Istun juba tükk aega siin kastikeses ja mõtlen kas, mida ja kuidas kirja panna. Eks üritan algust teha.
See nädal algas minu jaoks päris hästi, kui nii võib öelda. Nimelt ma siiski ei lõpetanud töösuhet Coffee inniga, vaid muutsin veidi ametikohta. Minust sai Vanembarista ning alustan oma uue ametiga karjääri Suur-Karja tänaval asuvas kioskis. Alguses oli hirm, et on vanad olijad ka ning ehk hakkab mingi hõõrumine pihta. Miks sain mina ametikõrgendust, kui nemad on minuga sama kaua olnud. Et kuidas mina neist parem olen. Kuid minu õnneks (või siiski kahjuks, ei teagi) saan ma endale kõik uued tüdrukud. 3 inimest lõpetavad oma töösuhte 20ndal, ehk siis kolmapäeval. Üks neiu on selle kuu lõpuni. Sain kolmapäeval endale juba kaks esimest õpilast. Kolmas tuli neljapäeval. Nädala lõpuks andsin kõik ka oma nõusoleku, niiet vist on mul tüdrukud koos. Septembrist on ühte poole kohaga neidu juurde vaja, kuid küll ma selle leian. Ehk saab sellest kõigest ka asja siiski. Lähen kolmapäeval kontorisse, saan oma töötelefoni kätte ning hunniku pabereid taaskord. Neljapäevast alustan oma uues kohas :)
Sain täna Rolleriga sõita. Nõmme ja Hiiu kandis, küll oli vabastav tunne. Tippkiirus 55 km/h, rahulikult kokku umbes 50 km. Ma lihtsalt armastan Rolleriga sõitu. Alguses vajas küll veidi jälle harjumist, kuid peale esimest kilomeetrit läks juba libedalt. Isegi vabaduse pst-l sõitmine ei tekitanud minus mitte mingisuguseid raskusi. Igatahes mõtted on rolleri seljas sihitult ringi sõitmisel hea vabaks lasta. Ümised omaette midagi ning lihtsalt sõidad, ilma mingi sihita lihtsalt veered ühest tänavast teise. Vahel on midagi sellist just vaja..
Peale seda läksin Mikuga jalutama. Selle ajal vajus tuju kuidagi alla igasugust arvestust. Ei oska siiani öelda, mis on selle põhjustajaks, kuid paremaks pole tuju siiski muutunud. Ehk homme..
Hakkan nüüd igatahes "Laibast pruuti" vaatama. Olen seda korra küll arvutist näinud, kuid jah. Kena ööd.
pühapäev, 17. juuli 2011
pühapäev, 10. juuli 2011
laupäev, 9. juuli 2011
9 juuli 2011
Sorri, pole saanud jälle mahti istuda arvuti taha ja siia paar rida kirja panna.
See nädal olin siis Sampos tööl, kuigi mulle ei meeldi seal ja pahapaha. Okei jah, teen kõike nii nagu ise tahan ja ei pea kellelegi aru andma. Tellin vajalikud asjad ise jms, kuid siiski on tüütu. Kuid üks nädal on veel vastu pidada, siis saab sellega kõik.
Mareki õhutusel võtsin lõpuks selle kirja kirjutamise ette ning saatsin ka ära. Kirjutasin raske südamega ja saatsin ära veel raskema südamega. Meeletult nõme on sedasi, kuid muud moodi ka ei saa. Sellistest probleemidest vaikida ei saa, vastasel juhul on sealsed kohvikud varsti põhjas omadega. Nagu eile üks vanembarista mulle ütles, et Kala hakkab mädanema peast ning kui vanembarista on mööda, ei saagi muu koostöö mõjuda normaalselt. Marek tuli muidugi järgneval päeval jälle mind külastama Samposse ja kiitis mind, et kirja teele panin. Küll aga hakkas ta rääkima, et ei saanud aru, kas tahan edasi jääda neile tööle või mitte. Et Tiina nagunii küsib mult seda ja ma parem mõelgu välja. Kui ütlesin, et teatud inimese alluvuses ma peale seda enam töötada ei saa siis öeldi mulle, et aga tõstame sind siis kusagile mujale. Küll ta on ikka armas, uskumatu :) Igatahes nüüd ootan Tiina kohtuotsust ja siis vaatan edasi, mis saab. Peale järgmist nädalat tahan igatahes ühe nädala puhata.
Täna hommikul saime jälle ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt suitsusalaami võileib mille töölt koju tõin lihtsalt hallitas??? Tuunikala oma aga ei kõlbanud ilma hallitusetagi. Teist korda juba selline jama. Paar päeva tagasi oli sama asi, võileivad lihtsalt ei kõlbanud, tundsin kohe et halvaks läinud. Helistasin Marekule ka, sest see on suur probleem, kui võileivad peaks kõlbama, kuid on halvaks läinud. Nii võime palju kliente kaotada ning firma ka kopsakaid trahvid kaela saada. Milles meie ei pruugi isegi süüdi olla, vaid hoopis tarniv firma. Sest iial ei tea, mis tingimustes ja kui kaua neil võileivad olnud on. Tõeline jama..
Igatahes homme läheme piknikule, nüüd tuleb veel välja mõelda see, et mida sinna kaasa võtta :)
See nädal olin siis Sampos tööl, kuigi mulle ei meeldi seal ja pahapaha. Okei jah, teen kõike nii nagu ise tahan ja ei pea kellelegi aru andma. Tellin vajalikud asjad ise jms, kuid siiski on tüütu. Kuid üks nädal on veel vastu pidada, siis saab sellega kõik.
Mareki õhutusel võtsin lõpuks selle kirja kirjutamise ette ning saatsin ka ära. Kirjutasin raske südamega ja saatsin ära veel raskema südamega. Meeletult nõme on sedasi, kuid muud moodi ka ei saa. Sellistest probleemidest vaikida ei saa, vastasel juhul on sealsed kohvikud varsti põhjas omadega. Nagu eile üks vanembarista mulle ütles, et Kala hakkab mädanema peast ning kui vanembarista on mööda, ei saagi muu koostöö mõjuda normaalselt. Marek tuli muidugi järgneval päeval jälle mind külastama Samposse ja kiitis mind, et kirja teele panin. Küll aga hakkas ta rääkima, et ei saanud aru, kas tahan edasi jääda neile tööle või mitte. Et Tiina nagunii küsib mult seda ja ma parem mõelgu välja. Kui ütlesin, et teatud inimese alluvuses ma peale seda enam töötada ei saa siis öeldi mulle, et aga tõstame sind siis kusagile mujale. Küll ta on ikka armas, uskumatu :) Igatahes nüüd ootan Tiina kohtuotsust ja siis vaatan edasi, mis saab. Peale järgmist nädalat tahan igatahes ühe nädala puhata.
