29 Juuni 2011

Mind ajas hiljaaegu närvi üks artikkel, ning selle kommentaarium.

Nimelt oli teema kodus sünnitajatest, et alates 2007.ndast aastast on kodus sünnitanud neli inimest ja kaks neist lastest suri, kuna ei saadud piisavalt kiirelt arstiabi. Emad pidid olema vastutustundetud, et sellist asja üldse teevad ja.. Ma ei viitsinud isegi lõpuni lugeda, viskasin vaid kiirelt pilgu peale kommentaariumile, kus oli sel hetkel 124 vastust. See ajas mind aga meeletult marru. Sest kanakari kaagutas ühte ja sama teksti. Sellised tuleks vangi panna, idioodid ja mille jaoks siis sünnitusmajad on ja riskeerivad oma lapse eluga ja et miks minnakse Moega kaasa. MIS MOEGA ma küsiks?

Esiteks tahaks teada seda, kust nad võtavad selleks arvuks vaid neli sünnitust? Kui foorumid lahti lüüa, siis seal juba leiab sünnituslugudest rohkem kui neli kodusünnitust. Üritatakse vist inimesi ära hirmutada, et surmade protsent on nii suur. Tahaks kõrvale saada sünnitusmajade surmaprotsenti. Seal on see protsent ka ikka meeletult suur ja seal ei ole selles lapsevanemad süüdi.  Teiseks on see, et kes üldse on öelnud, et alati on emad selles süüdi, et peavad kodus sünnitama. Võttes võrdluseks alles sellel talvel Lasnamäel juhtunud olukord, kus Kiirabi "ei leidnud" maja üles ning isa pidi väikese tütre nähes ise sünnituse vastu võtma. Kas selles tuleks ka siis ema süüdistada, et Kiirabi ei suuda endale selgeks teha, kuhu sõita? Ja ma ei usu, et see on ainus sarnane kord, kus kiirabi ei jõua õigeks ajaks ning pere peab oma jõududega uue ilmakodaniku vastu võtma.

Teiseks, kas keegi on üldse küsinud, MIKS naised on otsustanud kodusünnituse kasuks? EI ole selleks, et Moega kaasas käia või kuulsust saada, mis kuradi kuulsust sa ikka sellega saad. Reaalsus on hoopis teine. Kuna ise pole kokku puutunud, siis enda kohta öelda ei oska, kuid niipalju kui olen erinevate naiste jutte lugenud siis oskan nende kaitseks paar sõna öelda küll. Põhiliseks põhjuseks, miks naised otsustavad kodusünnituse kasuks, on see, et neil on eelmisest sünnitusest haiglas liiga ebameeldivad kogemused. Enamjaolt siis arstide jõhker käitumine ehmatas inimesed ära. Teiseks tekib sünnitajatel seal kisa sees tihti stress ja nad ei suuda lõdvestuda, mistõttu lapse ilmale tulek rebestab nad igatepidi lõhki. Nende naiste jaoks on kodusünnituse eelis just see, et nad saavad rahulikult omas keskkonnas ilma kõrvaliste lõustadeta keskenduda ja end lõdvemaks lasta, mis muudab paljude naiste jaoks sünnituse palju meeldivamaks kogemuseks. Jah loomulikult, sellel on ka omad riskid, kuid riskid on igal pool. Ning ultrahelis on üldjuhul kõik kõrvalekalded näha ning kui last mingi asi ohustab, tõstavad vanemad üldjuhul lapse tervise oma soovidest ettepoole. NIi palju, kui olen lugenud naiste arvamusi ning muljeid peale seda, on kõik meeletult rahul ja ei oleks kindlasti seda kogemust haiglas sünnitamise vastu vahetanud. Ma ei ütle, et mina seda teeksin, kuid respekt neile naistele, kes julgevad seda teha.

Kohe näha, et eestlased on paras kanakari küll. Üks paneb ees, KAKAKAKAKAAA ja teised karjas järgi. Huvitav, kas eestlased kunagi suudavad oma arvamust ka avaldama hakata, või jäävadki karjas kaagutama.





