laupäev, 28. aprill 2012
Gerlile!
Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju Palju õnne sünnipäevaks, kallis Gerli! Et kõik sinu soovid täituksid :)
reede, 27. aprill 2012
Vahelduseks paar rida..
Kirjutasin viimati 17ndal aprillil paar rida. Kirjutaks siis vahepeal toimunud sündmustest.
18. Aprill tegin suurema koristamise ning tõstsin ringi tagumise toa. St suurest toast suure söögilaua tõstsin taha tuppa ja sellepärast sai peaaegu kogu tagumine tuba ringi tõstetud. Õhtul tuli külla Mari, külakostiks võttis kaasa ühe Kirsi siidri, mille me siis kahepeale rõõmsalt ära lahendasime. Õhtul tundsin, et tervis hakkab vaikselt käest ära minema. Kurk oli valus ja nina kiskus tatiseks.. ja kehatemperatuur tõusis tuntavalt.
19.nda hommikul ärkasin 5:50 ja tundsin end tõeliselt halvasti. Siiski pidin end riidesse toppima ja tööle kobima. Seekord siis oma kohvikus 7:00-14:00. Vahepeal mõtlesin Kerstinile helistada ja paluda tal veidi varem tööle tulla. Kuid kuna raha vaja siis otsustasin siiski vastu pidada selle aja ning passisin kella kaheni seal. Veidi enne lõpetamist tuli Anna sinna ja me otsustasime peale mu lõpetamist korra Dublineris maha istuda ja midagi süüa, sest kõhud olid mõlemal tühjad. Tema võttis päevapasta ja mina võtsin ühed tavalised friikad. Sõime ära, veidi istusime ja liikusime siis minu juurde mustamäele. Veidi olime kahekesi, siis tuli Darja peale koolitust siia. Rääkisime veidi C.I teemal ja siis tegime nalja ja siis nad liikusid kahekesi linna kinno. Mina ronisin voodisse ära, sest tõeliselt nõrk oli olla.
20. Aprill pidin tööl olema 7:00-15:00. Äratus 5:50,enesetunne ikka alla igasugust arvestust ja lugesin juba minuteid, et tööpäev läbi oleks ja koju teki alla saaks. Muidugi tuli 7 ajal Kätlinilt sõnum, et kui ärkan või aega saan, siis helistaksin. Helistasin siis tagasi, et mis oli. Ja siis hakkas nutulaul tulema, et temal oli eile ootamatu suuopp ja tema on ikka veel narkoosiuimas ja hääl on ka ära ja tema ei saa täna-homme tööle tulla. No tore, ei saanud seda siis eile öelda??? Hommikul kell 7 annab teada, et kolmeks tööle ei tule. No tõepoolest tark tüdruk. Lõpuks jutt muutus, et ehk homme olen ikka võimeline aga täna ei saa. Lubasin uurida, mida teha annab. Vahepeal sain veel ähvardavaid sõnumeid, et kui ma ei leia kedagi tema asemele, siis tema on sunnitud võtma haiguslehe.. No tohho tonti, ma pean haigena tema eest siis ka tööl olema? Et täna 16h, homme 24h, siis paar tundi und ja kuus tundi Balti jaamas? Ega jah, olen alati imeinimene olnud ju ja und ei vajagi. Selle peale muidugi vihastasin ja saatsin sõnumi vastu, et homme on ta tööl nagu viis kopikat, sest ma ei kavatse haigena tema eest tööl olla ja ammugi 24h vahetust teha. Muidugi siis ta arvas, et ma olen eriti ülbust täis. MINA olen ülbust täis. Ometigi oli tema see, kes ähvardavaid sõnumeid saatis. Lõpuks sain Kerstini nõusse, et ta tuleb kaks tundi varem tööle ja Mirjam oli nõus olema 29sanda asemel hoopiski homme 12h olema. Ja seega jäin ise 14ks tunniks tööle.. Õhtuks olin täiesti zombie, õnneks Kaido tuli mulle järele ja sain autoga vähemalt koju. Ahja, korra nägin ka Killut ja Alvarit, käisid kohvi ostmas ja siis läksid Dublineri sööma.
21. Aprill oli seega mul vaba päev. Otsustasime koos isaga minna Tartusse Maamessile. Kaido ärkas kell 8, mida vedelesin veel poole 9sani ja hakkasin siin liigutama. Isa pidi algselt ka Lea sõbranna kaasa võtma, kuid too magas sisse vist vms ja ei jõudnudki. Meie ei jäänud ootama ka ja panime Tartu poole ajama. Vaatasin autos oma läpakast "Peda folk 2009" Dvd-d ja muhe oli olla. Kükital tegime väikese sirutamispeatuse ja ostsime ka kohvi teepeale kaasa. Lisaks võtsin paki kommi ja ühe 7 Days-i saiakese. Mingi uus maitse, Double Vanilje-Muraka. Väga-väga maitsev oli. Tartusse jõudsime edukalt. Läksime Maamessi väravate taha ja helistasin Erele. Tema tõi meile siis kolm kutset ja ei pidanudki piletiraha maksma, vot kui tore. Igatahes veidi liikusime koos ja siis läksime laiali. Isa ja Kaido läksid vahtisid oma traktoreid ja asju, mina suundusin loomatelki. Imeilusad hobused, toredad lehmakesed, vahvad põrsad ja mõnusad laisad suured sead ja.. Ühesõnaga vaatamist oli palju ja tõeliselt toredad loomakesed seal. Jänkudele sai pai teha, nemad olid eriti südamelähedased ilmselgelt. Üks lollakas tõstis täiskasvanud küülikut seljast, no on lollakas. Mõtle kui valus vaesel jänkul võis olla :S Üks tuli minu käest küsima, et ega ma tea kui palju küülik maksta võiks. Sain tarka panna ja rääkida, et esimene väljaminek on ikka suur. Et puur ja kõik muu vajalik tuleb enne soetada ja looma hind sõltub tõust ning kohast, kust ta soetada. Ja teine kõrval kuulis, et räägin küülikute teemal ja tuli oma küüliku koha pealt nõu küsima. Tal küülik pidi vahepeal suure põntsuga end külili viskama ja ta oli mures, et kas kõik ikka korras. Ilmselgelt on korras, kui ta "ära puhkab" ja uue hooga edasi kalpsab. Mul Pitsu teeb sama moodi, tema loobib veel puuris end koguaeg nii. Tore oli muidugi kuulata selle härra juttu. Tal pidi olema armas lõvilakk küülik. Naeris, et aegajalt teeme jälle remonti ja elame rõõmsalt edasi. Aga jube palju rõõmu pidi see karvik neile pakkuma. Ja tegelikult oli loomake üldse leidlaps, sest naabrimees oli aiast leidnud vaesekese ja omanikku ei leitud. Ja seega võttis see härra selle pisikese endale. Alguses oli küülik väga kuri olnud ja kippunud hammustama, kuid praegu käib ronib küljealla ja nurub ainult pai. Niii vahva!
Igatahes põrkasin kokku seal telgi juures ka Krissut ja Maarikat koos oma pisikese tibuga. Täitsa ootamatu oli neid näha üle pikkade aastate aga tore ka. :) Ja siis loomatelgi juures väljas olid muidugi Kaukaaslase kutsikad... no niiii imearmsad mõmmikud, hea meelega oleks sealt ühe kaasa toonud. Saime ühega sõbraks ka. Teised olid aias aga pesakonna pärl oli siis alguses perenaise süles ja lõpuks ta pani kutsu enda kõrvale maha. Läksin pai tegema, kuts ronis peaaegu sülle mulle ja hakkas näppe näksima ja oli jube sõber. Jube tore oli. Lõpuks jalutasin veidi veel ringi ja uurisin olukorda ning sain siis isa ja Kaidoga uuesti kokku. Vaatasime veel paar asja üle ning seadsime sammud siis minekule. Kõhud tühjad ja kõik oli nagu vaadatud, mis tahtsime. Välja jõudsime, siis Ere veel helistas ja uuris, et kas me juba läksime ära.. Vabandas, et tal tõesti meeletult palju tööd ja polnud üldse aega meiega kokku saada rohkem. Arusaadav, korraldaja rõõmud ja seal oli tõesti meeletult palju rahvast! Igatahes suundusime siis autosse ja sõitsime kesklinna, et see sama Lea tuttav ka peale võtta, kes oli vahepeal bussiga tartusse jõudnud ja oma asjad ära ajanud. Ja et siis läheks kusagile sööma, arvatavasti lõunakeskusesse. Meie rõõmuks avastasime aga, et Tartu kesklinnas on parkimine tasuline vaid E-R 8-18. Niiet me saime auto Kaubahalli taha parkida ning siirdusime hoopiski Ristiisasse sööma. Hinnaklass ikka sama, nagu Vana Villemi pubides ikka. Aga toit oli ikka sama maitsev, nagu vanasti. Sõime Kaidoga sealiha ananassi ja juustuga, lisaks ahjukartul. Isa võttis Maamehe prae. Kui saime söödud, siis tuli Merlin koos kambaga sisse. Ega tõesti, kui tallinnas ei näe siis Tartus ikka põrkame kokku. :D Niiet ta oli koos Liisu, Taneli, Sille ja paari poisiga, kelle nimi ei meenu. Käisin rääkisin nendega paar sõna, külastasin wc-d ning liikusime minema. Võtsin veel Coffee innist kaks kohvi Mona käest ning saime auto juures uuesti kokku. Lea sõbranna oli ka kohal ja võisime sõitu alustada. Ajasin kohvid sassi ja jõin ise Caramel lattet ja Kaido sai minu Banana Mocha. Vahet pole, head on mõlemad. Igatahes tagasiteel vaatasin ära "Chicken Run"-i ja ühe osa perepeast. Kükital oli jälle sirutamispaus, kohvi ei tahtnud sest seda juba olime joonud. Saime konni piiluda tiigis, oli kui palju neid oli ja oiii kui palju nad kudenud olid. Ja siis sõitsime rõõmsalt tallinna tagasi. Lea sõbranna panime maha foorumi juures ja sealt edasi siis koju. Kodus vedelesime niisama ja mina muidugi otsisin autole varuosi jällegi hoolega.
22. Aprill magasime kaua hommikul. Kella kaheks liikusin ma Balti jaama tööle. St Kaido viis autoga mind. Ise ta läks muidugi edasi Piritale, lootis karu näha või mente. Kumbagi ei näinud ja läks koju tagasi. Tööl oli väga halb olla. Enesetunne oli ka veits imelik aga päike paistis niimodi silma ja.. silmad valutasid vägaväga. Esiteks paistab otse ja teiseks peegeldab putkas ju metallpindadelt ka tagasi. Arvutit ei näe, kliendile vaatad otsa kissitades.. Jube oli olla. Muidugi putka panin kinni 20 aga minema sain 20:45 umbes, sest viimane tund oli aind klient kliendi otsa ja ma ei saanud koristadagi :S Kaido tuli mulle järele ja käisime jalutasime Stroomi pargis natuke.. Ilm oli fantastiline ja käisime tuletasime vanu aegu meelde. Lõpuks käisime kiirelt poest läbi ning siis koju ja tuttu.
23. Aprill magasin hommikul jälle pikalt. Kaido läks tööle aga mina sain magada. Lõpuks ärkasin, siis kolasin jälle netis ja otsisin autojuppe, nagu ikka. Kella kaheks läksin tööle, seekord oma kohvikusse. Darja tuli proovipäevale ja õhtul tuli Anna ka sinna, niiet tööpäev möödus kiirelt ja toredalt. Valdur tõi kingiks väikese tulbi-nartsissi kimbu ja Enelt sain 26 nartsissi, niiii mõnus! Need kaunistavad siiani mu kapipealset. Täna liikusin koju trolliga, Kaido ei viitsinud järele tulla.