Täna hommikul saime jälle ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt suitsusalaami võileib mille töölt koju tõin lihtsalt hallitas??? Tuunikala oma aga ei kõlbanud ilma hallitusetagi. Teist korda juba selline jama. Paar päeva tagasi oli sama asi, võileivad lihtsalt ei kõlbanud, tundsin kohe et halvaks läinud. Helistasin Marekule ka, sest see on suur probleem, kui võileivad peaks kõlbama, kuid on halvaks läinud. Nii võime palju kliente kaotada ning firma ka kopsakaid trahvid kaela saada. Milles meie ei pruugi isegi süüdi olla, vaid hoopis tarniv firma. Sest iial ei tea, mis tingimustes ja kui kaua neil võileivad olnud on. Tõeline jama..
Igatahes homme läheme piknikule, nüüd tuleb veel välja mõelda see, et mida sinna kaasa võtta :)
pühapäev, 3. juuli 2011
2 juuli 2011
Palju õnne meile kõige pealt, täna täitusid meil imelised 1 aasta ja 9 kuud. "Tähistasime" seda "väikese" väljasõiduga, mille korraldas Sõjaväemuusem. Käisime tutvumas Peetes Suure merekindluse kaitserajatistega, suurim pluss asja juures oli ajaloolasest Giid Mati Õun, kes tõesti teadis, mida ta rääkis.
Igatahes ärkasime hommikul pool 8. Siis tegime süüa ja pakkisime asjad ning 9 ajal uksest välja. Vutvut Siili peatusesse Troll number kahe peale. Masendav oli see, et rahvast oli Troll täis ning seal oli lihtsalt niii meeletult palav, et anna või otsad. Saime siiski edukalt oma asjadega linna ning Solarise juures põrkasime kokku ka Marioga. Sealt vurasime siis Sakala 1 maja ette, kus olid ees juba Ema,Jüri,Jaanus,Henry,Kaio,Mumu,Ats ja Madis. Kati oli hetkel Solarises shoppamas ja tema jõudis alles siis, kui buss ette sõitis. Ja siis kõik bussi, istusime vasakule ritta ja kolmandasse pingiritta. Kell 10 võis sõit alata.
Kõigepealt siis Kristiine juures statis peatus, sest osad tahtsid juua-süüa osta, kes ei teadnud/unustasid ära, et söögi-joogi peab kaasa võtma. Seal sai Kati siis korralikult Feilida, no ikka nii korralikult kohe, et nägu tõmbas märksa roosamaks. Nagu hiljem kuulsime, ei olnud tema ainus, kes sedasi omadega rappa jooksis.
Igatahes sealt siis edasi Astangule, kus tee oli üles võetud ja pidime mööda põldu minema, mis sisaldas ohtralt nõgeseid, suutsin õnneks osavalt neist mööda laveerida. Teepervel kasvasid metsmaasikad, küll need olid magusad ja head. Tunnelini jõudmine võttis ikka omajagu aega, selle ajaga suutsin jalad villi hõõruda ning üle kere end läbimärjaks higistada. Seda enam tundus tunnel lausa hingeõnnistusena. Seal oli nii meeldierutavalt jahe, et ei tahtnud kohe kuidagi sealt välja tulla. Igatahes lõpuks pidin alla vanduma ja suundusin koos teistega välja. Päikeseprillid tõmbusid kohe uduseks, seega neid ei saanud ma veidi aega kasutada. Jäime veel Matit kuulama, kui avastasin, et minu jalge all käis meeletult kiire siblimine. Metskuklaste rajale sattunud, õnneks nad meid kiusama ei tulnud ja läksid oma teed. Kuigi neid oli ikka MEELETULT palju. Sealt siis suundusime tagasi bussi poole. Leidsin tee pealt metsmaasikaid ja hapuoblikaid, njom.
Bussis avastasin, et mu kannad olid täiesti lõhki. Seega kingad tooli alla ja paljajalu oli niii hea. Sealt siis edasi Suurupisse, kus olid ruumid korralikult vee all. Midagi väga palju seal teada ei saanud ja siirdusime bussi tagasi. Sealt siis läksime kilomeeter edasi, kus nägime veel erinevaid rajatisi. Esimeses, mis meenutas väga Pakri poolsaarel nähtud pudulojust, andsin Getsule kogemata lõuga. Või noh, ta tuli august välja ja koperdas mulle otsa, mul oli taskulamp käes ja hoidsin kätt üleval.. ja mina nüüd siis süüdi. Sealt siis liikusime tagasi ning leidsime sealt Suurupi patarei, mis oli ringis. No ja seal oli kõik nii sarnane, et suutsime Kaido ja emaga hetkeks ära eksida. Õnneks leidsime tagasitee siiski tagasi, kuigi teised olid ammu juba bussi juures ära käinud ja teel randa sööma. Ühinesime siis nendega ning leidsime Kati ja teiste juures mõnusa varjualuse koha liival. Istusime maha ning nautisime sööki. Lemmi tõi mulle ka mingi valuvaigisti, pea lõhkus nii mis hull. Õnneks andis valu enamvähem järele selleks ajaks, kui bussi tagasi jõudsime. Vahepeal oli küll selline tunne, et annan kohe otsad lihtsalt. Sealt siis sõit edasi Humalasse.
Humalas oli siis põllu peal kahel pool teel rajatised. Ühel pool teed käisime siis punkris sees, osad läksid ühte tunnelisse, mis läks kõvasti alla poole, kuid eelistasin üles jääda. Nemad naasesid ka õige pea, sest tunnel oli kinni varisenud ja ei läinud kusagile edasi. Lõpuks saime veel tükk aega oodata bussi juures, sest osa seltskonda jooksis koos Giidiga minema, mingeid kanjoneid vaatama. Lõpuks siis saime bussi ja jälle teele.
Nüüd ootasid meid ees Vääna-Posti. Kuna seal käisime eelmine aasta ka, siis oli asi mulle tuttav ning sain julgelt ees sisse minna ja seal tsillida. Sain vaid veidi targemaks, giid rääkis ikka päris tarka juttu. Tunnelis olid teised juba ammu kaugel ees, kui ma alles hakkasin aia peale ronima. Kaido ei tahtnud ühineda, kuna ta juba käinud, kuid minu eesmärk oli oma tulitavad jalad maha jahutada. Niiet, vutvut üles, alla ja vette. Kaido küsis, et kas lähen taha poole ka. Just siis kui ütlesin, et üksi ei taha minna, tuli üks meesterahvas ja ütles, et tema läheb. Seega ühinesin ning kõmpisime taha poole koos. Ta näitas vahepeal valgust juurde, kui toppama jäin ning aitas mind ka teisest aiast üle. Väga viisakas meesterahvas igatahes. Jõudsin keskpaika, kui rahvas vastu tuli ning välja hakkas minema. Kuna olin käinud siis alguses ühinesin nendega, kuid poolel teel tuli mulle vastu Lemmi, kes tahtis ka näha, kuid üksi mitte, siis olin hea pojanaine ning ühinesin temaga. Üsna varsti tuli vastu meile ka Giid, kes naeris ja küsis, et kas teine vahetus, ning tuli meiega kaasa ning rääkis ühtteist veel juurde. Tagasi tunnelist välja jõudes avastasime, et Kaido ja Jüri ootasid meid viisakalt, tublid poisid. Bussi jõudsime kõige viimastena, miks see mind küll ei üllata.