AGA mul on hetkel kõik hästi, nii hästi. Kui plaanid nüüd läheksid ka nii, nagu soovime, on ees olevad kaks suvekuud imelised :)

(●̮̮̃•̃) (●̮̮̃•̃)
/█\ ♥/█\

28 juuni 2011

Õnnejoovastus paneb ringi käima pea
kui vaid oleksin varem teadnud
et armastus võib olla nii kuratlikult hea

Lootusetust  olukorrast lendan välja linnutiivul
aeg see halastust ei anna
silman teda vaid hetke viivul

Aeg on peita pisarad ning armastusest joobuda
meil aega nii vähe on antud
et eales või elu võimalustest loobuda

27 Juuni 2011

Ma luban, et olen homme tubli ja kirjutan siia rohkem oma mõtteid. Täna ei jõua, uni tapab ja hommikul jälle tööle :)

Homme on plaanis jälle hästi-hästi tubli olla :P

26 juuni 2011

Olen olnud laisk ja ei ole viitsinud kirjutada, ma tean, aga lihtsalt ei ole aega ja tahtmist ja vahepeal puudub tuju. Üritasin siin küll tagant järele postitusi kirjutada aga see on ikka jama mis jama. Igatahes üritan end kokku võtta siiski.

Eile oli Kaidol sünnipäev, sai 29. Kell 12 täpselt suudlesin teda ja soovisin siis palju õnne ja ulatasin talle MULLITAJA. Jah, mullitaja.. Mõnitasin teda veidi ja ütlesin, et kuna ta on minu jaoks nkn igavesti 17 ja pool, siis leidsin, et see oleks talle sobiv kingitus. Ta ainult naeris ja hakkas siis mullitama. Otsustasin siiski kohe järele talle ka tõelise kingituse ära anda, milleks oli siis statiiv, Premium ja autopesu komplekt. Tundub, et ta jäi rahule. Siis vaatasime veel Kummituslaborit ID pealt ning tõstsime klaase. Selline mõnus õhtupoolik oli. Peale kahte veidi saime siis tuttu ära. Hommikul ärkasime aga juba enne 10 hommikul. Kaidol läks uni ära ja ajas mind ka siis oma sahmimisega üles. Peale seda siis laisklesime päris pikalt, kuni 1 ajal vedasime end lõpuks poodi, kodus hakkas toit otsa saama. Peale poes käiku hakkasime aga koristama. Mitte palju, niimodi nipet-näpet. Tolm tolmuluuaga ära ning põrandad puhtaks jms.Peale seda veidi sõime ning laisklesime edasi.

Mingil hetkel mõtlesime Kaidoga, et ostaks tüki kooki ning läheks käiks Sihist läbi. Niisama kodus istuda ka nõme. Kaido siis helistas Katile ja tuli välja, et Kati oli mõelnud meile külla tulla. Igatahes kokkulepe jäi, et tal moment veel kodus tegemist ja tuleb siis meile järele. Noh, eks selleks, et Kaido saaks ka juua. Ma käisin siis pesemas ja asjatasin siin, kuni Kati lõpuks tuli. Viskasime siis asjad autosse, Kaido viskas veel prügi ära ning sõitsime siis Siili Maxima juurde, sealt Dantu peale ning Järve selverisse kooki ostma. Lõpuks võisime sammud Sihisse seada. Seal ootasid meid ees Rein, Henry, Kix, Mocc ja Ints. Õige pea saabus Haldi ka. Ma ei saanud muidugi auto uksest välja, sest Kati parkis ilusti nii, et puu pani ühe tagumise ukse kinni ja teine mingil põhjusel lihtsalt ei avanenud. Pidin siis eest välja ronima, lõbus. Miku tegi muidugi musimusi ja viskas siis pikali ära. Igatahes õhtu oli väga mõnus, seltskond oli hea. Mingi hetk saabus Liivi ka, just siis kui meil oli plaanis ühispilt ära teha. Igatahes grillisime seal ja naersime. Eriti palju sai naerda Oskari üle, kes magas keel suust väljas püstijalu. Kaido jõi õlut, meie Katiga libistasime Vana Tallinnat piimaga.. muidugi sai peale seda ka Kati üle naerda, kuid sellest ju maailm vaikib :P

Igatahes ühe ajal öösel jõudsime lõpuks koju, Mario ja Henry tõid meid ära. Peale seda kohe hambad puhtaks ning magama, uni oli meeletu. Ja nüüd hommikul ärkasime kolmveerand 11 ajal. Ja nüüd siis tsillime...