24. Aprill, Kerstil oli sünnipäev. Helistas ja kutsus meid reedeks sünnipäevapeole, nädala keskel pidada ei tahtnud. Päev otsa suurt muud ei teinud, kuid vedelesin. Vahepeal vedasin end korra kontorisse. Rääkisin Kadriga veidi juttu, sain tema käest puudu olevad tervisetõendid.Viisin talle ühed kõrvarõngad ja Liisile kohvirahad. M.-ga vaatasime teineteisele otsa ja muigasime veidi. Omavahel miskit ei rääkinud. Kui Kadriga räägitud, kadusin vaikselt ära. Muidugi M. hõõrus mulle seda ninaalla, et kadusin nii ära, et talle tsau ei öelnudki. Vabandasin end sellega välja, et ei tahtnud tema töötuhinat segada. Käisin korra mustikas ja siis koju. Õhtul tuli Kaido koju ja siis 7 ajal sõitsime viimsisse Triinu juurde. Kaido passis väljas, ma sain Triinult Jukule ja Pitsule süüa ja veidi allapanu. Ja muidugi sain tema ehteid näperdada ja iseendale kaks paari kõrvarõngaid soetada ja Kerstile ka väikese kingituse osta. Ja siis õhtul kodus ei teinud suurt midagi..
25. Aprill, Kaido kuradi siga ajas mind üles poole 8 ajal, kui ise tööle läks. Ja ma ei jäänudki enam magama. Vedelesin siin ja vaatasin ära filmi "Peened preilid". Panin paar filmi veel tõmbama. Ja siis helistas Anna, et mis ma teen ja tahtis et välja läheksin. Tema ei viitsi kooli minna. Aga ma ei viitsinud välja minna ja ta tuli hoopis siia. St ma pidin end riidesse toppima ja voodist välja kobima.
Igatahes oli Annaga väga tore lobiseda ja tegin talle ka ühe armsa käeketi, millega ta vägaväga rahule jäi. Ja siis rääkisin emmega ka vahepeal. Muidu nad issiga kukkusid jälle kisama ja eestit maha materdama, kopp on ees. Pidin küll Mere pst-le õhtul tööle minema aga üldse polnud tahtmist ja siis Anna läks vabatahtlikult ise. Tegelt tema eest ma pidingi minema tööle sinna, niiet ta võttis oma vahetuse tagasi. Ja seega ma sain terve õhtu lihtsalt laiselda ja ei teinud mitte muffigi.
26. Aprill, ehk eile hommikul oli JUBE raske ärgata. Ma ei tea miks, sain magada küll kenasti aga ikka selline tunne, nagu oleks max paar tundi maganud. Igatahes otsisin natuke veel autojuppe ja liikusin siis tööle. Enne muidugi hüppasin läbi Mere pst-lt, tellisin neile Eviani ära. Ja siis andsin Passaazis allkirja ja hopsti Balti jaama tööle. Igav päev oli üldjoontes. Tööd väga palju ei olnud aga päike jälle häiris. Kersti ja Lily käisid, sain Kerstile ta kingi ära anda. Kaido viis õhtul auto remonti ära. Saime kolmapäevani aega juppe otsida ja siis kolmap hommikul tuleb teada anda, mis meil olemas on ja õhtul need ära viia sinna. Aidake nüüd kapott ja esitiivad leida kiirelt! Ja siis 20 panin putka kinni. Küürisin ja pesin kiirelt ära kõik ja siis Kaido tuli mulle järele. Seekord käisime hoopiski Pirital muulil jalutamas. Niiii mõnus soe õhtu oli ja Meri oli nii rahulik ja kõik oli super. Arvestades, kui pingeline on hetkel meie elu, siis meil on lausa vaja selliseid hetki.. Igatahes siis suundusime koju, Kaido käis pesemas ja mina vaatasin oma sarju. Elu keset linna, kättemaksukontor ja lõpuks Ühikarotid. Oma töökaaslast peab ju ikka fännama :D Ja siis hops kaissu ja tuttu.
Täna ärkasin mõnusalt pool 11. Siiani pole aga voodist välja saanud. Tõin läpaka ja sokolaadimunad siia ja nüüd vedelen siin mõnuga. Vaba päev ju siiski! Õhtul läheme Kersti sünnipäevale. Nvs tuleb tore, sest laup on 12,5h tööpäev ja pühap 14h + inventuur. Niiet ei tea kui pikaks see päev reaalis venib. Ja siis esmasp 8-17 veedan ma aega ühe armsa juulis kolmeseks saava neiuga. Ja õhtul Gerli piduuu! See päev sai juba ammu punasega üles märgitud. :D Igatahes väsitan end mõnuga enne puhkust ära, kõik päevad tegevusi täis topitud. Igatahes 3-16 on minul puhkus... ja 4-14 sellest ajast veedan ma välismaal. Ärge mind siis Kapoga taga otsige, tean et olen kadunud asjade nimekirjas aga küll ma sealt nimekirjast 14ndal naasen. :P
Praegu aga valin arvutist mõne filmi ja vedelen edasi. Olge tublid :)
Ps. Jaaaa, see blogi on ekstra Gerli auks kirjutatud.. või siis selleks, et teda üllatada. Ta juba minu utsitamisest ammu loobunud :P
Ps.Ps. Gerli, kasi nüüd ise ka blogima! :D
18. Aprill tegin suurema koristamise ning tõstsin ringi tagumise toa. St suurest toast suure söögilaua tõstsin taha tuppa ja sellepärast sai peaaegu kogu tagumine tuba ringi tõstetud. Õhtul tuli külla Mari, külakostiks võttis kaasa ühe Kirsi siidri, mille me siis kahepeale rõõmsalt ära lahendasime. Õhtul tundsin, et tervis hakkab vaikselt käest ära minema. Kurk oli valus ja nina kiskus tatiseks.. ja kehatemperatuur tõusis tuntavalt.
19.nda hommikul ärkasin 5:50 ja tundsin end tõeliselt halvasti. Siiski pidin end riidesse toppima ja tööle kobima. Seekord siis oma kohvikus 7:00-14:00. Vahepeal mõtlesin Kerstinile helistada ja paluda tal veidi varem tööle tulla. Kuid kuna raha vaja siis otsustasin siiski vastu pidada selle aja ning passisin kella kaheni seal. Veidi enne lõpetamist tuli Anna sinna ja me otsustasime peale mu lõpetamist korra Dublineris maha istuda ja midagi süüa, sest kõhud olid mõlemal tühjad. Tema võttis päevapasta ja mina võtsin ühed tavalised friikad. Sõime ära, veidi istusime ja liikusime siis minu juurde mustamäele. Veidi olime kahekesi, siis tuli Darja peale koolitust siia. Rääkisime veidi C.I teemal ja siis tegime nalja ja siis nad liikusid kahekesi linna kinno. Mina ronisin voodisse ära, sest tõeliselt nõrk oli olla.
20. Aprill pidin tööl olema 7:00-15:00. Äratus 5:50,enesetunne ikka alla igasugust arvestust ja lugesin juba minuteid, et tööpäev läbi oleks ja koju teki alla saaks. Muidugi tuli 7 ajal Kätlinilt sõnum, et kui ärkan või aega saan, siis helistaksin. Helistasin siis tagasi, et mis oli. Ja siis hakkas nutulaul tulema, et temal oli eile ootamatu suuopp ja tema on ikka veel narkoosiuimas ja hääl on ka ära ja tema ei saa täna-homme tööle tulla. No tore, ei saanud seda siis eile öelda??? Hommikul kell 7 annab teada, et kolmeks tööle ei tule. No tõepoolest tark tüdruk. Lõpuks jutt muutus, et ehk homme olen ikka võimeline aga täna ei saa. Lubasin uurida, mida teha annab. Vahepeal sain veel ähvardavaid sõnumeid, et kui ma ei leia kedagi tema asemele, siis tema on sunnitud võtma haiguslehe.. No tohho tonti, ma pean haigena tema eest siis ka tööl olema? Et täna 16h, homme 24h, siis paar tundi und ja kuus tundi Balti jaamas? Ega jah, olen alati imeinimene olnud ju ja und ei vajagi. Selle peale muidugi vihastasin ja saatsin sõnumi vastu, et homme on ta tööl nagu viis kopikat, sest ma ei kavatse haigena tema eest tööl olla ja ammugi 24h vahetust teha. Muidugi siis ta arvas, et ma olen eriti ülbust täis. MINA olen ülbust täis. Ometigi oli tema see, kes ähvardavaid sõnumeid saatis. Lõpuks sain Kerstini nõusse, et ta tuleb kaks tundi varem tööle ja Mirjam oli nõus olema 29sanda asemel hoopiski homme 12h olema. Ja seega jäin ise 14ks tunniks tööle.. Õhtuks olin täiesti zombie, õnneks Kaido tuli mulle järele ja sain autoga vähemalt koju. Ahja, korra nägin ka Killut ja Alvarit, käisid kohvi ostmas ja siis läksid Dublineri sööma.
21. Aprill oli seega mul vaba päev. Otsustasime koos isaga minna Tartusse Maamessile. Kaido ärkas kell 8, mida vedelesin veel poole 9sani ja hakkasin siin liigutama. Isa pidi algselt ka Lea sõbranna kaasa võtma, kuid too magas sisse vist vms ja ei jõudnudki. Meie ei jäänud ootama ka ja panime Tartu poole ajama. Vaatasin autos oma läpakast "Peda folk 2009" Dvd-d ja muhe oli olla. Kükital tegime väikese sirutamispeatuse ja ostsime ka kohvi teepeale kaasa. Lisaks võtsin paki kommi ja ühe 7 Days-i saiakese. Mingi uus maitse, Double Vanilje-Muraka. Väga-väga maitsev oli. Tartusse jõudsime edukalt. Läksime Maamessi väravate taha ja helistasin Erele. Tema tõi meile siis kolm kutset ja ei pidanudki piletiraha maksma, vot kui tore. Igatahes veidi liikusime koos ja siis läksime laiali. Isa ja Kaido läksid vahtisid oma traktoreid ja asju, mina suundusin loomatelki. Imeilusad hobused, toredad lehmakesed, vahvad põrsad ja mõnusad laisad suured sead ja.. Ühesõnaga vaatamist oli palju ja tõeliselt toredad loomakesed seal. Jänkudele sai pai teha, nemad olid eriti südamelähedased ilmselgelt. Üks lollakas tõstis täiskasvanud küülikut seljast, no on lollakas. Mõtle kui valus vaesel jänkul võis olla :S Üks tuli minu käest küsima, et ega ma tea kui palju küülik maksta võiks. Sain tarka panna ja rääkida, et esimene väljaminek on ikka suur. Et puur ja kõik muu vajalik tuleb enne soetada ja looma hind sõltub tõust ning kohast, kust ta soetada. Ja teine kõrval kuulis, et räägin küülikute teemal ja tuli oma küüliku koha pealt nõu küsima. Tal küülik pidi vahepeal suure põntsuga end külili viskama ja ta oli mures, et kas kõik ikka korras. Ilmselgelt on korras, kui ta "ära puhkab" ja uue hooga edasi kalpsab. Mul Pitsu teeb sama moodi, tema loobib veel puuris end koguaeg nii. Tore oli muidugi kuulata selle härra juttu. Tal pidi olema armas lõvilakk küülik. Naeris, et aegajalt teeme jälle remonti ja elame rõõmsalt edasi. Aga jube palju rõõmu pidi see karvik neile pakkuma. Ja tegelikult oli loomake üldse leidlaps, sest naabrimees oli aiast leidnud vaesekese ja omanikku ei leitud. Ja seega võttis see härra selle pisikese endale. Alguses oli küülik väga kuri olnud ja kippunud hammustama, kuid praegu käib ronib küljealla ja nurub ainult pai. Niii vahva!