Sealt siis edasi Vana-Pääskülla, kus oli väike jalutuskäik tunnelis, mis oli paksult mudane ning päris märg kohati. Vahepeal oli selline tunne, et kummikud jäävadki sinna mutta ning edasi lähen paljajalu. Igatahes sealt tagasi tulles panid kõik ees ajama ja jäime Lemmi ning veel kahe inimesega viimastena maha. Kõigil olid mingid korralikud seasilmad ja valgust just eriti ei olnud. Enda jalge ette nägime. Mingi hetk läks tunnel kaheks, momendiks tekkis eksimise tunne jälle, kuid leidsime õnneks õige tee ja saime sealt välja. Nühkisin siis kummikud vastu rohtu enamvähem puhtaks ning kobisin bussi. Siis suundusine Härra Mati kodu juurde, kust ta tõi meile enda kirjutatud raamatud. Sain siis ka kaks raamatut osta ning pühendusedki sisse. Ja siis ta läks koju ning meie liikusime lõpppunkti poole, ehk siis iga roju oma koju. Kaio ja Mario läksid maha juba Mati juures, Kati läks Hiiul ja meie siis Kalevi juures, kus leidsime Getsu auto eest ning millega saime lõpuks koju.
Ma olen tänase päevaga nii rahul ja peaks mainima, et üldiselt oli seltskond väga supermõnus. Ja Giid oli ka fantast. Läheks teine kordki, kohe ausalt! :)
Igatahes ärkasime hommikul pool 8. Siis tegime süüa ja pakkisime asjad ning 9 ajal uksest välja. Vutvut Siili peatusesse Troll number kahe peale. Masendav oli see, et rahvast oli Troll täis ning seal oli lihtsalt niii meeletult palav, et anna või otsad. Saime siiski edukalt oma asjadega linna ning Solarise juures põrkasime kokku ka Marioga. Sealt vurasime siis Sakala 1 maja ette, kus olid ees juba Ema,Jüri,Jaanus,Henry,Kaio,Mumu,Ats ja Madis. Kati oli hetkel Solarises shoppamas ja tema jõudis alles siis, kui buss ette sõitis. Ja siis kõik bussi, istusime vasakule ritta ja kolmandasse pingiritta. Kell 10 võis sõit alata.
Kõigepealt siis Kristiine juures statis peatus, sest osad tahtsid juua-süüa osta, kes ei teadnud/unustasid ära, et söögi-joogi peab kaasa võtma. Seal sai Kati siis korralikult Feilida, no ikka nii korralikult kohe, et nägu tõmbas märksa roosamaks. Nagu hiljem kuulsime, ei olnud tema ainus, kes sedasi omadega rappa jooksis.
Igatahes sealt siis edasi Astangule, kus tee oli üles võetud ja pidime mööda põldu minema, mis sisaldas ohtralt nõgeseid, suutsin õnneks osavalt neist mööda laveerida. Teepervel kasvasid metsmaasikad, küll need olid magusad ja head. Tunnelini jõudmine võttis ikka omajagu aega, selle ajaga suutsin jalad villi hõõruda ning üle kere end läbimärjaks higistada. Seda enam tundus tunnel lausa hingeõnnistusena. Seal oli nii meeldierutavalt jahe, et ei tahtnud kohe kuidagi sealt välja tulla. Igatahes lõpuks pidin alla vanduma ja suundusin koos teistega välja. Päikeseprillid tõmbusid kohe uduseks, seega neid ei saanud ma veidi aega kasutada. Jäime veel Matit kuulama, kui avastasin, et minu jalge all käis meeletult kiire siblimine. Metskuklaste rajale sattunud, õnneks nad meid kiusama ei tulnud ja läksid oma teed. Kuigi neid oli ikka MEELETULT palju. Sealt siis suundusime tagasi bussi poole. Leidsin tee pealt metsmaasikaid ja hapuoblikaid, njom.
Bussis avastasin, et mu kannad olid täiesti lõhki. Seega kingad tooli alla ja paljajalu oli niii hea. Sealt siis edasi Suurupisse, kus olid ruumid korralikult vee all. Midagi väga palju seal teada ei saanud ja siirdusime bussi tagasi. Sealt siis läksime kilomeeter edasi, kus nägime veel erinevaid rajatisi. Esimeses, mis meenutas väga Pakri poolsaarel nähtud pudulojust, andsin Getsule kogemata lõuga. Või noh, ta tuli august välja ja koperdas mulle otsa, mul oli taskulamp käes ja hoidsin kätt üleval.. ja mina nüüd siis süüdi. Sealt siis liikusime tagasi ning leidsime sealt Suurupi patarei, mis oli ringis. No ja seal oli kõik nii sarnane, et suutsime Kaido ja emaga hetkeks ära eksida. Õnneks leidsime tagasitee siiski tagasi, kuigi teised olid ammu juba bussi juures ära käinud ja teel randa sööma. Ühinesime siis nendega ning leidsime Kati ja teiste juures mõnusa varjualuse koha liival. Istusime maha ning nautisime sööki. Lemmi tõi mulle ka mingi valuvaigisti, pea lõhkus nii mis hull. Õnneks andis valu enamvähem järele selleks ajaks, kui bussi tagasi jõudsime. Vahepeal oli küll selline tunne, et annan kohe otsad lihtsalt. Sealt siis sõit edasi Humalasse.
Humalas oli siis põllu peal kahel pool teel rajatised. Ühel pool teed käisime siis punkris sees, osad läksid ühte tunnelisse, mis läks kõvasti alla poole, kuid eelistasin üles jääda. Nemad naasesid ka õige pea, sest tunnel oli kinni varisenud ja ei läinud kusagile edasi. Lõpuks saime veel tükk aega oodata bussi juures, sest osa seltskonda jooksis koos Giidiga minema, mingeid kanjoneid vaatama. Lõpuks siis saime bussi ja jälle teele.