Igatahes kõigile teadmiseks, siis 15 juuli on mul viimane tööpäev. See tähendab, et pean hakkama taas tööd otsima. Ei, mind ei lastud lahti, vaid tulen ise ära. Viisin teisip lahkumisavalduse kontorisse ära, niiet asi on lõplik. Järgmine nädal veel viimane Balti jaamas, peale seda kaks nädalat Sampo pangas ja ongi kõik. Töö mulle iseenesest meeldib, kuid kui töökeskkond on mäda siis ei anna seal normaalselt tööd teha, ilma rabajärve upputamata.

Esiteks, alguses lubati maad ja ilmad kokku, et alati kui vaba päeva vaja siis leiame mingi lahenduse ja pole mingit probleemi. Töökaaslased pidid olema niii vastutulelikud ja tublid ja head, kindlasti kõik tulevad vastu, kui vaja. Kuid mis on tegelikkus? Ma pidin tööl käima Haigena neli päeva, sest mitte keegi ei tule vastu, kui sul tõeliselt vaja. Ei olnud lühikesed päevad, 1 päev - 14h, 2 päev - 10h, 3 päev - 10h ja neljandal päeval olin 2,5 tundi tööl ning siis tuli üks inimene minu asemele. Jah, väga fantastilised võimalused vabade päevade saamiseks. Niisamuti oli vaja mul minna matustele, ning kui teatasin oma vanembaristale sellest, et ta otsiks mulle asendaja, sain väga ärritava sõnumi vastu. Tema ei tea, kust ma endale asendaja saan, tema on puhkusel ja teda ei huvita. Et ta ei usu, et ma üldse endale asendaja saan. Mitte, et temal on töönumbriga tasuta helistamine, ma pean endale matusteks ise asendaja otsima ja enda kõneaega raiskama? Jumal kui armas kollektiiv!!! Ma saan aru, kui ma tahan kusagile sõita ja tahan päevad vabaks võtta, siis ma otsin endale ise. Aga andke andeks, kui ma olen haige või kui mul on vaja matustele minna, kas need pole erandolukorrad? Mädamädamäda süsteem!

Teiseks see, et võtakse tööle täiesti lapsed. Need teevad selliseid vigu, et siga ka ei söö. Keeravad sita kokku ja lasevad saba jalge vahel jalga ning meie peame jälle seda suppi lürpima. Kaks kuud küürisin lasteaia järel. Ja nüüd reedel ütlesin, et mul on pohhui ja lihtsalt ei hakanud küürima. Taipohh mind jälle sitamaja homme ootab. Õnneks on järgmine nädal seal viimane. Sampos olen üksinda ja ei pea teiste järel koristama, ainult enda jama. Kaks nädalat enda eest vastutamist, ise asjade tellimist ja.. MÕNUS :)

Kolmandaks muidugi see, kuidas vanembarista ei viitsi ja ei taha enda tööd teha ja sõna otseses mõttes jätab koguaeg pooled asjad mulle teha. Kurat, mille eest ta palka saab. Peaks hakkama ka palka juurde küsima rsk!

Igatahes kõik see jama viskas mul kopa ette ja lõin avalduse letti ja mind ei huvita kellegi kutsikasilmad. Ainult püsiklientidest on kahju, et mingid sitavaresed neid teenindama peavad. Kaotavad nii mõnedi kliendi, ma arvan.

Igatahes tulevik näib päris helge. Usun, et saan siiski päris kiirelt uue koha.. Ja mul on plaanis veel laatadele minna ja muidugi sadamaturul tahaks ka tiiru ära käia. Ma teen endale veel nime!

GERLILE!

SEE POSTITUS ON AINULT GERLILE, SEST TA ON JU NIII ÄGE :P

21 Mai 2011

Ärkasime hommikul uskumatult vara.. juba veidike peale üheksat. Arvestades, et me öösel rändamas käisime siis see on ime. Natuke väsimust oli veel aga magada ka rohkem ei saanud.

Eilne Lembitu välja tirimine oli tegelikult ikkagi suhteliselt feil. Meil ei õnnestunud suurt midagi näha. Okei, nägime küll Lembitut ennast eemalt veidi, kuid seal oli mingi putka eesn ja autod ka, seega ei näinud, mis seal toimub. Lõpuks otsustasime peale erinevate laevade imetlemist, et me näeme Delfist otseülekandega vist paremini ja suundusime koju. Ma olin meeletult-meeletult väsinud. Seega ma tegin kiire arvutiringi ning veeresin hambaid pesema ning magama. Mingi hetk jõudis Kaido ka mu kõrvale ja siis oli hea tuttu jääda.