Igatahes põrkasin kokku seal telgi juures ka Krissut ja Maarikat koos oma pisikese tibuga. Täitsa ootamatu oli neid näha üle pikkade aastate aga tore ka. :) Ja siis loomatelgi juures väljas olid muidugi Kaukaaslase kutsikad... no niiii imearmsad mõmmikud, hea meelega oleks sealt ühe kaasa toonud. Saime ühega sõbraks ka. Teised olid aias aga pesakonna pärl oli siis alguses perenaise süles ja lõpuks ta pani kutsu enda kõrvale maha. Läksin pai tegema, kuts ronis peaaegu sülle mulle ja hakkas näppe näksima ja oli jube sõber. Jube tore oli. Lõpuks jalutasin veidi veel ringi ja uurisin olukorda ning sain siis isa ja Kaidoga uuesti kokku. Vaatasime veel paar asja üle ning seadsime sammud siis minekule. Kõhud tühjad ja kõik oli nagu vaadatud, mis tahtsime. Välja jõudsime, siis Ere veel helistas ja uuris, et kas me juba läksime ära.. Vabandas, et tal tõesti meeletult palju tööd ja polnud üldse aega meiega kokku saada rohkem. Arusaadav, korraldaja rõõmud ja seal oli tõesti meeletult palju rahvast! Igatahes suundusime siis autosse ja sõitsime kesklinna, et see sama Lea tuttav ka peale võtta, kes oli vahepeal bussiga tartusse jõudnud ja oma asjad ära ajanud. Ja et siis läheks kusagile sööma, arvatavasti lõunakeskusesse. Meie rõõmuks avastasime aga, et Tartu kesklinnas on parkimine tasuline vaid E-R 8-18. Niiet me saime auto Kaubahalli taha parkida ning siirdusime hoopiski Ristiisasse sööma. Hinnaklass ikka sama, nagu Vana Villemi pubides ikka. Aga toit oli ikka sama maitsev, nagu vanasti. Sõime Kaidoga sealiha ananassi ja juustuga, lisaks ahjukartul. Isa võttis Maamehe prae. Kui saime söödud, siis tuli Merlin koos kambaga sisse. Ega tõesti, kui tallinnas ei näe siis Tartus ikka põrkame kokku. :D Niiet ta oli koos Liisu, Taneli, Sille ja paari poisiga, kelle nimi ei meenu. Käisin rääkisin nendega paar sõna, külastasin wc-d ning liikusime minema. Võtsin veel Coffee innist kaks kohvi Mona käest ning saime auto juures uuesti kokku. Lea sõbranna oli ka kohal ja võisime sõitu alustada. Ajasin kohvid sassi ja jõin ise Caramel lattet ja Kaido sai minu Banana Mocha. Vahet pole, head on mõlemad. Igatahes tagasiteel vaatasin ära "Chicken Run"-i ja ühe osa perepeast. Kükital oli jälle sirutamispaus, kohvi ei tahtnud sest seda juba olime joonud. Saime konni piiluda tiigis, oli kui palju neid oli ja oiii kui palju nad kudenud olid. Ja siis sõitsime rõõmsalt tallinna tagasi. Lea sõbranna panime maha foorumi juures ja sealt edasi siis koju. Kodus vedelesime niisama ja mina muidugi otsisin autole varuosi jällegi hoolega.
22. Aprill magasime kaua hommikul. Kella kaheks liikusin ma Balti jaama tööle. St Kaido viis autoga mind. Ise ta läks muidugi edasi Piritale, lootis karu näha või mente. Kumbagi ei näinud ja läks koju tagasi. Tööl oli väga halb olla. Enesetunne oli ka veits imelik aga päike paistis niimodi silma ja.. silmad valutasid vägaväga. Esiteks paistab otse ja teiseks peegeldab putkas ju metallpindadelt ka tagasi. Arvutit ei näe, kliendile vaatad otsa kissitades.. Jube oli olla. Muidugi putka panin kinni 20 aga minema sain 20:45 umbes, sest viimane tund oli aind klient kliendi otsa ja ma ei saanud koristadagi :S Kaido tuli mulle järele ja käisime jalutasime Stroomi pargis natuke.. Ilm oli fantastiline ja käisime tuletasime vanu aegu meelde. Lõpuks käisime kiirelt poest läbi ning siis koju ja tuttu.
23. Aprill magasin hommikul jälle pikalt. Kaido läks tööle aga mina sain magada. Lõpuks ärkasin, siis kolasin jälle netis ja otsisin autojuppe, nagu ikka. Kella kaheks läksin tööle, seekord oma kohvikusse. Darja tuli proovipäevale ja õhtul tuli Anna ka sinna, niiet tööpäev möödus kiirelt ja toredalt. Valdur tõi kingiks väikese tulbi-nartsissi kimbu ja Enelt sain 26 nartsissi, niiii mõnus! Need kaunistavad siiani mu kapipealset. Täna liikusin koju trolliga, Kaido ei viitsinud järele tulla.
24. Aprill, Kerstil oli sünnipäev. Helistas ja kutsus meid reedeks sünnipäevapeole, nädala keskel pidada ei tahtnud. Päev otsa suurt muud ei teinud, kuid vedelesin. Vahepeal vedasin end korra kontorisse. Rääkisin Kadriga veidi juttu, sain tema käest puudu olevad tervisetõendid.Viisin talle ühed kõrvarõngad ja Liisile kohvirahad. M.-ga vaatasime teineteisele otsa ja muigasime veidi. Omavahel miskit ei rääkinud. Kui Kadriga räägitud, kadusin vaikselt ära. Muidugi M. hõõrus mulle seda ninaalla, et kadusin nii ära, et talle tsau ei öelnudki. Vabandasin end sellega välja, et ei tahtnud tema töötuhinat segada. Käisin korra mustikas ja siis koju. Õhtul tuli Kaido koju ja siis 7 ajal sõitsime viimsisse Triinu juurde. Kaido passis väljas, ma sain Triinult Jukule ja Pitsule süüa ja veidi allapanu. Ja muidugi sain tema ehteid näperdada ja iseendale kaks paari kõrvarõngaid soetada ja Kerstile ka väikese kingituse osta. Ja siis õhtul kodus ei teinud suurt midagi..
25. Aprill, Kaido kuradi siga ajas mind üles poole 8 ajal, kui ise tööle läks. Ja ma ei jäänudki enam magama. Vedelesin siin ja vaatasin ära filmi "Peened preilid". Panin paar filmi veel tõmbama. Ja siis helistas Anna, et mis ma teen ja tahtis et välja läheksin. Tema ei viitsi kooli minna. Aga ma ei viitsinud välja minna ja ta tuli hoopis siia. St ma pidin end riidesse toppima ja voodist välja kobima.
Igatahes oli Annaga väga tore lobiseda ja tegin talle ka ühe armsa käeketi, millega ta vägaväga rahule jäi. Ja siis rääkisin emmega ka vahepeal. Muidu nad issiga kukkusid jälle kisama ja eestit maha materdama, kopp on ees. Pidin küll Mere pst-le õhtul tööle minema aga üldse polnud tahtmist ja siis Anna läks vabatahtlikult ise. Tegelt tema eest ma pidingi minema tööle sinna, niiet ta võttis oma vahetuse tagasi. Ja seega ma sain terve õhtu lihtsalt laiselda ja ei teinud mitte muffigi.
26. Aprill, ehk eile hommikul oli JUBE raske ärgata. Ma ei tea miks, sain magada küll kenasti aga ikka selline tunne, nagu oleks max paar tundi maganud. Igatahes otsisin natuke veel autojuppe ja liikusin siis tööle. Enne muidugi hüppasin läbi Mere pst-lt, tellisin neile Eviani ära. Ja siis andsin Passaazis allkirja ja hopsti Balti jaama tööle. Igav päev oli üldjoontes. Tööd väga palju ei olnud aga päike jälle häiris. Kersti ja Lily käisid, sain Kerstile ta kingi ära anda. Kaido viis õhtul auto remonti ära. Saime kolmapäevani aega juppe otsida ja siis kolmap hommikul tuleb teada anda, mis meil olemas on ja õhtul need ära viia sinna. Aidake nüüd kapott ja esitiivad leida kiirelt! Ja siis 20 panin putka kinni. Küürisin ja pesin kiirelt ära kõik ja siis Kaido tuli mulle järele. Seekord käisime hoopiski Pirital muulil jalutamas. Niiii mõnus soe õhtu oli ja Meri oli nii rahulik ja kõik oli super. Arvestades, kui pingeline on hetkel meie elu, siis meil on lausa vaja selliseid hetki.. Igatahes siis suundusime koju, Kaido käis pesemas ja mina vaatasin oma sarju. Elu keset linna, kättemaksukontor ja lõpuks Ühikarotid. Oma töökaaslast peab ju ikka fännama :D Ja siis hops kaissu ja tuttu.
Täna ärkasin mõnusalt pool 11. Siiani pole aga voodist välja saanud. Tõin läpaka ja sokolaadimunad siia ja nüüd vedelen siin mõnuga. Vaba päev ju siiski! Õhtul läheme Kersti sünnipäevale. Nvs tuleb tore, sest laup on 12,5h tööpäev ja pühap 14h + inventuur. Niiet ei tea kui pikaks see päev reaalis venib. Ja siis esmasp 8-17 veedan ma aega ühe armsa juulis kolmeseks saava neiuga. Ja õhtul Gerli piduuu! See päev sai juba ammu punasega üles märgitud. :D Igatahes väsitan end mõnuga enne puhkust ära, kõik päevad tegevusi täis topitud. Igatahes 3-16 on minul puhkus... ja 4-14 sellest ajast veedan ma välismaal. Ärge mind siis Kapoga taga otsige, tean et olen kadunud asjade nimekirjas aga küll ma sealt nimekirjast 14ndal naasen. :P
Praegu aga valin arvutist mõne filmi ja vedelen edasi. Olge tublid :)
Ps. Jaaaa, see blogi on ekstra Gerli auks kirjutatud.. või siis selleks, et teda üllatada. Ta juba minu utsitamisest ammu loobunud :P
Ps.Ps. Gerli, kasi nüüd ise ka blogima! :D
teisipäev, 17. aprill 2012
Segamini..
Kõige olulisem muidugi on jätkuvalt Golfi teema. Parandus läheb oodatust PALJU rohkem maksma. Loomulikult remonti me ta saadame, kuid hetkel peame veel uurima, ehk saame osa juppe kusagilt odavamalt, et raha veidigi kokku hoida. Kodus tekitab see ilmselgelt palju probleeme, kuid ega enne miski parane, kui auto korras ja meie maja ees jälle seisab. Sest seda autot ma käest ei lase ja kavatsen selle eest korralikult võidelda.
Teiseks on palju pingeid tööl ja eraelus sõpradega. Vahepeal on toimunud palju ning seega olen olnud väga palju ka omas mullis ja üritanud aru saada mind ümbritsevatest asjadest. Käisin vahepeal M-il maal külas. See õhtu oli vahelduse mõttes lihtsalt super. Hea seltskond, hea muusika, hea vein ja täielik puhkus kõigest. Olin seda oodanud juba ammu ja see oli lihtsalt super. Lisaks kõigele armusin kõigisse tema loomadesse. Ilmselt armusid nemad minusse ka. Õhtu oli ilus, hommik oli ilus. Nii mõnus oli vedeleda, lobiseda ja head värsket kohvi nautida. Ja nüüd kui on rasked hetked, siis mõtlen sellele külaskäigule ja hakkabki kergem.Üldiselt elu on ilus.
Hetkel elan ainult selle nimel, et kahe nädala pärast algab puhkus ja ma saan kogu sellest jamast eemale. Ehk peale seda on mul jõudu jätkata kogu selle jamaga, mis meid ümbritseb. Vähemalt ma loodan seda..
esmaspäev, 12. märts 2012
Motivatsioon NULL, Kevadväsimud 110%!