Nüüd ootasid meid ees Vääna-Posti. Kuna seal käisime eelmine aasta ka, siis oli asi mulle tuttav ning sain julgelt ees sisse minna ja seal tsillida. Sain vaid veidi targemaks, giid rääkis ikka päris tarka juttu. Tunnelis olid teised juba ammu kaugel ees, kui ma alles hakkasin aia peale ronima. Kaido ei tahtnud ühineda, kuna ta juba käinud, kuid minu eesmärk oli oma tulitavad jalad maha jahutada. Niiet, vutvut üles, alla ja vette. Kaido küsis, et kas lähen taha poole ka. Just siis kui ütlesin, et üksi ei taha minna, tuli üks meesterahvas ja ütles, et tema läheb. Seega ühinesin ning kõmpisime taha poole koos. Ta näitas vahepeal valgust juurde, kui toppama jäin ning aitas mind ka teisest aiast üle. Väga viisakas meesterahvas igatahes. Jõudsin keskpaika, kui rahvas vastu tuli ning välja hakkas minema. Kuna olin käinud siis alguses ühinesin nendega, kuid poolel teel tuli mulle vastu Lemmi, kes tahtis ka näha, kuid üksi mitte, siis olin hea pojanaine ning ühinesin temaga. Üsna varsti tuli vastu meile ka Giid, kes naeris ja küsis, et kas teine vahetus, ning tuli meiega kaasa ning rääkis ühtteist veel juurde. Tagasi tunnelist välja jõudes avastasime, et Kaido ja Jüri ootasid meid viisakalt, tublid poisid. Bussi jõudsime kõige viimastena, miks see mind küll ei üllata.
Sealt siis edasi Vana-Pääskülla, kus oli väike jalutuskäik tunnelis, mis oli paksult mudane ning päris märg kohati. Vahepeal oli selline tunne, et kummikud jäävadki sinna mutta ning edasi lähen paljajalu. Igatahes sealt tagasi tulles panid kõik ees ajama ja jäime Lemmi ning veel kahe inimesega viimastena maha. Kõigil olid mingid korralikud seasilmad ja valgust just eriti ei olnud. Enda jalge ette nägime. Mingi hetk läks tunnel kaheks, momendiks tekkis eksimise tunne jälle, kuid leidsime õnneks õige tee ja saime sealt välja. Nühkisin siis kummikud vastu rohtu enamvähem puhtaks ning kobisin bussi. Siis suundusine Härra Mati kodu juurde, kust ta tõi meile enda kirjutatud raamatud. Sain siis ka kaks raamatut osta ning pühendusedki sisse. Ja siis ta läks koju ning meie liikusime lõpppunkti poole, ehk siis iga roju oma koju. Kaio ja Mario läksid maha juba Mati juures, Kati läks Hiiul ja meie siis Kalevi juures, kus leidsime Getsu auto eest ning millega saime lõpuks koju.
Ma olen tänase päevaga nii rahul ja peaks mainima, et üldiselt oli seltskond väga supermõnus. Ja Giid oli ka fantast. Läheks teine kordki, kohe ausalt! :)
kolmapäev, 29. juuni 2011
29 Juuni 2011
Mind ajas hiljaaegu närvi üks artikkel, ning selle kommentaarium.
Nimelt oli teema kodus sünnitajatest, et alates 2007.ndast aastast on kodus sünnitanud neli inimest ja kaks neist lastest suri, kuna ei saadud piisavalt kiirelt arstiabi. Emad pidid olema vastutustundetud, et sellist asja üldse teevad ja.. Ma ei viitsinud isegi lõpuni lugeda, viskasin vaid kiirelt pilgu peale kommentaariumile, kus oli sel hetkel 124 vastust. See ajas mind aga meeletult marru. Sest kanakari kaagutas ühte ja sama teksti. Sellised tuleks vangi panna, idioodid ja mille jaoks siis sünnitusmajad on ja riskeerivad oma lapse eluga ja et miks minnakse Moega kaasa. MIS MOEGA ma küsiks?
Esiteks tahaks teada seda, kust nad võtavad selleks arvuks vaid neli sünnitust? Kui foorumid lahti lüüa, siis seal juba leiab sünnituslugudest rohkem kui neli kodusünnitust. Üritatakse vist inimesi ära hirmutada, et surmade protsent on nii suur. Tahaks kõrvale saada sünnitusmajade surmaprotsenti. Seal on see protsent ka ikka meeletult suur ja seal ei ole selles lapsevanemad süüdi. Teiseks on see, et kes üldse on öelnud, et alati on emad selles süüdi, et peavad kodus sünnitama. Võttes võrdluseks alles sellel talvel Lasnamäel juhtunud olukord, kus Kiirabi "ei leidnud" maja üles ning isa pidi väikese tütre nähes ise sünnituse vastu võtma. Kas selles tuleks ka siis ema süüdistada, et Kiirabi ei suuda endale selgeks teha, kuhu sõita? Ja ma ei usu, et see on ainus sarnane kord, kus kiirabi ei jõua õigeks ajaks ning pere peab oma jõududega uue ilmakodaniku vastu võtma.
Teiseks, kas keegi on üldse küsinud, MIKS naised on otsustanud kodusünnituse kasuks? EI ole selleks, et Moega kaasas käia või kuulsust saada, mis kuradi kuulsust sa ikka sellega saad. Reaalsus on hoopis teine. Kuna ise pole kokku puutunud, siis enda kohta öelda ei oska, kuid niipalju kui olen erinevate naiste jutte lugenud siis oskan nende kaitseks paar sõna öelda küll. Põhiliseks põhjuseks, miks naised otsustavad kodusünnituse kasuks, on see, et neil on eelmisest sünnitusest haiglas liiga ebameeldivad kogemused. Enamjaolt siis arstide jõhker käitumine ehmatas inimesed ära. Teiseks tekib sünnitajatel seal kisa sees tihti stress ja nad ei suuda lõdvestuda, mistõttu lapse ilmale tulek rebestab nad igatepidi lõhki. Nende naiste jaoks on kodusünnituse eelis just see, et nad saavad rahulikult omas keskkonnas ilma kõrvaliste lõustadeta keskenduda ja end lõdvemaks lasta, mis muudab paljude naiste jaoks sünnituse palju meeldivamaks kogemuseks. Jah loomulikult, sellel on ka omad riskid, kuid riskid on igal pool. Ning ultrahelis on üldjuhul kõik kõrvalekalded näha ning kui last mingi asi ohustab, tõstavad vanemad üldjuhul lapse tervise oma soovidest ettepoole. NIi palju, kui olen lugenud naiste arvamusi ning muljeid peale seda, on kõik meeletult rahul ja ei oleks kindlasti seda kogemust haiglas sünnitamise vastu vahetanud. Ma ei ütle, et mina seda teeksin, kuid respekt neile naistele, kes julgevad seda teha.