Igatahes hommikul vedelesime tükk aega ja tundsime mõnu vabast päevas. Kell 11 helistas Kaido Jaanusele ja leppisid kokku, et veame end kella üheks sinna. Siis kiire kõne Katile, tema muidugi ei osanud vastu võtta jälle :P Nii nagu ööselgi meid ignoreeris. Igatahes sõime ja sättisime vaikselt. Mingi hetk siis üritas Kaido korra veel Katile, et kui nüüd ka ei reageeri siis võtame vanaema kaasa. Aga LÕPUKS ometi saime siis emmekese ka kätte. Kell 13:05 jõudsime siis puhangusse. Kaido käis korra üleval ja viis Metssea vorsti ära, mina ootasin autos. Ja siis tuli Kaido teistpidi toast välja tagasi, koos Jaanusega. Vurasime siis vapralt Sihisse. Seal ootas meid juba Kati. Ma ronisin siis kohe väravast sisse, Miku vajas ju musitamist. Ja siis veel kaks sõna Herkoga ja siis käisin kiirelt vetsus ära. Jaanus sisse ei tulnud, Kaido tuli küll korra. Muidugi Miku tegi siis värava juures auhauh Jaanusele, et mis see võõras Onkel istub tal värava taga.  Igatahes siis vedasime oma ahtrid autosse tagasi ning sõit võis alata.

Paldiskisse jõudsime ilusti. Jaanus rääkis neile igasugu huvitavaid legende ja asju ning tore oli. Kõigepealt läksime siis Jaanuse suvilasse. Muidugi olid jälle vargad käinud. Maja alles ehitusjärgus ja kipsplaati suuur auk tehtnud ning sealt kaudu suur metallredel välja viidud. Kahju, kahju.. arvestades, et sellest majast saaks faking kena elumaja. Aga pole enam mõtet üritada, raha ei ole ja võimalused on piiratud, varsti ei ole sellest enam midagi järel, kui samas tempos jätkatakse. Igatahes tükk aega olime seal. Vaatasime ringi ja imetlesime ilma. Ilm oli neetult ilus, kuigi tuuline. Kleidi saba ei tahtnud kuidagi paigal püsida. Sain Jaanuselt loa hunniku lilli pärast kaasa haarata ja koju tuua. Igatahes veidi sõime ja siis seadsime sammud liikvele.

Esimesena külastasime siis seda vana tuumajaama. St eemalt vaatasime, mööda sõites. Peale seda tuli siis Leetse mõis. Õigemini selle varemed. Aga seal oli imeline. Südamepuu, purskkaevuga aed ja trepid kunagise mõisahoone taga. Suur korralik tiik.. päike tegi selle koha imeliseks. Peale seda tuli siis saunakivi. Sealne mere äärne oli jällegi fantastiline. Isegi kuklased ega nõgesed ei seganud. Korra nägime seal ka midagi punkri sarnast, või vaatertorni sarnast asjandust ning sõitsime edasi. Järgmine peatus oli mingite künkaaluste betoonpunkrite juures. Eks need olid mingid sõjaaegsed hooned. Kuna taskulampe kaasas ei olnud, siis jäid need seekord avastamata. Järgmine peatus oli Pakri tuulepark. See oli niii suur ja võimas.. tuuliku all seistes oli selline tunne, nagu labad tuleksid kohe peale sulle. Taevas oli mõnusalt sinine ja sellisel taustal tundusid labad justkui venivat pikemaks. Sealt suundusime siis suvalisi väikeseid teid pidi kusagilt põldude vahelt. Vaatasime vanu vene aegseid punkreid ja ehitis mis on seal lagunemas. Samas imetlesime kaunist merevaadet. Mingi koha peal pidime sõitma eriti järsust kohast alla ja teiselt poolt enamvähem sama järsust kohast üles. Hakkama saime! Teed olid meeletud, augud olid lihtsalt niii suured. Igatahes sõitsime mere äärt mööda edasi, raske on sõnadesse panna kogu seda ilu. Ma olen alati looduse fanatt olnud, tallinnas kahjuks sellist ilu niipalju ei näe ja seal võtsin sellest viimast. Pakri poolsaare tipus vaatasime siis murdunud paetükke ja merd. Siis käisime vaatamas, kuidas erinevad taimed ja lilled suurte kivirahnude peal jõudsalt kasvavad. Ja siis sõitsime mööda suurest õunapuuaiast ja nägime veel palju palju muudki. Hinge täitis selline rahu, ehtne puhkus :)