Praegu on täpselt see hetk, kus tahaks alla anda ja kõik kuradile saata. Mille kuradi pärast või KELLE kuradi pärast ma üldse pingutan!
Kõik kuradi pinged ja jamad kogunevad ja Kevadväsimus võtab aina enam võimust. Üldse ei taha ja ei viitsi enam midagi teha. Pole jõudu käsigi tõsta, rääkimata tööl klientidele naeratamisest või kogu selle kuradi kräpiga tegelemiseks.
Täna võtsin kätte ja sundisin end veidi liigutama. Küürisin tööl aknaid ja soe päike tegi olemise veidi paremaks. Ja võtsin eesmärgiks täna koju jalutada. Nojah, peaaegu õnnestus ka. Suutsin enamvähem kuivade jalgadega Marja selverini rõõmsalt ära koperdada ja läksin siis poeringile. Ja sinna tuli juba Kaido järele, et koos koju toiduasjad koju tassida. Aga kõigi eelduste kohaselt oli mu jalutuskäik umbes 3,5 km pikk, niiet kõige hullemaks nimetada ei saa. Arvestades sedagi, et kõik toimus peale pikka tööpäeva.
Päeva "toredaim" uudis on see, et arvatavasti saan endale täiesti uue kollektiivi, kuna praegune otsustas korraga pillid kotti panna ja lahkuda. Juhhei, what next!?
Suur aitäh M-le, kes vähemalt tööl täna külas käis ja veidi energiat jagas. Kullatükk igas päevas :) Ja veel suurem AITÄH talle selle eest, et ta mu uue kullakese termostassi kontorist ära tõi. Olen armunud, lihtsalt supermõnus tass. Hoiab meeletult hästi sooja ja ei tilgu kusagilt otsast. Paremat ei oska tahtagi :)
Nüüd aga lõpetan oma õuna, vean väsinud pepu voodisse ja üritan rohkem mitte mõelda. Head ööd!
Kõik kuradi pinged ja jamad kogunevad ja Kevadväsimus võtab aina enam võimust. Üldse ei taha ja ei viitsi enam midagi teha. Pole jõudu käsigi tõsta, rääkimata tööl klientidele naeratamisest või kogu selle kuradi kräpiga tegelemiseks.
Täna võtsin kätte ja sundisin end veidi liigutama. Küürisin tööl aknaid ja soe päike tegi olemise veidi paremaks. Ja võtsin eesmärgiks täna koju jalutada. Nojah, peaaegu õnnestus ka. Suutsin enamvähem kuivade jalgadega Marja selverini rõõmsalt ära koperdada ja läksin siis poeringile. Ja sinna tuli juba Kaido järele, et koos koju toiduasjad koju tassida. Aga kõigi eelduste kohaselt oli mu jalutuskäik umbes 3,5 km pikk, niiet kõige hullemaks nimetada ei saa. Arvestades sedagi, et kõik toimus peale pikka tööpäeva. Päeva "toredaim" uudis on see, et arvatavasti saan endale täiesti uue kollektiivi, kuna praegune otsustas korraga pillid kotti panna ja lahkuda. Juhhei, what next!?
Suur aitäh M-le, kes vähemalt tööl täna külas käis ja veidi energiat jagas. Kullatükk igas päevas :) Ja veel suurem AITÄH talle selle eest, et ta mu uue kullakese termostassi kontorist ära tõi. Olen armunud, lihtsalt supermõnus tass. Hoiab meeletult hästi sooja ja ei tilgu kusagilt otsast. Paremat ei oska tahtagi :)
Nüüd aga lõpetan oma õuna, vean väsinud pepu voodisse ja üritan rohkem mitte mõelda. Head ööd!
esmaspäev, 27. veebruar 2012
Kui igatsus hinge mul matab
silmnäo ma kätega katan
Sest pisaraläige mu silmis
reedab, see polnudki filmis
On vahel nii valus see tõde
tahaks karjuda hingest, kui sõge
Kui teaks, mis õige-mis vale
ei tunduks hing tühi ning kõle
Kui lootus mind maha ei jätaks
mõistus koostööd minuga jätkaks
Ehk teaksin, kuis edasi minna
Et ei tunneks end nii üksi, kesk suurlinna.
silmnäo ma kätega katan
Sest pisaraläige mu silmis
reedab, see polnudki filmis
On vahel nii valus see tõde
tahaks karjuda hingest, kui sõge
Kui teaks, mis õige-mis vale
ei tunduks hing tühi ning kõle
Kui lootus mind maha ei jätaks
mõistus koostööd minuga jätkaks
Ehk teaksin, kuis edasi minna
Et ei tunneks end nii üksi, kesk suurlinna.
reede, 17. veebruar 2012
Müstiline Veebruar
Eksisin üle pika aja bloggerisse ära ja mõtlesin veidi kirja panna. Kaua Gerli ikka kurjustama peab minuga, et MIKS ma ei kirjuta :)
Igatahes see kuu on olnud täis müstikat. Vahepeal on kõik olnud niii hästi ja siis jällegi vägaväga halvasti. Õigemini sai halb teekond alguse lausa jaanuari lõpust.
Nimelt 30ndal jaanuaril otsustas minu vana truu IBM mulle "käru keerata" ja andis otsad. Lihtsalt täiesti lampi käis ekraan tagurpidi ja ekraani jalg oli murdunud. Kuna läpakast ei ole üldse kasu, kui ta seina najal peab seisma ja tegelikult juba ammu olnud plaan uus "pill" muretseda, siis uurisime veidi ja läksime Kaidoga vaatama Roccasse ühte laptopi, millest olin ammu juba unistanud. Kuna me juba seal olime ja reaalselt on mul töö tegemiseks laptopi vaja siis lahkusime veidi aega hiljem uus nunnu peos. Niiet IBM läheb vanaduspõlve veetma ja tere tulemast mu uuele "Dell Inspiron 5110"-le. Igatahes hetkel olen väga rahul ja paremat poleks osanud tahtagi. 6GB mälu, 750G kõvaketas, aku on kõva ja läpakas ise tiptop muhe masin. Ainus asi, mida ei saanud, oli punane isend. Seeest aga sain tasuta kaasa punase vahetatava kaane. Nii et perfekt!
31sel sain muidugi poole ööni inventuuri teha ja see ajas marru. Ja esimesel veebruaril pidi tulema üks neiu asendama mind, kuid avastas õhtul kell 9, et oi ta peab hoopis kooli minema. Õnneks sain Mirjamiga ära vahetada ja läksin tööle 12ks ja olin seal 4h.
2sel sai meil Kaidoga 2 aastat ja 4 kuud koos oldud. Ja siis tuli see kõige suurem mats. Nimelt Kaido käis vanaema juures ja tagasi tulles ei suutnud üks nolk õiget sõidukiirust valida ja vajus sujuvalt vastasuuna vööndisse Kaidole ette. Hea on, et mind seal autos ei olnud, oleksin hulluks läinud. Kaidoga on õnneks okei. Väike põrutus (mis on tavaline sellisel puhul) ja shokk (mis pani seest keerama), kuid muidu on kõik korras. Aga auto on aiaiaiaiaiaii.. Kindlustus parandama ei hakka seda ja nüüd kokkuleppe tulemusena maksab 1300€ selle eest ja auto jääb meile. Eks näis, mis Kaido siis reaalselt mõtleb ja edasi teeb. Üks tarkpea hakkas rääkima, et auto RAAM ON KÕVER ja mõttetu parandada, liiga kallis. Kuid imelik, et see tarkpea selle peale ei tulnud, et Golf on väike sõiduauto ja SELLEL PUUDUB RAAM!!!! Jah, poolraam on arvatavasti kõver, kuid see on võimalik korda teha. Kapott, õhufiltri karp, radikas, parem esitiib, esistange, iluvõre, parem tuli, Airbag + kaks andurit jne on puru, kuid reaalselt võimatu pole seda autot taastada. Iseasi, kas Kaido tahab seda :)
No ja siis peale seda suutis Kaido pangakaardi unustada automaati. Selle õnneks saime järgmisel päeval infoletist kätte. Ja siis millalgi sügisel pesumasin veidi uputas ja aasta alguses ilmusid alumiste naabrite kõrvalt naabrid uksetaha, et nende ilus remont on rikutud. Ja pühapäeva õhtul Kaido läks küsima, palju parandus maksma läheb, siis sealt tuli vastuseks 350€. Täiesti HAIGE, kuidas üritatakse varastada. Nemad võtsid mingi hinnapakkumise ja 50€ veel valurahaks, nad peavad ju mööbli ka välja vedama sealt toast. Sellise raha eest saab pool korterit ära remontida, niiet mingu perse. Kaks meest on majas ja kumbki ei suuda pintslit haarata ja korda teha asja nüüd siis. Ja koristus kuulus ka hinnapakkumise sisse, kahest naisest jääb tõesti väheks koristamiseks! Faking debiilikud rsk.
Muidugi oli töiseid probleeme ka kõriauguni, sest et olid asendustüdrukud tööl ja need ju ei oska ja ei saa ja ei taha. Okei, juba kõik sujuas ja siis 10ndal läks külmkapp pekki. Lihtsalt hakkas sellist häält tegama, et siga ka ei söö. Kuna olen tööl olnud siin 11 päeva jutti, pole olnud mul aega sellega tegeleda. Homme kisun selle külmkapi lahti ja puhastan algatuseks klemmid ära, siis vaatame edasi, mis saab.
Ühesõnaga kõik läheb jutti niimodi mõnuga pekki..
Kuid 14 veebruar seeest oli mul väga mõnus päev. Hommikul käis Mari tööl külas ja tõi sokolaadi sõbrapäeva puhul. Kliendid olid nii muhedad ja sõbralikud ja soovisid ka kaunist sõbrapäeva mulle. Siis tuli härra Marek külla ja kallistas kõvasti ja soovis ilusat sõbrapäeva ja tõi sokolaadi ka. Ja siis sain Marjult sokolaadisüdame. Ja siis tsillisin peale tööd veidi ringi, aitasin korra bussiterminalist üht neidu, seni kuni Marekit ootasin ja sain lõpuks autoga koju. Ja õhtul tuli Kaido koju imeilusa roosi ja imemaitsva meekoogiga. Lõppkokkuvõttes oli niiii imetore päev, et mul oli pool kolmapäeva päevast ka tuju meeletult laes ja oleks tahtnud suurest õnnest tantsida. Lõpuks siiski vajus tuju ära.
Kuna olin nüüd 11 tööpäeva jutti tööl, siis tänase hommiku vedelesin südamerahus voodis ja sain sealt välja alles peale kolme päeval. Pea ka valutas, niiet ma arvan et ma võisin küll laisklemist veidi lubada. Siis asjatasin veidi ja vedasin end linna. Viisin Marjule ta kõrvarõngad ära ja sain Mariga kokku. Ei tahtnud kumbki kodus istuda ja mõtlesime kinno minna. Filmiks sai valitud siis "Vanne". Iseenesest film meeldis ja pani nii naerma kui ka nukrutsema. Igatahes pani see mind korralikult mõtlema ja tagasiteel koju sain paar asja enda jaoks ka selgeks tehtud. Igatahes film oli tore aga kõrvalistujad ajasid närvi. Mari kõrval oli mingi noorpaar, kes toppis oma sitased jalanõud ees oleva istme peale ja najale. Minu kõrval aga 12-13 aastased poisikesed, kes pidevalt näitasid sõrmega ja itsitasid väga häirivalt, nagu plikatirtsud.
Peale filmi käisime võtsime alt ühed Mochad ( muidugi oli suht uus tüdruk tööl ja tegi asju valesti). Ja siis suundusime minu kohviku juurde ja peale seda mõlemad oma kodudesse.