Kohe näha, et eestlased on paras kanakari küll. Üks paneb ees, KAKAKAKAKAAA ja teised karjas järgi. Huvitav, kas eestlased kunagi suudavad oma arvamust ka avaldama hakata, või jäävadki karjas kaagutama.
AGA mul on hetkel kõik hästi, nii hästi. Kui plaanid nüüd läheksid ka nii, nagu soovime, on ees olevad kaks suvekuud imelised :)
Nimelt oli teema kodus sünnitajatest, et alates 2007.ndast aastast on kodus sünnitanud neli inimest ja kaks neist lastest suri, kuna ei saadud piisavalt kiirelt arstiabi. Emad pidid olema vastutustundetud, et sellist asja üldse teevad ja.. Ma ei viitsinud isegi lõpuni lugeda, viskasin vaid kiirelt pilgu peale kommentaariumile, kus oli sel hetkel 124 vastust. See ajas mind aga meeletult marru. Sest kanakari kaagutas ühte ja sama teksti. Sellised tuleks vangi panna, idioodid ja mille jaoks siis sünnitusmajad on ja riskeerivad oma lapse eluga ja et miks minnakse Moega kaasa. MIS MOEGA ma küsiks?
Esiteks tahaks teada seda, kust nad võtavad selleks arvuks vaid neli sünnitust? Kui foorumid lahti lüüa, siis seal juba leiab sünnituslugudest rohkem kui neli kodusünnitust. Üritatakse vist inimesi ära hirmutada, et surmade protsent on nii suur. Tahaks kõrvale saada sünnitusmajade surmaprotsenti. Seal on see protsent ka ikka meeletult suur ja seal ei ole selles lapsevanemad süüdi. Teiseks on see, et kes üldse on öelnud, et alati on emad selles süüdi, et peavad kodus sünnitama. Võttes võrdluseks alles sellel talvel Lasnamäel juhtunud olukord, kus Kiirabi "ei leidnud" maja üles ning isa pidi väikese tütre nähes ise sünnituse vastu võtma. Kas selles tuleks ka siis ema süüdistada, et Kiirabi ei suuda endale selgeks teha, kuhu sõita? Ja ma ei usu, et see on ainus sarnane kord, kus kiirabi ei jõua õigeks ajaks ning pere peab oma jõududega uue ilmakodaniku vastu võtma.
Teiseks, kas keegi on üldse küsinud, MIKS naised on otsustanud kodusünnituse kasuks? EI ole selleks, et Moega kaasas käia või kuulsust saada, mis kuradi kuulsust sa ikka sellega saad. Reaalsus on hoopis teine. Kuna ise pole kokku puutunud, siis enda kohta öelda ei oska, kuid niipalju kui olen erinevate naiste jutte lugenud siis oskan nende kaitseks paar sõna öelda küll. Põhiliseks põhjuseks, miks naised otsustavad kodusünnituse kasuks, on see, et neil on eelmisest sünnitusest haiglas liiga ebameeldivad kogemused. Enamjaolt siis arstide jõhker käitumine ehmatas inimesed ära. Teiseks tekib sünnitajatel seal kisa sees tihti stress ja nad ei suuda lõdvestuda, mistõttu lapse ilmale tulek rebestab nad igatepidi lõhki. Nende naiste jaoks on kodusünnituse eelis just see, et nad saavad rahulikult omas keskkonnas ilma kõrvaliste lõustadeta keskenduda ja end lõdvemaks lasta, mis muudab paljude naiste jaoks sünnituse palju meeldivamaks kogemuseks. Jah loomulikult, sellel on ka omad riskid, kuid riskid on igal pool. Ning ultrahelis on üldjuhul kõik kõrvalekalded näha ning kui last mingi asi ohustab, tõstavad vanemad üldjuhul lapse tervise oma soovidest ettepoole. NIi palju, kui olen lugenud naiste arvamusi ning muljeid peale seda, on kõik meeletult rahul ja ei oleks kindlasti seda kogemust haiglas sünnitamise vastu vahetanud. Ma ei ütle, et mina seda teeksin, kuid respekt neile naistele, kes julgevad seda teha.
Kohe näha, et eestlased on paras kanakari küll. Üks paneb ees, KAKAKAKAKAAA ja teised karjas järgi. Huvitav, kas eestlased kunagi suudavad oma arvamust ka avaldama hakata, või jäävadki karjas kaagutama.
AGA mul on hetkel kõik hästi, nii hästi. Kui plaanid nüüd läheksid ka nii, nagu soovime, on ees olevad kaks suvekuud imelised :)
teisipäev, 28. juuni 2011
28 juuni 2011
Õnnejoovastus paneb ringi käima pea
kui vaid oleksin varem teadnud
et armastus võib olla nii kuratlikult hea
Lootusetust olukorrast lendan välja linnutiivul
aeg see halastust ei anna
silman teda vaid hetke viivul
Aeg on peita pisarad ning armastusest joobuda
meil aega nii vähe on antud
et eales või elu võimalustest loobuda
kui vaid oleksin varem teadnud
et armastus võib olla nii kuratlikult hea
Lootusetust olukorrast lendan välja linnutiivul
aeg see halastust ei anna
silman teda vaid hetke viivul
Aeg on peita pisarad ning armastusest joobuda
meil aega nii vähe on antud
et eales või elu võimalustest loobuda
esmaspäev, 27. juuni 2011
27 Juuni 2011
Ma luban, et olen homme tubli ja kirjutan siia rohkem oma mõtteid. Täna ei jõua, uni tapab ja hommikul jälle tööle :)
Homme on plaanis jälle hästi-hästi tubli olla :P
Homme on plaanis jälle hästi-hästi tubli olla :P
pühapäev, 26. juuni 2011
26 juuni 2011
Olen olnud laisk ja ei ole viitsinud kirjutada, ma tean, aga lihtsalt ei ole aega ja tahtmist ja vahepeal puudub tuju. Üritasin siin küll tagant järele postitusi kirjutada aga see on ikka jama mis jama. Igatahes üritan end kokku võtta siiski.