Igatahes siis lõpuks suundusime tagasi suvilasse. Kaido pakkis rehvid autosse ning mina korjasin lilli. Sain neid terve hunniku ning korjasin ka vanaemale kimbukese. Lõpuks tagasi tulles olid kõik enamvähem omas mullis ja juttu poole vähem, kui sinna sõites. Kõige pealt siis peatus laagris ja rehvid maha. Siis peatus Sihis ja Kati läks koju. Mikule ka muidugi musimusimusi. Ja siis puhangusse, Jaanus koju ja viisin vanaemale lilled ja siis koju. Ja nüüd siis lõpetan siin selle blogi ja kerin vist magama ära ka..

Pakri.

  

20 Mai 2011

Täna oli jälle tüüpiline igav tööpäev. Hommik oli ka samasugune nagu iga eelnev päev, muidugi sisse ma täna ei maganud.

Muidugi ma suutsin Erri peale vihastada täna korralikult. Ta teatas, et ma pean esmaspäevaks kindlalt kätte saama selle tervisetõendi, et teisip tuleb tervisekaitse. Küsisin, et kas meie tibidel on tõend olemas. Vastuseks sain, et ei ole ja minul on kiiremini vaja. Tsiiiisas, miks tehakse sedasi vahet!?!?!?! Ma olen koguaeg tööl ja perearst tartus, ime et ma leidsin arsti, kes mulle oli nõus vastu tulema. Perse mingu, no reaalselt!

Igatahes olin ülbik ja nimelt ei läinud täna arsti juurde.Kui teised ei pea, siis miks mina peaksin!??!. Sain hoopis Merru ja Minnaga kokku ja jalutasime siis Tehnikasse. Minna läks koju ja meie jäime vahvleid tegema ja lobisema. Mingi aeg kobis Minna ka tagasi. Ja siis tulid poisid koju ja nalja sai nabani. Lõpuks saatsid preilid mind trollile ära ja ma sain kodu poole vurada. Muidugi trollipeatuses pidime sada aastat trolli ootama. Ja siis mingid riistapikendused andsid gaasi meil nina all ja olid jube kõvad mehed. Sellistel tuleks meheau enne ja pärast gaasi andmist üle mõõta, ehk siis saavad aru, et see ei anna lisasentimeetreid. Igatahes teel koju helistas mulle Kaido ka ja ütles, et liigub koju. Jõudsin veidi enne Kaidot koju, varsti saabus tema ka. Sõime ja nüüd vedeleme niisama :)

Ps. Sain Merrult oma nunnud kõrvakad ka lõpuks kätte, jesss :)

19 Mai 2011

Magasin 15 minutit sisse. Ma ei kujuta ette, kuidas ma ei kuule kõrva ääres üürgavat telefoni. Igatahes kargasin püsti, kiirelt riidesse, supp sooja, nomnom ja asjad kokku. Siis oli kell 5:45. Kohustuslik "Tsau tseremoonia" Kaidoga ning uksest väljas ma olingi.

 Jõudsin trolli peatusesse nii õigel ajal, sain veel tükk aega passidagi, kuni lõpuks nr 1 tuli. Trolli peal tuleb alati eriti suur unekas, masendav. Pooleldi tukkusin siis tehnika peatuseni. Siis hops maha ja mõni minut hiljem edasi nr 4 trollile. 6:13 olin igatahes juba oma putkas, ning seadsin asju valmis. Neiu G. on muidugi isegi enamvähem tubli olnud, aga no nii suur udupea ikka olla ei saa, et sellised asjad ära unustada. Esiteks ta oli siis 50 eurose vastu võtnud. Juhul kui see nüüd mingi võltsing on, siis palju õnne talle selle kinni maksmisel. Teiseks siis mul pole ju midagi tagasi anda, kui kuradi suur osa väikeseid rahatähti on lihtsalt ära jagatud. Kolmandaks on JÄLLE kondetspiim külmkapist välja jäätud. Ja siis muidugi suutis ta eilse kuupäevaga piimast mööda vaadata, niiet pidin selle maha kandma. Ja muidugi mahakanded olid ka Liisile saatmata. Varsti küsin pool tibide palgast endale, kui pean nende eest koguaeg asju ära tegema rsk.