Igatahes tahaksin öelda, et olen siiski õnnelik inimene. Esiteks on mul mees, keda ma armastan tõesti kogu südamest. Ja teiseks olen saanud endale juurde ühe väga muheda SÕBRA, kellega meil on vastastikkune respekt ja usaldus. No ja muidugi üks hea sõbranna ka lisaks, seda ei saa ju mainimata jätta :)
Olen hetkel tööga rahul. Olen näinud vaeva ja ennast tõestanud ja nüüd saan selle vilju maitsta. Teisipäevast neljapäevani veedan kolm pikka päeva koolitusel. Kui koolituse edukalt läbin, saab minust Coffee inni uus töökeskkonnavolinik. Uued teadmised, uued kogemused.. ja kõike seda tänu sellele, et olen lihtsalt tubli olnud :)
Niiet kena lugemist Gerli ;)
Siku.
Igatahes see kuu on olnud täis müstikat. Vahepeal on kõik olnud niii hästi ja siis jällegi vägaväga halvasti. Õigemini sai halb teekond alguse lausa jaanuari lõpust.
31sel sain muidugi poole ööni inventuuri teha ja see ajas marru. Ja esimesel veebruaril pidi tulema üks neiu asendama mind, kuid avastas õhtul kell 9, et oi ta peab hoopis kooli minema. Õnneks sain Mirjamiga ära vahetada ja läksin tööle 12ks ja olin seal 4h.
2sel sai meil Kaidoga 2 aastat ja 4 kuud koos oldud. Ja siis tuli see kõige suurem mats. Nimelt Kaido käis vanaema juures ja tagasi tulles ei suutnud üks nolk õiget sõidukiirust valida ja vajus sujuvalt vastasuuna vööndisse Kaidole ette. Hea on, et mind seal autos ei olnud, oleksin hulluks läinud. Kaidoga on õnneks okei. Väike põrutus (mis on tavaline sellisel puhul) ja shokk (mis pani seest keerama), kuid muidu on kõik korras. Aga auto on aiaiaiaiaiaii.. Kindlustus parandama ei hakka seda ja nüüd kokkuleppe tulemusena maksab 1300€ selle eest ja auto jääb meile. Eks näis, mis Kaido siis reaalselt mõtleb ja edasi teeb. Üks tarkpea hakkas rääkima, et auto RAAM ON KÕVER ja mõttetu parandada, liiga kallis. Kuid imelik, et see tarkpea selle peale ei tulnud, et Golf on väike sõiduauto ja SELLEL PUUDUB RAAM!!!! Jah, poolraam on arvatavasti kõver, kuid see on võimalik korda teha. Kapott, õhufiltri karp, radikas, parem esitiib, esistange, iluvõre, parem tuli, Airbag + kaks andurit jne on puru, kuid reaalselt võimatu pole seda autot taastada. Iseasi, kas Kaido tahab seda :)
No ja siis peale seda suutis Kaido pangakaardi unustada automaati. Selle õnneks saime järgmisel päeval infoletist kätte. Ja siis millalgi sügisel pesumasin veidi uputas ja aasta alguses ilmusid alumiste naabrite kõrvalt naabrid uksetaha, et nende ilus remont on rikutud. Ja pühapäeva õhtul Kaido läks küsima, palju parandus maksma läheb, siis sealt tuli vastuseks 350€. Täiesti HAIGE, kuidas üritatakse varastada. Nemad võtsid mingi hinnapakkumise ja 50€ veel valurahaks, nad peavad ju mööbli ka välja vedama sealt toast. Sellise raha eest saab pool korterit ära remontida, niiet mingu perse. Kaks meest on majas ja kumbki ei suuda pintslit haarata ja korda teha asja nüüd siis. Ja koristus kuulus ka hinnapakkumise sisse, kahest naisest jääb tõesti väheks koristamiseks! Faking debiilikud rsk.
Muidugi oli töiseid probleeme ka kõriauguni, sest et olid asendustüdrukud tööl ja need ju ei oska ja ei saa ja ei taha. Okei, juba kõik sujuas ja siis 10ndal läks külmkapp pekki. Lihtsalt hakkas sellist häält tegama, et siga ka ei söö. Kuna olen tööl olnud siin 11 päeva jutti, pole olnud mul aega sellega tegeleda. Homme kisun selle külmkapi lahti ja puhastan algatuseks klemmid ära, siis vaatame edasi, mis saab.
Ühesõnaga kõik läheb jutti niimodi mõnuga pekki..
Kuid 14 veebruar seeest oli mul väga mõnus päev. Hommikul käis Mari tööl külas ja tõi sokolaadi sõbrapäeva puhul. Kliendid olid nii muhedad ja sõbralikud ja soovisid ka kaunist sõbrapäeva mulle. Siis tuli härra Marek külla ja kallistas kõvasti ja soovis ilusat sõbrapäeva ja tõi sokolaadi ka. Ja siis sain Marjult sokolaadisüdame. Ja siis tsillisin peale tööd veidi ringi, aitasin korra bussiterminalist üht neidu, seni kuni Marekit ootasin ja sain lõpuks autoga koju. Ja õhtul tuli Kaido koju imeilusa roosi ja imemaitsva meekoogiga. Lõppkokkuvõttes oli niiii imetore päev, et mul oli pool kolmapäeva päevast ka tuju meeletult laes ja oleks tahtnud suurest õnnest tantsida. Lõpuks siiski vajus tuju ära.
Kuna olin nüüd 11 tööpäeva jutti tööl, siis tänase hommiku vedelesin südamerahus voodis ja sain sealt välja alles peale kolme päeval. Pea ka valutas, niiet ma arvan et ma võisin küll laisklemist veidi lubada. Siis asjatasin veidi ja vedasin end linna. Viisin Marjule ta kõrvarõngad ära ja sain Mariga kokku. Ei tahtnud kumbki kodus istuda ja mõtlesime kinno minna. Filmiks sai valitud siis "Vanne". Iseenesest film meeldis ja pani nii naerma kui ka nukrutsema. Igatahes pani see mind korralikult mõtlema ja tagasiteel koju sain paar asja enda jaoks ka selgeks tehtud. Igatahes film oli tore aga kõrvalistujad ajasid närvi. Mari kõrval oli mingi noorpaar, kes toppis oma sitased jalanõud ees oleva istme peale ja najale. Minu kõrval aga 12-13 aastased poisikesed, kes pidevalt näitasid sõrmega ja itsitasid väga häirivalt, nagu plikatirtsud. Peale filmi käisime võtsime alt ühed Mochad ( muidugi oli suht uus tüdruk tööl ja tegi asju valesti). Ja siis suundusime minu kohviku juurde ja peale seda mõlemad oma kodudesse.
Igatahes tahaksin öelda, et olen siiski õnnelik inimene. Esiteks on mul mees, keda ma armastan tõesti kogu südamest. Ja teiseks olen saanud endale juurde ühe väga muheda SÕBRA, kellega meil on vastastikkune respekt ja usaldus. No ja muidugi üks hea sõbranna ka lisaks, seda ei saa ju mainimata jätta :)
Olen hetkel tööga rahul. Olen näinud vaeva ja ennast tõestanud ja nüüd saan selle vilju maitsta. Teisipäevast neljapäevani veedan kolm pikka päeva koolitusel. Kui koolituse edukalt läbin, saab minust Coffee inni uus töökeskkonnavolinik. Uued teadmised, uued kogemused.. ja kõike seda tänu sellele, et olen lihtsalt tubli olnud :)
Niiet kena lugemist Gerli ;)
Siku.
neljapäev, 12. jaanuar 2012
vabandused ette ja taha..
Olen olnud jälle nii paha ja laisk ja pole suutnud ridu kirja panna. Oli tegelikult küll plaanis teha postitus Tartus käigu kohta.. võtsin isegi selle lehe endale ette ja alustasin, kuid see jäi pooleli.. Äkki millalgi üritan selle postituse siiski lõpuni teha. Seal käik pakkus mulle taaskord niipalju erinevaid emotsioone.. Nii häid, kui ka halbu. Sai kõnnitud nn "lapsepõlve radadel". Sai käidud endise kooli juurest mööda. Lõppkokkuvõttes oli igatahes edukas käik, kuigi see mind nukraks tegi.
Hetkel istun kodus ja teen jalavanni. Kaido on mul nii armas ja kinkis mulle jõuludeks maššaasiga jalavanni. Ta teab, kui väga ma armastan jalavanni teha ja see maššaasi osa on veel eriti suur pluss. Peale väsitavat tööpäeva on meeletult mõnus panna jalad kuuma vette ja lihtsalt nautida. Täna niisamuti.. Mul oli viies päev jutti tööl ja palju jalgadel olemist. Tulin koju ja lihtsalt naudin olemist.
Tegelikult mul pidid olema eile-täna vabad päevad, kuid kuna meil firmas hetkel tüdrukutega probleeme, siis paraku olin mõlemad päevad siiski tööl. Nüüd loodetavasti saan kolm päeva jutti puhata, enne kui uuest nädalast uue hooga lasen. Eile olin siis õhtuses vahetuses Balti jaama kioskis, et Mona ei peaks jutti olema 6:30-20.00 tööl. Ja täna hommikul olin siis Ragne eest Balti jaamas tööl. Pidin olema küll sees aga Mona nõustus ise sisse minema ja sain taaskord kioskis olla. Väike nostalgia, seal ma siiski oma teekonda Coffee innis alustasin. Tegelikult oli tänane päev isegi päris suur puhkus, sest rahvast käis meeletult vähe ja sain päris palju aega lihtsalt istuda ja kaarte mängida. Korra kutsusin ka politseinikud kohale, sest kioski taha oli end üks kodutu magama sättinud, ta viidi platele vist end välja magama.
Peale tööd võttis Anna mind aga käevangu ja vedas kinno. Tal tuli jube tahtmine ja tegi pileti välja. Kersti ühines ka meiega ning käisime vaatamas 3D-na Saabastega kassi. Oli päris armas multikas. Ajas korralikult naerma ja vahepeal ajas veidi ka hirmu nahavahele. Igatahes peale filmi lõppu istusin veel hetke omal kohal ning lihtsalt naersin südamest. Tuju oli laes ja hea oli olla, kuigi kõht hakkas suurest naerust valutama. Igatahes aitäh teile kahele :)
Homme kavatsen end vahelduseks rahulikult taaskord välja magada, koos Tootsiga muidugi..Ja laupäeval tulevad vist õhtul külalised, sest neiu Katil esmaspäeval sünnipäev tulemas ja tahaks niisama istuda ja "tähistada".
Olge tublid,
teie Siku!
Hetkel istun kodus ja teen jalavanni. Kaido on mul nii armas ja kinkis mulle jõuludeks maššaasiga jalavanni. Ta teab, kui väga ma armastan jalavanni teha ja see maššaasi osa on veel eriti suur pluss. Peale väsitavat tööpäeva on meeletult mõnus panna jalad kuuma vette ja lihtsalt nautida. Täna niisamuti.. Mul oli viies päev jutti tööl ja palju jalgadel olemist. Tulin koju ja lihtsalt naudin olemist.
Tegelikult mul pidid olema eile-täna vabad päevad, kuid kuna meil firmas hetkel tüdrukutega probleeme, siis paraku olin mõlemad päevad siiski tööl. Nüüd loodetavasti saan kolm päeva jutti puhata, enne kui uuest nädalast uue hooga lasen. Eile olin siis õhtuses vahetuses Balti jaama kioskis, et Mona ei peaks jutti olema 6:30-20.00 tööl. Ja täna hommikul olin siis Ragne eest Balti jaamas tööl. Pidin olema küll sees aga Mona nõustus ise sisse minema ja sain taaskord kioskis olla. Väike nostalgia, seal ma siiski oma teekonda Coffee innis alustasin. Tegelikult oli tänane päev isegi päris suur puhkus, sest rahvast käis meeletult vähe ja sain päris palju aega lihtsalt istuda ja kaarte mängida. Korra kutsusin ka politseinikud kohale, sest kioski taha oli end üks kodutu magama sättinud, ta viidi platele vist end välja magama.