Eile oli Kaidol sünnipäev, sai 29. Kell 12 täpselt suudlesin teda ja soovisin siis palju õnne ja ulatasin talle MULLITAJA. Jah, mullitaja.. Mõnitasin teda veidi ja ütlesin, et kuna ta on minu jaoks nkn igavesti 17 ja pool, siis leidsin, et see oleks talle sobiv kingitus. Ta ainult naeris ja hakkas siis mullitama. Otsustasin siiski kohe järele talle ka tõelise kingituse ära anda, milleks oli siis statiiv, Premium ja autopesu komplekt. Tundub, et ta jäi rahule. Siis vaatasime veel Kummituslaborit ID pealt ning tõstsime klaase. Selline mõnus õhtupoolik oli. Peale kahte veidi saime siis tuttu ära. Hommikul ärkasime aga juba enne 10 hommikul. Kaidol läks uni ära ja ajas mind ka siis oma sahmimisega üles. Peale seda siis laisklesime päris pikalt, kuni 1 ajal vedasime end lõpuks poodi, kodus hakkas toit otsa saama. Peale poes käiku hakkasime aga koristama. Mitte palju, niimodi nipet-näpet. Tolm tolmuluuaga ära ning põrandad puhtaks jms.Peale seda veidi sõime ning laisklesime edasi.
Mingil hetkel mõtlesime Kaidoga, et ostaks tüki kooki ning läheks käiks Sihist läbi. Niisama kodus istuda ka nõme. Kaido siis helistas Katile ja tuli välja, et Kati oli mõelnud meile külla tulla. Igatahes kokkulepe jäi, et tal moment veel kodus tegemist ja tuleb siis meile järele. Noh, eks selleks, et Kaido saaks ka juua. Ma käisin siis pesemas ja asjatasin siin, kuni Kati lõpuks tuli. Viskasime siis asjad autosse, Kaido viskas veel prügi ära ning sõitsime siis Siili Maxima juurde, sealt Dantu peale ning Järve selverisse kooki ostma. Lõpuks võisime sammud Sihisse seada. Seal ootasid meid ees Rein, Henry, Kix, Mocc ja Ints. Õige pea saabus Haldi ka. Ma ei saanud muidugi auto uksest välja, sest Kati parkis ilusti nii, et puu pani ühe tagumise ukse kinni ja teine mingil põhjusel lihtsalt ei avanenud. Pidin siis eest välja ronima, lõbus. Miku tegi muidugi musimusi ja viskas siis pikali ära. Igatahes õhtu oli väga mõnus, seltskond oli hea. Mingi hetk saabus Liivi ka, just siis kui meil oli plaanis ühispilt ära teha. Igatahes grillisime seal ja naersime. Eriti palju sai naerda Oskari üle, kes magas keel suust väljas püstijalu. Kaido jõi õlut, meie Katiga libistasime Vana Tallinnat piimaga.. muidugi sai peale seda ka Kati üle naerda, kuid sellest ju maailm vaikib :P
Igatahes ühe ajal öösel jõudsime lõpuks koju, Mario ja Henry tõid meid ära. Peale seda kohe hambad puhtaks ning magama, uni oli meeletu. Ja nüüd hommikul ärkasime kolmveerand 11 ajal. Ja nüüd siis tsillime...
Igatahes kõigile teadmiseks, siis 15 juuli on mul viimane tööpäev. See tähendab, et pean hakkama taas tööd otsima. Ei, mind ei lastud lahti, vaid tulen ise ära. Viisin teisip lahkumisavalduse kontorisse ära, niiet asi on lõplik. Järgmine nädal veel viimane Balti jaamas, peale seda kaks nädalat Sampo pangas ja ongi kõik. Töö mulle iseenesest meeldib, kuid kui töökeskkond on mäda siis ei anna seal normaalselt tööd teha, ilma rabajärve upputamata.
Esiteks, alguses lubati maad ja ilmad kokku, et alati kui vaba päeva vaja siis leiame mingi lahenduse ja pole mingit probleemi. Töökaaslased pidid olema niii vastutulelikud ja tublid ja head, kindlasti kõik tulevad vastu, kui vaja. Kuid mis on tegelikkus? Ma pidin tööl käima Haigena neli päeva, sest mitte keegi ei tule vastu, kui sul tõeliselt vaja. Ei olnud lühikesed päevad, 1 päev - 14h, 2 päev - 10h, 3 päev - 10h ja neljandal päeval olin 2,5 tundi tööl ning siis tuli üks inimene minu asemele. Jah, väga fantastilised võimalused vabade päevade saamiseks. Niisamuti oli vaja mul minna matustele, ning kui teatasin oma vanembaristale sellest, et ta otsiks mulle asendaja, sain väga ärritava sõnumi vastu. Tema ei tea, kust ma endale asendaja saan, tema on puhkusel ja teda ei huvita. Et ta ei usu, et ma üldse endale asendaja saan. Mitte, et temal on töönumbriga tasuta helistamine, ma pean endale matusteks ise asendaja otsima ja enda kõneaega raiskama? Jumal kui armas kollektiiv!!! Ma saan aru, kui ma tahan kusagile sõita ja tahan päevad vabaks võtta, siis ma otsin endale ise. Aga andke andeks, kui ma olen haige või kui mul on vaja matustele minna, kas need pole erandolukorrad? Mädamädamäda süsteem!
Teiseks see, et võtakse tööle täiesti lapsed. Need teevad selliseid vigu, et siga ka ei söö. Keeravad sita kokku ja lasevad saba jalge vahel jalga ning meie peame jälle seda suppi lürpima. Kaks kuud küürisin lasteaia järel. Ja nüüd reedel ütlesin, et mul on pohhui ja lihtsalt ei hakanud küürima. Taipohh mind jälle sitamaja homme ootab. Õnneks on järgmine nädal seal viimane. Sampos olen üksinda ja ei pea teiste järel koristama, ainult enda jama. Kaks nädalat enda eest vastutamist, ise asjade tellimist ja.. MÕNUS :)
Kolmandaks muidugi see, kuidas vanembarista ei viitsi ja ei taha enda tööd teha ja sõna otseses mõttes jätab koguaeg pooled asjad mulle teha. Kurat, mille eest ta palka saab. Peaks hakkama ka palka juurde küsima rsk!
Igatahes kõik see jama viskas mul kopa ette ja lõin avalduse letti ja mind ei huvita kellegi kutsikasilmad. Ainult püsiklientidest on kahju, et mingid sitavaresed neid teenindama peavad. Kaotavad nii mõnedi kliendi, ma arvan.
Igatahes tulevik näib päris helge. Usun, et saan siiski päris kiirelt uue koha.. Ja mul on plaanis veel laatadele minna ja muidugi sadamaturul tahaks ka tiiru ära käia. Ma teen endale veel nime!