Igatahes kliente on sigavähe ning passin jätkuvalt lihtsalt tühja. Avastasin ka selle, et pean poolteist liitrit väherasvast piima maha kandma, aegunud. Ja Laktoosivaba piima ka tilgake. Tänane mahakande leht tuleb küll sisukas, sõna otseses mõttes. Piim, Piim, Piim...

Nägin täna öösel T-d unes. Vb selleks oligi mul nii raske ärgata, ei tahtnud tast kuidagi lahti lasta. Viimasel ajal olen jälle hakanud talle palju mõtlema. Eks mu telefoni playlist on selles süüdi, tööl pole ju muud kuulata. Võiksin küll raadio tuua, kuid kardan, et neiud vihkavad mind nii palju et keeravad selle lihtsalt perse. Niiet lepin telefoniga ka, vähemalt hetkel. Kui neiud läinud, küll siis oma raadio ka siia tarin. :) Igatahes nägin unes, et T jalaga oli midagi juhtunud ning ta lonkas. Millegi pärast me põgenesime kusagile, sõitsime mingi suure linnamaasturiga. Ja siis me istusime ja rääkisime. Kui ma vaid suudaksin meenutada, mida. Tahaks teda veel ja veel näha. Igatsus on lihtsalt meeletu, valus on. Hakkasin meenutama, millal ma teda viimast korda nägin. See oli septembri kuu ja aastaks 2009. Siis kui ta Soome sõitis.. Ja peale seda me eriti palju ei suhelnudki. Vihastasin ta peale ja.. kahetsen seda vist elu lõpuni. Kuid muuta ei saa ma enam midagi. Isegi mitte oma sõnu kuidagi heaks teha. Huvitav, kas ma kunagi saan sellest süütundest ka lahti?

Nii, ülemine osa sai siis tööl kirja pandud. Ja nüüd siis istun kodus, kell on 20:01 ja ma kirjutan kiiruga veel mõned read. Saatsin Kaido Sihisse. Ma olen nii väsinud, et ei viitsinud ise end liigutada. Ja mis ma ikka käsin tal niisama kodus teleka ees passida, saangi rahulikult teki all vedeleda ja puhata.

Läksin siis täna Mustemäe polikliinikusse, et saatekirja vastu üks kiire uuring teha. Kuid jõudsin ukse taha kell kuus ja siis teatas tädike registratuurist mulle, et nad on ainult kuueni lahti ja nägemist. Täitsa haige, arstitädi väitis mitu korda, et nad on kella seitsmeni avatud :S Egas midagi, koju tagasi ja homme uuele ringile. Ilmselgelt homme ma seega tõendit kätte ei saa. Shit happens, vähemalt ei pea ma end homme ribadeks jooksma seega. Jõuan ilusti peale tööd haiglasse.

Igatahes millegi pärast ei olnudki ühikarotte täna, ma kohe päris õnnetu. AGa vaatasin siis Superstaare lava taga ja nüüd hakkab Kättemaksukontor. Muidugi lobisesime siin Hannaga ka meeldivalt :)

Ei ole tänasel päeval midagi hullu olnud. Ja mu lemmik nännu on Mustikas alles. Näitas mulle kohe, et ta pole oma trikki unustanud. Hüppas mu nähes jälle heinasõime ja kukkus tähtsa näoga pugima. Ta on lihtsalt meeletult armas!

18 Mai 2011

Issand kui raske oli hommikul ärgata. Unevõlg on nii meeletu, lihtsalt ei maga end välja. Kell 7 õhtul ka magama minna ei taha, et enamvähem ise enne kella ärkaks vms. Igatahes korraks oli wtf moment küll. Sest õhtul viskasin pikali, et Kaido kohe tuleb ja saan kaissu pugeda. Silmad kipitasid ja mõtlesin, et ma ainult korraks sulen silmad. Ja järgmine hetk teen silmad lahti hommikul kella peale, voppa. Korra kuulsin küll Kaidot rääkimas õhtul, kuid magasin südamerahus edasi. Väga fun ja niipalju siis minu heast plaanist :P

Igatahes ärkasin ja panin end siis riidesse. Pakkisin asjad kokku ning hakkasin siis sööma. Võileivad nagu ikka, paar tükki tööle ka kaasa. Kolmveerand viskasin oma asjad kokku, panin pusa selga, tegin Kaidole tadaa ja lahkusin. Vurasin trolli peatusesse, passisin natuke aega niisama ning siis trollile. Trollis tuli jälle haige unekas, unistasin sellest, et kohe olen tööl ja saan kohvi. No ei näe mõtet kodus kohvi hakata tegema, kui tööl ootab mind selline paradiis. Jõudsin tööle 6:13 ja olin rahul. Kõik oli enamvähem ok ja ma sain rahus hakata kohvi nautima, selle asemel, et hakata kraamima. Kerge Caramel Cappucino, et see kuradi uni kaoks. Ja siis hakkasin tühja passima.