Peale tööd võttis Anna mind aga käevangu ja vedas kinno. Tal tuli jube tahtmine ja tegi pileti välja. Kersti ühines ka meiega ning käisime vaatamas 3D-na Saabastega kassi. Oli päris armas multikas. Ajas korralikult naerma ja vahepeal ajas veidi ka hirmu nahavahele. Igatahes peale filmi lõppu istusin veel hetke omal kohal ning lihtsalt naersin südamest. Tuju oli laes ja hea oli olla, kuigi kõht hakkas suurest naerust valutama. Igatahes aitäh teile kahele :)
Homme kavatsen end vahelduseks rahulikult taaskord välja magada, koos Tootsiga muidugi..Ja laupäeval tulevad vist õhtul külalised, sest neiu Katil esmaspäeval sünnipäev tulemas ja tahaks niisama istuda ja "tähistada".
Olge tublid,
teie Siku!
kolmapäev, 14. detsember 2011
Raamatud 2.
Nüüd tulevad jutti ühe kirjaniku iroonilised kriminaalromaanid. Olen neist lihtsalt niii sõltuvuses. Tegemist siis vene kirjaniku Darja Dontsovaga. Mõnel inimesel on kohe annet.. nii korralikult lausa, et naera või piss püksi.
7.) Ruuduline sebra .
"Rahvas räägib õigust: iga heategu saab tingimata karistatud. Daša Vassiljeva pakkus sõbrale ulualust, ja too tasus... pardiga. Ja sugugi mitte ükskõik millisega, vaid...
Aga ei maksa sündmuste käigust ette tormata, sest selleks ajaks, kui Daša rongiga teele pandud saadetise üles leiab, jõuab palju vett merre voolata. Praegu on tema jaoks peamine hoopis muu – selgitada välja, kes oli see, kes käitus tema sõbratari Veraga nii jäletul kombel ja miks, milliste pattude eest teda sedavõrd julmalt nuheldi. Ei, Vera tütrekese surm ei olnud juhus, ei, ta ei surnud loomulikku surma! Toimunu lätteid tuleb otsida minevikust ja hoopis teisest kohutavast kuritööst.
Ainult et mis puutub asjasse surnuist ülestõusmist tõotav ekstrasenss...?"
8.) Sokolaadi tuhkatriinu
"Jevlampia Romanova asub uurima, kuidas sattus Ija Vadimovna Kroni kadunud tütrele Zojale kuulunud ehe polikliiniku osakonnajuhataja doktor Mjatšina kaela, ja miks arvab Ija Kron, et tema tütar ei olegi surnud. Õnneks ei ole Ija Kron jäänud pärast tütre surma päris üksi – teda on lohutamas armas tüdruk hüüdnimega Käpake, orvuke, kes on proua Kronile kasutütre eest. Käpakesel on kadestaja – kadunud Zoja sõbranna Alla, kes oleks ise tahtnud olla Ija Kroni varade pärija…
Paraja annuse müstilist õudust lisab Jevlampia Romanova ja ta sõbranna Katja kasutütre Liza kaisulambaga seotu."
9.) Pilet lendavale vaibale
" Selleks, et kirjutada haarav kriminaalromaan, pean mina, Viola Tarakanova, lahendama kuriteo. Seepärast kappangi mööda linna ja otsin kriminaalseid lugusid. Ent seekord tuli lugu mulle ise koju kätte. Meie naaber Liza Makarkina leiti mõrvatuna, kuriteopaigalt tabati nooruke modell Anja Galkina. Kogu maja sumiseb kui mesilassülem – kohalikud klatšimoorid muudkui jahvatavad Anton Makarkini ja Anja armusuhtest. Lasin Galkina emal endale augu pähe rääkida ja soostusin mõrva uurima. Ning tirisin päevavalgele nii segase loo, et võiks osta parem kohe pileti lendavale vaibale…"
10.) Õhtusöök inimsööja juures
"Vähe sellest, et mind jälitab luul – rõdul kekslev känguru, nüüd on ka tööl jama lahti.
Mina, Jevlampia Romanova, olen ametis valgustkartvaid teenuseid pakkuvas agentuuris. Järjekordset tööülesannet täites asun teenijana kliendi majja elama ning avastan üsna pea, et mu tööandja Anna mees peab armukest. Laon süüdistavad fotod ülemuse lauale, arvates, et mu missioon on täidetud. Kuid Anna soovib, et ma jätkaksin tema mehe järel luuramist. Majaisanda sünnipäevapeol mürgitatakse tsüaniidiga üks külalistest, kelles ma tunnen vaevata ära peremehe armukese. Ning kohe hakkab kõik viltu kiskuma: mu ülemus tapetakse, Anna arreteeritakse, mind lastakse töölt lahti.
Ent mul pole kombeks meelt heita, seepärast asun Anna tütre palvel julgelt asja uurima…"
11.) Kontrollsuudlus
"Kurjategijate jälitamine viib erauuringute austaja Darja Vassiljeva pealinna metroosse: siin tõugati rongi alla ta sõbratar Lida. Ja mõni aeg tagasi nägi Daša siin Lida tütart ratastoolis, mida lükkas almuseid paluv kerjusnaine. Ometi pole võõrastele suletud maailma saladustesse tungida kaugeltki lihtne. Ning siis, olles harjunud iga asjaga lõpuni minema, imbub Daša metroo "kerjusteärisse". Järgmiseks peab ta läbi käima selle maffia "imagolooja" kätest.
Ta suundub kellegi Marilyn Monroe juurde, aimamata, et lahendus on lähemal, kui ta arvatagi oskab."
12.) Inetu pardipoja hobi
"Fataalne ebaõnn algas Daša Vassiljeva peres pärast ühiselt veedetud nädalavahetust Vereštšaginite ratsatalus. Seal oli veel üks respektaabel paar: Jelena ja Mihhail Kajurov, kahe hobuse omanikud.
Ehkki kui Daša pool aastat tagasi Kajurovitega tuttavaks sai, polnud neil pennigi hinge taga, tookord Daša autole topisnuku visanud Jelena oli selgelt vaimuhaige. Nüüd ei paistnud naise tervisel midagi häda olevat. Daša juhtus kogemata Kajurovite tüli pealt kuulma ning peagi leiti Jelena tema ratsu Lordi latrist surnuna. Vereštšagina keeldus uskumast, et Lord tappis oma perenaise, ja palus Dašal mõrtsukas üles otsida.
Asjaarmastaja-detektiiv asus loomulikult tegutsema, kuid siis läks tema enda kodus tõeline põrgu lahti!"
13.) Heraklese 13 õnnetust
"Viimasel ajal tormab Ivan Pavlovitš ringi nagu segane ning lahendab klientide juhtumeid. Ja kõik sellepärast, et ärinaine Nora, kelle sekretärina Vanja töötab, otsustas detektiiviks hakata. Seekord peab Poduškin kindlaks tegema, kes kodakondsetest regulaarselt miljonär Kuzminski lauasahtlist raha varastab. Ärimehe eramus elab palju inimesi ja nagu Inglise kriminullides on ka perekonnalegend kummitusest – peremehe surnud emast, kunstnik Glafirast. Kunagi ammu tappis ta end kääridega ja tema autoportreele ilmus punane plekk... Vaevu jõudis Ivan majja tulla, kui plekk taas maalile tekkis! Kogu perekonna naispoolt haarab õudus. Plekk on ju surmakuulutaja! Ivan suhtub naiste hüsteeriasse skeptiliselt. Kuid asjata! Peagi toimub majas mitu kuritegu, esimesena tapetakse toatüdruk. Glafira portree ees! Kääridega!"
"Ühesõnaga, kui ei taha endale halba, ära tee teistele head!"
"Armsad daamid, ärge kunagi püüdke abikaasat üllatada, isegi siis, kui olete tema truuduses täiesti kindlad. Esiteks - võite mind uskuda - täiesti pattudeta mehi esineb sama harva kui rohelisi vareseid. "
Nüüd hetkel 2,5 Ann Grangeri raamatut veel lugeda ning siis saab uutele Dontsova raamatutele järele minna!
7.) Ruuduline sebra .
"Rahvas räägib õigust: iga heategu saab tingimata karistatud. Daša Vassiljeva pakkus sõbrale ulualust, ja too tasus... pardiga. Ja sugugi mitte ükskõik millisega, vaid...
Aga ei maksa sündmuste käigust ette tormata, sest selleks ajaks, kui Daša rongiga teele pandud saadetise üles leiab, jõuab palju vett merre voolata. Praegu on tema jaoks peamine hoopis muu – selgitada välja, kes oli see, kes käitus tema sõbratari Veraga nii jäletul kombel ja miks, milliste pattude eest teda sedavõrd julmalt nuheldi. Ei, Vera tütrekese surm ei olnud juhus, ei, ta ei surnud loomulikku surma! Toimunu lätteid tuleb otsida minevikust ja hoopis teisest kohutavast kuritööst.
Ainult et mis puutub asjasse surnuist ülestõusmist tõotav ekstrasenss...?"
8.) Sokolaadi tuhkatriinu
"Jevlampia Romanova asub uurima, kuidas sattus Ija Vadimovna Kroni kadunud tütrele Zojale kuulunud ehe polikliiniku osakonnajuhataja doktor Mjatšina kaela, ja miks arvab Ija Kron, et tema tütar ei olegi surnud. Õnneks ei ole Ija Kron jäänud pärast tütre surma päris üksi – teda on lohutamas armas tüdruk hüüdnimega Käpake, orvuke, kes on proua Kronile kasutütre eest. Käpakesel on kadestaja – kadunud Zoja sõbranna Alla, kes oleks ise tahtnud olla Ija Kroni varade pärija…
Paraja annuse müstilist õudust lisab Jevlampia Romanova ja ta sõbranna Katja kasutütre Liza kaisulambaga seotu."
9.) Pilet lendavale vaibale
" Selleks, et kirjutada haarav kriminaalromaan, pean mina, Viola Tarakanova, lahendama kuriteo. Seepärast kappangi mööda linna ja otsin kriminaalseid lugusid. Ent seekord tuli lugu mulle ise koju kätte. Meie naaber Liza Makarkina leiti mõrvatuna, kuriteopaigalt tabati nooruke modell Anja Galkina. Kogu maja sumiseb kui mesilassülem – kohalikud klatšimoorid muudkui jahvatavad Anton Makarkini ja Anja armusuhtest. Lasin Galkina emal endale augu pähe rääkida ja soostusin mõrva uurima. Ning tirisin päevavalgele nii segase loo, et võiks osta parem kohe pileti lendavale vaibale…"
10.) Õhtusöök inimsööja juures
"Vähe sellest, et mind jälitab luul – rõdul kekslev känguru, nüüd on ka tööl jama lahti.
Mina, Jevlampia Romanova, olen ametis valgustkartvaid teenuseid pakkuvas agentuuris. Järjekordset tööülesannet täites asun teenijana kliendi majja elama ning avastan üsna pea, et mu tööandja Anna mees peab armukest. Laon süüdistavad fotod ülemuse lauale, arvates, et mu missioon on täidetud. Kuid Anna soovib, et ma jätkaksin tema mehe järel luuramist. Majaisanda sünnipäevapeol mürgitatakse tsüaniidiga üks külalistest, kelles ma tunnen vaevata ära peremehe armukese. Ning kohe hakkab kõik viltu kiskuma: mu ülemus tapetakse, Anna arreteeritakse, mind lastakse töölt lahti.
