sealt siis edasi Astangule, kus tee oli üles võetud ja pidime mööda põldu minema, mis sisaldas ohtralt nõgeseid, suutsin õnneks osavalt neist mööda laveerida. Teepervel kasvasid metsmaasikad, küll need olid magusad ja head. Tunnelini jõudmine võttis ikka omajagu aega, selle ajaga suutsin jalad villi hõõruda ning üle kere end läbimärjaks higistada. Seda enam tundus tunnel lausa hingeõnnistusena. Seal oli nii meeldierutavalt jahe, et ei tahtnud kohe kuidagi sealt välja tulla. Igatahes lõpuks pidin alla vanduma ja suundusin koos teistega välja. Päikeseprillid tõmbusid kohe uduseks, seega neid ei saanud ma veidi aega kasutada. Jäime veel Matit kuulama, kui avastasin, et minu jalge all käis meeletult kiire siblimine. Metskuklaste rajale sattunud, õnneks nad meid kiusama ei tulnud ja läksid oma teed. Kuigi neid oli ikka MEELETULT palju. Sealt siis suundusime tagasi bussi poole. Leidsin tee pealt metsmaasikaid ja hapuoblikaid, njom.

Bussis avastasin, et mu kannad olid täiesti lõhki. Seega kingad tooli alla ja paljajalu oli niii hea. Sealt siis edasi Suurupisse, kus olid ruumid korralikult vee all. Midagi väga palju seal teada ei saanud ja siirdusime bussi tagasi. Sealt siis läksime kilomeeter edasi, kus nägime veel erinevaid rajatisi. Esimeses, mis meenutas väga Pakri poolsaarel nähtud pudulojust, andsin Getsule kogemata lõuga. Või noh, ta tuli august välja ja koperdas mulle otsa, mul oli taskulamp käes ja hoidsin kätt üleval.. ja mina nüüd siis süüdi. Sealt siis liikusime tagasi ning leidsime sealt Suurupi patarei, mis oli ringis. No ja seal oli kõik nii sarnane, et suutsime Kaido ja emaga hetkeks ära eksida. Õnneks leidsime tagasitee siiski tagasi, kuigi teised olid ammu juba bussi juures ära käinud ja teel randa sööma. Ühinesime siis nendega ning leidsime Kati ja teiste juures mõnusa varjualuse koha liival. Istusime maha ning nautisime sööki. Lemmi tõi mulle ka mingi valuvaigisti, pea lõhkus nii mis hull. Õnneks andis valu enamvähem järele selleks ajaks, kui bussi tagasi jõudsime. Vahepeal oli küll selline tunne, et annan kohe otsad lihtsalt. Sealt siis sõit edasi Humalasse.

Humalas oli siis põllu peal kahel pool teel rajatised. Ühel pool teed käisime siis punkris sees, osad läksid ühte tunnelisse, mis läks kõvasti alla poole, kuid eelistasin üles jääda. Nemad naasesid ka õige pea, sest tunnel oli kinni varisenud ja ei läinud kusagile edasi. Lõpuks saime veel tükk aega oodata bussi juures, sest osa seltskonda jooksis koos Giidiga minema, mingeid kanjoneid vaatama. Lõpuks siis saime bussi ja jälle teele.

Nüüd ootasid meid ees Vääna-Posti. Kuna seal käisime eelmine aasta ka, siis oli asi mulle tuttav ning sain julgelt ees sisse minna ja seal tsillida. Sain vaid veidi targemaks, giid rääkis ikka päris tarka juttu. Tunnelis olid teised juba ammu kaugel ees, kui ma alles hakkasin aia peale ronima. Kaido ei tahtnud ühineda, kuna ta juba käinud, kuid minu eesmärk oli oma tulitavad jalad maha jahutada. Niiet, vutvut üles, alla ja vette. Kaido küsis, et kas lähen taha poole ka. Just siis kui ütlesin, et üksi ei taha minna, tuli üks meesterahvas ja ütles, et tema läheb. Seega ühinesin ning kõmpisime taha poole koos. Ta näitas vahepeal valgust juurde, kui toppama jäin ning aitas mind ka teisest aiast üle. Väga viisakas meesterahvas igatahes. Jõudsin keskpaika, kui rahvas vastu tuli ning välja hakkas minema. Kuna olin käinud siis alguses ühinesin nendega, kuid poolel teel tuli mulle vastu Lemmi, kes tahtis ka näha, kuid üksi mitte, siis olin hea pojanaine ning ühinesin temaga. Üsna varsti tuli vastu meile ka Giid, kes naeris ja küsis, et kas teine vahetus, ning tuli meiega kaasa ning rääkis ühtteist veel juurde. Tagasi tunnelist välja jõudes avastasime, et Kaido ja Jüri ootasid meid viisakalt, tublid poisid. Bussi jõudsime kõige viimastena, miks see mind küll ei üllata.

Sealt siis edasi Vana-Pääskülla, kus oli väike jalutuskäik tunnelis, mis oli paksult mudane ning päris märg kohati. Vahepeal oli selline tunne, et kummikud jäävadki sinna mutta ning edasi lähen paljajalu. Igatahes sealt tagasi tulles panid kõik ees ajama ja jäime Lemmi ning veel kahe inimesega viimastena maha. Kõigil olid mingid korralikud seasilmad ja valgust just eriti ei olnud. Enda jalge ette nägime. Mingi hetk läks tunnel kaheks, momendiks tekkis eksimise tunne jälle, kuid leidsime õnneks õige tee ja saime sealt välja. Nühkisin siis kummikud vastu rohtu enamvähem puhtaks ning kobisin bussi. Siis suundusine Härra Mati kodu juurde, kust ta tõi meile enda kirjutatud raamatud. Sain siis ka kaks raamatut osta ning pühendusedki sisse. Ja siis ta läks koju ning meie liikusime lõpppunkti poole, ehk siis iga roju oma koju. Kaio ja Mario läksid maha juba Mati juures, Kati läks Hiiul ja meie siis Kalevi juures, kus leidsime Getsu auto eest ning millega saime lõpuks koju.

Ma olen tänase päevaga nii rahul ja peaks mainima, et üldiselt oli seltskond väga supermõnus. Ja Giid oli ka fantast. Läheks teine kordki, kohe ausalt! :)