Vahepeal mängisin Mahjongi, no ei käi kliente ja midagi pole teha. Mingi hetk viisin R-kioskisse 20 sendiseid veidi, no meil on neid ilmselgelt liiga palju. Ja siis istusin jälle tühja. Üritasin 8:10 helistada sinna Haigekassa infoliinile. Jah muidugi, tuli välja et nad alustavad alles 8:30. Helistasin siis peale poolt uuesti, sain niipalju targemaks, et kästi mul mõnda perearsti keskusesse helistada. Küsisin siis Kerstilt tema perearsti keskuse registratuuri numbri ning helistasin sinna. Rääkisin oma mure ära ja nad on ikka tõsiselt vastutulelikud. Küsis alguses, et kas tahan endale perearsti sinna võtta. Kui ütlesin, et hetkel veel ei taha et ainult tervisetõendit oleks vaja siis ütles, kui palju see maksab ja palus läbi tulla, et nad annavad mulle saatekirjad ja asjad. Lubasin õhtul siis läbi astuda. Kiire kõne Maarjale ja andsin tallegi sellest teada. Ta oli päris õnnelik. Ja siis kirjutasin ka Renale sellest.

Ja siis jätkus elus vana viisi, passisin nagu pooletoobine siin. Vahepeal koristasin ja vahepeal lugesin õhtulehe läbi. Kusjuures siin käib päris palju igasugu tuntud nägusid. Osad jalutavad lihtsalt mööda ja osad käivad kohvi kaasa võtmas. Täna möödusid siit näiteks meie superstaari kandidaadid. Artjom kanakarjas, haha :P Lõuna ajal käisin korra sees, viisin sinna mahla ja topsid. Siis kiire Balti jaama turu ring, tahtsin magusaid saiakesi. Ja siis sööma, nomnom. Ja siis passisin edasi muidugi.

Veidi enne ühte tuli Lily siia. Siis lobisesime temaga siin päris tükk aega, pea tunnike. Samal ajal käis siin ka Ivo, kes vaatas kuidas interneti ühendusega siin lood on. Tulevadki kaamerad meile lõpuks. Ja siis läksid mõlemad ära, ma teenindasin kiirelt veel viimased kliendid ja tegin kassalõpu ära. Neiu G jõudis isegi õigel ajal tööle täna, uskumatu. Igatahes tegin veel viimase viimistluse, rääkisime paar sõna juttu ja ma lahkusin. Läksin sisse, poolel teel avastasin, et unustasin põlle ette. Egas midagi, läksin sisse ja andsin Renale mitte töötava kaardi. Rena saatis kirja Liisile ja andis mulle selle tagasi. Jätsin asjad sinna ja tulin põlle ja kaarti ära tooma. Senikaua tegi Rena mulle ühe imelise Ice caramel latte vahukoorega, XL topsi muidugi. Njomnjom kui hea! Istusin siis peale seda trolli ootama. Nr viis tuli suht ruttu aga kui sain maha istuda siis tuli trollijuht ja käsutas mind maha, sest mul oli jook käes! On debiilik. Igatahes selle taga tulnud 7mel ei olnud probleeme mind peale võtta ja nr 4 niisamuti pärast.

Suundusin siis Vanasse Maruruse raamatukokku, kus ootas mind ees Perearstikeskus Tamm&Sula. Nad olid juba jõudnud mulle saatekirja valmis teha. Rääkisime veel mõned sõnad juttu ning arutasime paar asja läbi ning vaba ma olingi. Ehk siis KOJUU!

Merka oli nii armas, jalutas minuga koju. Missest et ta istus kodus ja mängis arvutist mingit mängu. Aga vähemalt lobises ta minuga telefonis. See meil nagu omamoodi traditsioon. Ja nüüd ma siis olen kodus ja lõpetan selle jutu tänaseks ning hakkan ehteid edasi nokitsema!

Ps. Homme siis peab Mustamäe haiglast läbi astuma ja saangi oma tõendi kätte.