Ent mul pole kombeks meelt heita, seepärast asun Anna tütre palvel julgelt asja uurima…"
11.) Kontrollsuudlus
"Kurjategijate jälitamine viib erauuringute austaja Darja Vassiljeva pealinna metroosse: siin tõugati rongi alla ta sõbratar Lida. Ja mõni aeg tagasi nägi Daša siin Lida tütart ratastoolis, mida lükkas almuseid paluv kerjusnaine. Ometi pole võõrastele suletud maailma saladustesse tungida kaugeltki lihtne. Ning siis, olles harjunud iga asjaga lõpuni minema, imbub Daša metroo "kerjusteärisse". Järgmiseks peab ta läbi käima selle maffia "imagolooja" kätest.
Ta suundub kellegi Marilyn Monroe juurde, aimamata, et lahendus on lähemal, kui ta arvatagi oskab."
12.) Inetu pardipoja hobi
"Fataalne ebaõnn algas Daša Vassiljeva peres pärast ühiselt veedetud nädalavahetust Vereštšaginite ratsatalus. Seal oli veel üks respektaabel paar: Jelena ja Mihhail Kajurov, kahe hobuse omanikud.
Ehkki kui Daša pool aastat tagasi Kajurovitega tuttavaks sai, polnud neil pennigi hinge taga, tookord Daša autole topisnuku visanud Jelena oli selgelt vaimuhaige. Nüüd ei paistnud naise tervisel midagi häda olevat. Daša juhtus kogemata Kajurovite tüli pealt kuulma ning peagi leiti Jelena tema ratsu Lordi latrist surnuna. Vereštšagina keeldus uskumast, et Lord tappis oma perenaise, ja palus Dašal mõrtsukas üles otsida.
Asjaarmastaja-detektiiv asus loomulikult tegutsema, kuid siis läks tema enda kodus tõeline põrgu lahti!"
13.) Heraklese 13 õnnetust
"Viimasel ajal tormab Ivan Pavlovitš ringi nagu segane ning lahendab klientide juhtumeid. Ja kõik sellepärast, et ärinaine Nora, kelle sekretärina Vanja töötab, otsustas detektiiviks hakata. Seekord peab Poduškin kindlaks tegema, kes kodakondsetest regulaarselt miljonär Kuzminski lauasahtlist raha varastab. Ärimehe eramus elab palju inimesi ja nagu Inglise kriminullides on ka perekonnalegend kummitusest – peremehe surnud emast, kunstnik Glafirast. Kunagi ammu tappis ta end kääridega ja tema autoportreele ilmus punane plekk... Vaevu jõudis Ivan majja tulla, kui plekk taas maalile tekkis! Kogu perekonna naispoolt haarab õudus. Plekk on ju surmakuulutaja! Ivan suhtub naiste hüsteeriasse skeptiliselt. Kuid asjata! Peagi toimub majas mitu kuritegu, esimesena tapetakse toatüdruk. Glafira portree ees! Kääridega!"
"Ühesõnaga, kui ei taha endale halba, ära tee teistele head!"
"Armsad daamid, ärge kunagi püüdke abikaasat üllatada, isegi siis, kui olete tema truuduses täiesti kindlad. Esiteks - võite mind uskuda - täiesti pattudeta mehi esineb sama harva kui rohelisi vareseid. "
Nüüd hetkel 2,5 Ann Grangeri raamatut veel lugeda ning siis saab uutele Dontsova raamatutele järele minna!
Raamatud
Täna jätaks pisut teistsuguse postituse. Kirjutaksin viimasel ajal loetud raamatutest natuke.. taaskord on ju käes pimedad õhtud ja parimaks sõbraks ja kaaslaseks raamatud. :)
1.) Martin Page - Kuidas ma lolliks hakkasin.
See oli üks väga huvitava vaatenurgaga raamat. Pani mõtlema ja paar päris mõnusat pärli leidsin sealt ka.
* Kuigi ta mõistus sundis iseennast uskuma, püüdis ta siiski ennast mitte liiga palju usaldada, mitte nõustuda oma mõtetega, sest mõistuse sõnad tahavad meid teenida ja julgustada - ning lolliks teha.
* Vaikus laotas suured haprad liblikatiivad palatis laiali. Päike oli loovutanud koha vihmale ja hallusele.Juulikuu mängis märtsikuu partituudi järgi.
* Vähk leidis, et minu keha on talle suurepärane paradiisisaar. Nii ta siis veedabki siin puhkust, jalad minu vere ookeanis, päevitades minu südamepäikese käes... Ta ei vaja päikesevarju, ta naerab päikesepiste üle. Tema puhkus seisneb minu tapmises.
* Ma olen nagu vana vedur, mis sööstab rööbastel ega saa peatuda, sest kütuseks - kivisöeks, mis annab peadpööritava kiiruse - on terve maailm.
2.) Pille Hanni - Ma armastasin kiskjat
Raamat räägib siis meie "Nõmme inimsööjast" Andreas Hannist. Õigemini raamatu autor on Andrease naine, kes kirjutab siis kogu loo üles oma vaatevinklist. Selle raamatu ümber on muidugi palju tantsu ja tralli käinud. On seda naist materdatud vastu maad, on inimesi kes saavad tast aru ja kindlasti on neid erinevaid arvamusi veel väga palju. Igatahes minus tekitas see raamat välja palju erinevaid tundeid. Olin kurb, olin rõõmus.. elasin täie rinnaga kaasa ja ausalt öeldes saan sellest naisest aru. St mõistan tema käitumismustrit. Ja kui mõni arvustaja ütleb, et autor väidab et tema ainus patt oli oma meest armastada, siis mingu persse.. Sest kui raamatut lugeda mõttega, siis on aru saada väga hästi, mida inimene pidi läbi elama. Ühesõnaga soovitan kõigil kindlasti seda lugeda. Sain raamatu läbi väga kiirelt ja on plaanis seda uuesti lugeda. Kuigi raamat on väga sünge, siis hetkel on see mu üks lemmik raamatutest...
* " Olen juba ammu soovinud kirjutada oma elulugu, kuid varem pole mul kunagi olnud selleks piisavalt aega. Aeg-ajalt pidasin küll päevikut, kuid sellest pole midagi asjalikku välja tulnud. Aeg! Pidev tempo, ajapuudus - see ongi mind takistanud.
Praegusel hetkel olen 24-aastane ja mul on küllaldaselt aega, vahel isegi muutub see talumatuks, et mul nii palju aega on. Lõpuks ometi saan iseendaga kahekesi olla nii palju, kui tahan. Olen olude sunnil isoleeritud kõigist inimestest ja vabast maailmast. Olen iseendaga silm silma vastas - nüüd on paras aeg. Alustan! Täna on 30 oktoober 1982. aasta.
Tookord eeluurimisisolaatoris alustasin kirjutamist eelkõige põhjusel, et... esimest korda elus polnud mul ajaga midagi targemat peale hakata. Ootasin, kuidas lõpeb mu abikaasa kuritegude uurimine, ent ma ei teadnud siis veel, milline kannapööre elus - 12 aastat Harku naistevanglat - mind ennast ees ootab. Algsel kujul oli kogu see autobiograafiline jutustus mõeldud ainult mulle endale ja ei kellegi teise silmadele ega kõrvadele. Kordan veel - see oli mu põhiline ajatäide.
Alles kakskümmend kuus aastat hiljem, oma 50. sünnipäevaks, otsustasin, mõne hea sõbra soovitusel, kirjutatu avaldada.
Igal inimesel on oma lugu. Kui palju neist kunagi ilmavalgust näeb, oleneb juba inimesest endast. Jah, enda jaoks võib ju kirjutada nii, nagu asi tegelikult on, aga kui tead, et keegi veel seda loeb - see nõuab julgust. Olen püüdnud oma algset käsikirja võimalikult vähe muuta ja mitte ilustada, et näidata, kuidas ma siis, 26 aastat tagasi, mõtlesin ja tundsin. Mul on eluaeg olnud kombeks pidada päevikulaadset kalendermärkmikku, sealt sain palju abi.
Olen tekstis muutnud minu elus olulist rolli mänginud inimeste nimed. Ise kasutan raamatu autorina seda perekonnanime, mida ma kandsin tookord, kui mu elu kõige traagilisemalt mõjutanud sündmused toimusid.
Inimsööja lesk - niisuguse märgi ka külge sain...
Mida ma praegu ise oma algsest kirjutusest arvan, on juba teine asi, aga siis elasin ma just nii ja siin on minu lugu. "
See oli nüüd siis selle raamatu sissejuhatus.. Igatahes soovitan soojalt seda lugeda, tõeliselt hea.
3.) James Hadley Chase - Said, mis tahtsid.
See kirjanik oli mul kunagi vaieldamatu lemmik. Armastasin tema kirjutatud kriminulle väga lugeda.. ja lugesingi, terve hunniku läbi. See tuletas mulle meelde, miks ma seda kirjanikku armastasin/armastan.
"Harry peab plaani kaaperdada lennuk ja röövida teemandid, mida sellega veetakse. Glorie püüab meest päästa tema tegude vältimatutest tagajärgedest, kuid ahnus ja truudusetus viivad mõrvade ja meeleheitliku põgenemiseni. "
Nii nagu ikka, asjad ei pruugi kunagi minna niisamuti, kui plaanitud. Siin on verd, hirmu, kahtlusi ja põgenemisi. Nii nagu õiges kriminullis ikka. Igatahes meeldis.
4.) Meg Cabolt - Printsess avalikkuses
5.) Meg Cabolt - Igavesti printsess.
Issand kui mõnus oli vahelduseks lugeda selliseid armsaid ja siiraid raamatuid, nagu on Printsessi päevikute sari. Ausalt öeldes isegi kahju, et Printsess Mia seiklused edasi ei lähe. Ma oleksin kindlasti tahtnud veel edasi lugeda ja siit sombusest sügisõhtust romantilisse raamatusse hõljuda. Muhe!
6.) Ann Granger - Sobiv paik surmaks
Sedapuhku jälle täiesti teistsugune krininaalromaan. Kirjanik kirjutab huvitavalt.. mõrv ei toimu kohe ning ka mõrva lahendamine on hoopis teistsugune. Niisamuti ei ole ka mõrvar ära aimatav. Niiet tekitab ikka aina tahtmise edasi lugeda ja teada saada, mis NÜÜD edasi saab.
"Meredith Mitchell ja Alan Markby kistakse sedapuhku uurimisse, mis tegeleb kahe noore tüdruku jõhkra mõrvaga. Cotswoldi südamest leitakse laip - teismeline kohalik tüdruk Lynne, keda nähti oma surmapäeva õhtul pubist koos tundmatu mehega lahkumas. Peainspektor Alan Markby sõbratar Meredith sõbruneb ühe teise kohaliku tüdruku, Katiega. Peale vanuse ja kodulinna pole Lynne'il ja Katie'l pealtnäha midagi ühist. Aga kas võiks lood, mida Katie jutustab Meredithile oma keerulisest perekondlikust taustast - ebastabiilne, aristokraatlik ema, narruseni armastav isa, kelle kannatus on otsakorral, ja majas elav riukalik sekretär -, heita valgust ka teisele noorele tüdrukule?"
Ps.Kohe varsti järgneb uus postitus :)
1.) Martin Page - Kuidas ma lolliks hakkasin.
See oli üks väga huvitava vaatenurgaga raamat. Pani mõtlema ja paar päris mõnusat pärli leidsin sealt ka.
* Kuigi ta mõistus sundis iseennast uskuma, püüdis ta siiski ennast mitte liiga palju usaldada, mitte nõustuda oma mõtetega, sest mõistuse sõnad tahavad meid teenida ja julgustada - ning lolliks teha.
* Vaikus laotas suured haprad liblikatiivad palatis laiali. Päike oli loovutanud koha vihmale ja hallusele.Juulikuu mängis märtsikuu partituudi järgi.