Eile oli Kaidol sünnipäev, sai 29. Kell 12 täpselt suudlesin teda ja soovisin siis palju õnne ja ulatasin talle MULLITAJA. Jah, mullitaja.. Mõnitasin teda veidi ja ütlesin, et kuna ta on minu jaoks nkn igavesti 17 ja pool, siis leidsin, et see oleks talle sobiv kingitus. Ta ainult naeris ja hakkas siis mullitama. Otsustasin siiski kohe järele talle ka tõelise kingituse ära anda, milleks oli siis statiiv, Premium ja autopesu komplekt. Tundub, et ta jäi rahule. Siis vaatasime veel Kummituslaborit ID pealt ning tõstsime klaase. Selline mõnus õhtupoolik oli. Peale kahte veidi saime siis tuttu ära. Hommikul ärkasime aga juba enne 10 hommikul. Kaidol läks uni ära ja ajas mind ka siis oma sahmimisega üles. Peale seda siis laisklesime päris pikalt, kuni 1 ajal vedasime end lõpuks poodi, kodus hakkas toit otsa saama. Peale poes käiku hakkasime aga koristama. Mitte palju, niimodi nipet-näpet. Tolm tolmuluuaga ära ning põrandad puhtaks jms.Peale seda veidi sõime ning laisklesime edasi.
Mingil hetkel mõtlesime Kaidoga, et ostaks tüki kooki ning läheks käiks Sihist läbi. Niisama kodus istuda ka nõme. Kaido siis helistas Katile ja tuli välja, et Kati oli mõelnud meile külla tulla. Igatahes kokkulepe jäi, et tal moment veel kodus tegemist ja tuleb siis meile järele. Noh, eks selleks, et Kaido saaks ka juua. Ma käisin siis pesemas ja asjatasin siin, kuni Kati lõpuks tuli. Viskasime siis asjad autosse, Kaido viskas veel prügi ära ning sõitsime siis Siili Maxima juurde, sealt Dantu peale ning Järve selverisse kooki ostma. Lõpuks võisime sammud Sihisse seada. Seal ootasid meid ees Rein, Henry, Kix, Mocc ja Ints. Õige pea saabus Haldi ka. Ma ei saanud muidugi auto uksest välja, sest Kati parkis ilusti nii, et puu pani ühe tagumise ukse kinni ja teine mingil põhjusel lihtsalt ei avanenud. Pidin siis eest välja ronima, lõbus. Miku tegi muidugi musimusi ja viskas siis pikali ära. Igatahes õhtu oli väga mõnus, seltskond oli hea. Mingi hetk saabus Liivi ka, just siis kui meil oli plaanis ühispilt ära teha. Igatahes grillisime seal ja naersime. Eriti palju sai naerda Oskari üle, kes magas keel suust väljas püstijalu. Kaido jõi õlut, meie Katiga libistasime Vana Tallinnat piimaga.. muidugi sai peale seda ka Kati üle naerda, kuid sellest ju maailm vaikib :P
Igatahes ühe ajal öösel jõudsime lõpuks koju, Mario ja Henry tõid meid ära. Peale seda kohe hambad puhtaks ning magama, uni oli meeletu. Ja nüüd hommikul ärkasime kolmveerand 11 ajal. Ja nüüd siis tsillime...
Igatahes kõigile teadmiseks, siis 15 juuli on mul viimane tööpäev. See tähendab, et pean hakkama taas tööd otsima. Ei, mind ei lastud lahti, vaid tulen ise ära. Viisin teisip lahkumisavalduse kontorisse ära, niiet asi on lõplik. Järgmine nädal veel viimane Balti jaamas, peale seda kaks nädalat Sampo pangas ja ongi kõik. Töö mulle iseenesest meeldib, kuid kui töökeskkond on mäda siis ei anna seal normaalselt tööd teha, ilma rabajärve upputamata.
Esiteks, alguses lubati maad ja ilmad kokku, et alati kui vaba päeva vaja siis leiame mingi lahenduse ja pole mingit probleemi. Töökaaslased pidid olema niii vastutulelikud ja tublid ja head, kindlasti kõik tulevad vastu, kui vaja. Kuid mis on tegelikkus? Ma pidin tööl käima Haigena neli päeva, sest mitte keegi ei tule vastu, kui sul tõeliselt vaja. Ei olnud lühikesed päevad, 1 päev - 14h, 2 päev - 10h, 3 päev - 10h ja neljandal päeval olin 2,5 tundi tööl ning siis tuli üks inimene minu asemele. Jah, väga fantastilised võimalused vabade päevade saamiseks. Niisamuti oli vaja mul minna matustele, ning kui teatasin oma vanembaristale sellest, et ta otsiks mulle asendaja, sain väga ärritava sõnumi vastu. Tema ei tea, kust ma endale asendaja saan, tema on puhkusel ja teda ei huvita. Et ta ei usu, et ma üldse endale asendaja saan. Mitte, et temal on töönumbriga tasuta helistamine, ma pean endale matusteks ise asendaja otsima ja enda kõneaega raiskama? Jumal kui armas kollektiiv!!! Ma saan aru, kui ma tahan kusagile sõita ja tahan päevad vabaks võtta, siis ma otsin endale ise. Aga andke andeks, kui ma olen haige või kui mul on vaja matustele minna, kas need pole erandolukorrad? Mädamädamäda süsteem!
Teiseks see, et võtakse tööle täiesti lapsed. Need teevad selliseid vigu, et siga ka ei söö. Keeravad sita kokku ja lasevad saba jalge vahel jalga ning meie peame jälle seda suppi lürpima. Kaks kuud küürisin lasteaia järel. Ja nüüd reedel ütlesin, et mul on pohhui ja lihtsalt ei hakanud küürima. Taipohh mind jälle sitamaja homme ootab. Õnneks on järgmine nädal seal viimane. Sampos olen üksinda ja ei pea teiste järel koristama, ainult enda jama. Kaks nädalat enda eest vastutamist, ise asjade tellimist ja.. MÕNUS :)
Kolmandaks muidugi see, kuidas vanembarista ei viitsi ja ei taha enda tööd teha ja sõna otseses mõttes jätab koguaeg pooled asjad mulle teha. Kurat, mille eest ta palka saab. Peaks hakkama ka palka juurde küsima rsk!
Igatahes kõik see jama viskas mul kopa ette ja lõin avalduse letti ja mind ei huvita kellegi kutsikasilmad. Ainult püsiklientidest on kahju, et mingid sitavaresed neid teenindama peavad. Kaotavad nii mõnedi kliendi, ma arvan.
Igatahes tulevik näib päris helge. Usun, et saan siiski päris kiirelt uue koha.. Ja mul on plaanis veel laatadele minna ja muidugi sadamaturul tahaks ka tiiru ära käia. Ma teen endale veel nime!
teisipäev, 14. juuni 2011
laupäev, 21. mai 2011
21 Mai 2011
Ärkasime hommikul uskumatult vara.. juba veidike peale üheksat. Arvestades, et me öösel rändamas käisime siis see on ime. Natuke väsimust oli veel aga magada ka rohkem ei saanud.