* Vähk leidis, et minu keha on talle suurepärane paradiisisaar. Nii ta siis veedabki siin puhkust, jalad minu vere ookeanis, päevitades minu südamepäikese käes... Ta ei vaja päikesevarju, ta naerab päikesepiste üle. Tema puhkus seisneb minu tapmises.
* Ma olen nagu vana vedur, mis sööstab rööbastel ega saa peatuda, sest kütuseks - kivisöeks, mis annab peadpööritava kiiruse - on terve maailm.
2.) Pille Hanni - Ma armastasin kiskjat
Raamat räägib siis meie "Nõmme inimsööjast" Andreas Hannist. Õigemini raamatu autor on Andrease naine, kes kirjutab siis kogu loo üles oma vaatevinklist. Selle raamatu ümber on muidugi palju tantsu ja tralli käinud. On seda naist materdatud vastu maad, on inimesi kes saavad tast aru ja kindlasti on neid erinevaid arvamusi veel väga palju. Igatahes minus tekitas see raamat välja palju erinevaid tundeid. Olin kurb, olin rõõmus.. elasin täie rinnaga kaasa ja ausalt öeldes saan sellest naisest aru. St mõistan tema käitumismustrit. Ja kui mõni arvustaja ütleb, et autor väidab et tema ainus patt oli oma meest armastada, siis mingu persse.. Sest kui raamatut lugeda mõttega, siis on aru saada väga hästi, mida inimene pidi läbi elama. Ühesõnaga soovitan kõigil kindlasti seda lugeda. Sain raamatu läbi väga kiirelt ja on plaanis seda uuesti lugeda. Kuigi raamat on väga sünge, siis hetkel on see mu üks lemmik raamatutest...
* " Olen juba ammu soovinud kirjutada oma elulugu, kuid varem pole mul kunagi olnud selleks piisavalt aega. Aeg-ajalt pidasin küll päevikut, kuid sellest pole midagi asjalikku välja tulnud. Aeg! Pidev tempo, ajapuudus - see ongi mind takistanud.
Praegusel hetkel olen 24-aastane ja mul on küllaldaselt aega, vahel isegi muutub see talumatuks, et mul nii palju aega on. Lõpuks ometi saan iseendaga kahekesi olla nii palju, kui tahan. Olen olude sunnil isoleeritud kõigist inimestest ja vabast maailmast. Olen iseendaga silm silma vastas - nüüd on paras aeg. Alustan! Täna on 30 oktoober 1982. aasta.
Tookord eeluurimisisolaatoris alustasin kirjutamist eelkõige põhjusel, et... esimest korda elus polnud mul ajaga midagi targemat peale hakata. Ootasin, kuidas lõpeb mu abikaasa kuritegude uurimine, ent ma ei teadnud siis veel, milline kannapööre elus - 12 aastat Harku naistevanglat - mind ennast ees ootab. Algsel kujul oli kogu see autobiograafiline jutustus mõeldud ainult mulle endale ja ei kellegi teise silmadele ega kõrvadele. Kordan veel - see oli mu põhiline ajatäide.
Alles kakskümmend kuus aastat hiljem, oma 50. sünnipäevaks, otsustasin, mõne hea sõbra soovitusel, kirjutatu avaldada.
Igal inimesel on oma lugu. Kui palju neist kunagi ilmavalgust näeb, oleneb juba inimesest endast. Jah, enda jaoks võib ju kirjutada nii, nagu asi tegelikult on, aga kui tead, et keegi veel seda loeb - see nõuab julgust. Olen püüdnud oma algset käsikirja võimalikult vähe muuta ja mitte ilustada, et näidata, kuidas ma siis, 26 aastat tagasi, mõtlesin ja tundsin. Mul on eluaeg olnud kombeks pidada päevikulaadset kalendermärkmikku, sealt sain palju abi.
Olen tekstis muutnud minu elus olulist rolli mänginud inimeste nimed. Ise kasutan raamatu autorina seda perekonnanime, mida ma kandsin tookord, kui mu elu kõige traagilisemalt mõjutanud sündmused toimusid.
Inimsööja lesk - niisuguse märgi ka külge sain...
Mida ma praegu ise oma algsest kirjutusest arvan, on juba teine asi, aga siis elasin ma just nii ja siin on minu lugu. "
See oli nüüd siis selle raamatu sissejuhatus.. Igatahes soovitan soojalt seda lugeda, tõeliselt hea.
3.) James Hadley Chase - Said, mis tahtsid.
See kirjanik oli mul kunagi vaieldamatu lemmik. Armastasin tema kirjutatud kriminulle väga lugeda.. ja lugesingi, terve hunniku läbi. See tuletas mulle meelde, miks ma seda kirjanikku armastasin/armastan.
"Harry peab plaani kaaperdada lennuk ja röövida teemandid, mida sellega veetakse. Glorie püüab meest päästa tema tegude vältimatutest tagajärgedest, kuid ahnus ja truudusetus viivad mõrvade ja meeleheitliku põgenemiseni. "
Nii nagu ikka, asjad ei pruugi kunagi minna niisamuti, kui plaanitud. Siin on verd, hirmu, kahtlusi ja põgenemisi. Nii nagu õiges kriminullis ikka. Igatahes meeldis.
4.) Meg Cabolt - Printsess avalikkuses
5.) Meg Cabolt - Igavesti printsess.
Issand kui mõnus oli vahelduseks lugeda selliseid armsaid ja siiraid raamatuid, nagu on Printsessi päevikute sari. Ausalt öeldes isegi kahju, et Printsess Mia seiklused edasi ei lähe. Ma oleksin kindlasti tahtnud veel edasi lugeda ja siit sombusest sügisõhtust romantilisse raamatusse hõljuda. Muhe!
6.) Ann Granger - Sobiv paik surmaks
Sedapuhku jälle täiesti teistsugune krininaalromaan. Kirjanik kirjutab huvitavalt.. mõrv ei toimu kohe ning ka mõrva lahendamine on hoopis teistsugune. Niisamuti ei ole ka mõrvar ära aimatav. Niiet tekitab ikka aina tahtmise edasi lugeda ja teada saada, mis NÜÜD edasi saab.
"Meredith Mitchell ja Alan Markby kistakse sedapuhku uurimisse, mis tegeleb kahe noore tüdruku jõhkra mõrvaga. Cotswoldi südamest leitakse laip - teismeline kohalik tüdruk Lynne, keda nähti oma surmapäeva õhtul pubist koos tundmatu mehega lahkumas. Peainspektor Alan Markby sõbratar Meredith sõbruneb ühe teise kohaliku tüdruku, Katiega. Peale vanuse ja kodulinna pole Lynne'il ja Katie'l pealtnäha midagi ühist. Aga kas võiks lood, mida Katie jutustab Meredithile oma keerulisest perekondlikust taustast - ebastabiilne, aristokraatlik ema, narruseni armastav isa, kelle kannatus on otsakorral, ja majas elav riukalik sekretär -, heita valgust ka teisele noorele tüdrukule?"
Ps.Kohe varsti järgneb uus postitus :)
esmaspäev, 5. detsember 2011
=)
Reedel sai meil Kaidoga siis 2 aastat ja kaks kuud täis. Sai siis taaskord võetud romantikapakett ning käidud lõõgastumas. Seekord siis aga kahepeale, mitte üllatusena :)
Igatahes oli mul terve reedese päeva tuju nii hea ja olin juba romantika lainel. Tööl küünlad põlesid ja muusika mängis. Hõljusin seal vaikselt ringi naeratus näol. Meenutasin kogu seda imelist algust ja.. tuju oli ikka väga laes. Tuli prints valgel hobusel, tõmbas mind jalust nõrgaks ja suudles oimetuks.
Igatahes natuke peale kuut pakkisin tööl asjad kokku ning kimasin trollile. Sääses maha ja mustikasse Tootsile süüa ostma. Sealt kiirelt vutvut koju. Muidugi said mu UGGY-d teel koju läbimärjaks ja ma olin päris kuri. Kodus siis Kaido tegeles loomadega ja mina käisin kiirelt pesemas. Siis kähku riide ja pakkisin asjad. Pidime kell 8 juba seal olema, kuid saime 10 enne 8sat alles uksest välja. Noh, 15 minutit hilinesime, see polnud midagi erilist.
Igatahes oli seal mingi uus adminn. Ta oli vahepeal üritanud mulle juba helistada, kuid mul oli telefoni aku tühi. Saime täpselt sama toa, kus olime eelmine kordki. Adminn pani sellega muidugi pange, et romantikapaketiga tuuakse hommikusöök tuppa, mitte ei pea restosse selle jaoks minema. Polnud hullu, saime kellaaja paika ning suundusime enda tuppa. Vahetasin riided ning suundusime siis restorani õhtusöögile. Muidugi oli laud ka sama.
Istusime seal küdeva kamina ääres küünlavalgel. See hetk oleks võinud kestma jäädagi. Igatahes eelroaks oli siis Koorene lõhesupp. Ma armusin sellesse esimesest ampsust. Ehk siis ma pean selle enda menüüsse sisse võtma. Lihtsalt fantastiliselt hea maitsega. Pearoad olid meil siis erinevad. Mina otsustasin "Grillitud lõhefilee sidruni-võikastme ja juurvilja juliennega" kasuks ning Kaido võttis Viini snitsli wok juurviljade ja seenekastmega. Järjekordselt head road, kuigi Kaido kartulid ja minu lõhe oleks võinud olla natukene soolasemad. Kuid siiski väga maitsev oli ning kõhud saime juba täis. Valge vein kuulus muidugi prae juurde. Lõpuks magustoiduks saime jäätisevaliku ning lõpetuseks ka tassi kuuma teed. Sealt lahkusime alles peale kella 10t õhtul.. 1,5h on ju täitsa normaalne õhtusöögiaeg, vähemalt restoranis. :) Läksime tuppa tagasi. Kaido käis suitsul muidugi ja mina vaatasin telekat. Siis tuli Kaido tagasi ja me avasime vahuveini ning tühjendasime ka puuviljavaagnat. Mina suutsin juua vaid klaasikese veini, siis jäin südamerahus magama. Kaido vaatas filmi lõpuni ja tuli siis ka magama.
Hommikul ärkasime 10 ajal ja vedelesime niisama. Telekast ei tulnud suurt midagi. Vedelesime siis kaisus ja lobisesime, kuni kolmveerand 11 ajal end püsti ajasime ja voodi ära tegime. Kell 11 tuli siis hommikusöök. Kaks kandikut olid toidust lookas. Salat, hunnik võileivamaterjali, keedumunad, kook ja kohv. Kõhu sain nii täis, et alles õhtul peale 8sat meenus, et vist peaks midagi veel sööma.
Lõpuks kell 12 suundusime siis end välja registreerima. Järgmine kord peaks vist paariks päevaks minema. Meeletult mõnus puhkus ilma mingisuguste probleemideta.
Laupäev jätkus koju tulekuga, kus selgus et läpaka laadja andis otsad ja ei tööta. Istusin ja lugesin siis raamatut ning poole kolme ajal suundusin Trollile ja tööle. 4.5h lasin tööl nagu orav rattas. Seda, teist ja kolmandat vaja teha ju. Lõpuks tuli Anna ja mina siirdusin poodi ja koju. Kodus tegi Kaido süüa ja mina passisin teleka ees tuima. Ehk siis vaatasin Beethoovenit ning Muumiat. Lõpuks sõime ära ning kerisime tuttu.
Ja eile oli terve päev täis lebotamist. Ma ei suvatsenud kodust väljuda mitte ühekski hetkeks. Küll oli hea olla. Isegi lõunauinak sai ära tehtud, nii nagu puhkepäevale omane. :P
Ja nüüd on üks postitus üle pika aja tehtud. Järgmine aasta jälle :P
Ciao.
Tellimine:
Postitused (Atom)