Eilne Lembitu välja tirimine oli tegelikult ikkagi suhteliselt feil. Meil ei õnnestunud suurt midagi näha. Okei, nägime küll Lembitut ennast eemalt veidi, kuid seal oli mingi putka eesn ja autod ka, seega ei näinud, mis seal toimub. Lõpuks otsustasime peale erinevate laevade imetlemist, et me näeme Delfist otseülekandega vist paremini ja suundusime koju. Ma olin meeletult-meeletult väsinud. Seega ma tegin kiire arvutiringi ning veeresin hambaid pesema ning magama. Mingi hetk jõudis Kaido ka mu kõrvale ja siis oli hea tuttu jääda.
Igatahes hommikul vedelesime tükk aega ja tundsime mõnu vabast päevas. Kell 11 helistas Kaido Jaanusele ja leppisid kokku, et veame end kella üheks sinna. Siis kiire kõne Katile, tema muidugi ei osanud vastu võtta jälle :P Nii nagu ööselgi meid ignoreeris. Igatahes sõime ja sättisime vaikselt. Mingi hetk siis üritas Kaido korra veel Katile, et kui nüüd ka ei reageeri siis võtame vanaema kaasa. Aga LÕPUKS ometi saime siis emmekese ka kätte. Kell 13:05 jõudsime siis puhangusse. Kaido käis korra üleval ja viis Metssea vorsti ära, mina ootasin autos. Ja siis tuli Kaido teistpidi toast välja tagasi, koos Jaanusega. Vurasime siis vapralt Sihisse. Seal ootas meid juba Kati. Ma ronisin siis kohe väravast sisse, Miku vajas ju musitamist. Ja siis veel kaks sõna Herkoga ja siis käisin kiirelt vetsus ära. Jaanus sisse ei tulnud, Kaido tuli küll korra. Muidugi Miku tegi siis värava juures auhauh Jaanusele, et mis see võõras Onkel istub tal värava taga. Igatahes siis vedasime oma ahtrid autosse tagasi ning sõit võis alata.
Paldiskisse jõudsime ilusti. Jaanus rääkis neile igasugu huvitavaid legende ja asju ning tore oli. Kõigepealt läksime siis Jaanuse suvilasse. Muidugi olid jälle vargad käinud. Maja alles ehitusjärgus ja kipsplaati suuur auk tehtnud ning sealt kaudu suur metallredel välja viidud. Kahju, kahju.. arvestades, et sellest majast saaks faking kena elumaja. Aga pole enam mõtet üritada, raha ei ole ja võimalused on piiratud, varsti ei ole sellest enam midagi järel, kui samas tempos jätkatakse. Igatahes tükk aega olime seal. Vaatasime ringi ja imetlesime ilma. Ilm oli neetult ilus, kuigi tuuline. Kleidi saba ei tahtnud kuidagi paigal püsida. Sain Jaanuselt loa hunniku lilli pärast kaasa haarata ja koju tuua. Igatahes veidi sõime ja siis seadsime sammud liikvele.
Esimesena külastasime siis seda vana tuumajaama. St eemalt vaatasime, mööda sõites. Peale seda tuli siis Leetse mõis. Õigemini selle varemed. Aga seal oli imeline. Südamepuu, purskkaevuga aed ja trepid kunagise mõisahoone taga. Suur korralik tiik.. päike tegi selle koha imeliseks. Peale seda tuli siis saunakivi. Sealne mere äärne oli jällegi fantastiline. Isegi kuklased ega nõgesed ei seganud. Korra nägime seal ka midagi punkri sarnast, või vaatertorni sarnast asjandust ning sõitsime edasi. Järgmine peatus oli mingite künkaaluste betoonpunkrite juures. Eks need olid mingid sõjaaegsed hooned. Kuna taskulampe kaasas ei olnud, siis jäid need seekord avastamata. Järgmine peatus oli Pakri tuulepark. See oli niii suur ja võimas.. tuuliku all seistes oli selline tunne, nagu labad tuleksid kohe peale sulle. Taevas oli mõnusalt sinine ja sellisel taustal tundusid labad justkui venivat pikemaks. Sealt suundusime siis suvalisi väikeseid teid pidi kusagilt põldude vahelt. Vaatasime vanu vene aegseid punkreid ja ehitis mis on seal lagunemas. Samas imetlesime kaunist merevaadet. Mingi koha peal pidime sõitma eriti järsust kohast alla ja teiselt poolt enamvähem sama järsust kohast üles. Hakkama saime! Teed olid meeletud, augud olid lihtsalt niii suured. Igatahes sõitsime mere äärt mööda edasi, raske on sõnadesse panna kogu seda ilu. Ma olen alati looduse fanatt olnud, tallinnas kahjuks sellist ilu niipalju ei näe ja seal võtsin sellest viimast. Pakri poolsaare tipus vaatasime siis murdunud paetükke ja merd. Siis käisime vaatamas, kuidas erinevad taimed ja lilled suurte kivirahnude peal jõudsalt kasvavad. Ja siis sõitsime mööda suurest õunapuuaiast ja nägime veel palju palju muudki. Hinge täitis selline rahu, ehtne puhkus :)
Igatahes siis lõpuks suundusime tagasi suvilasse. Kaido pakkis rehvid autosse ning mina korjasin lilli. Sain neid terve hunniku ning korjasin ka vanaemale kimbukese. Lõpuks tagasi tulles olid kõik enamvähem omas mullis ja juttu poole vähem, kui sinna sõites. Kõige pealt siis peatus laagris ja rehvid maha. Siis peatus Sihis ja Kati läks koju. Mikule ka muidugi musimusimusi. Ja siis puhangusse, Jaanus koju ja viisin vanaemale lilled ja siis koju. Ja nüüd siis lõpetan siin selle blogi ja kerin vist magama ära ka..
Eilne Lembitu välja tirimine oli tegelikult ikkagi suhteliselt feil. Meil ei õnnestunud suurt midagi näha. Okei, nägime küll Lembitut ennast eemalt veidi, kuid seal oli mingi putka eesn ja autod ka, seega ei näinud, mis seal toimub. Lõpuks otsustasime peale erinevate laevade imetlemist, et me näeme Delfist otseülekandega vist paremini ja suundusime koju. Ma olin meeletult-meeletult väsinud. Seega ma tegin kiire arvutiringi ning veeresin hambaid pesema ning magama. Mingi hetk jõudis Kaido ka mu kõrvale ja siis oli hea tuttu jääda.
Igatahes hommikul vedelesime tükk aega ja tundsime mõnu vabast päevas. Kell 11 helistas Kaido Jaanusele ja leppisid kokku, et veame end kella üheks sinna. Siis kiire kõne Katile, tema muidugi ei osanud vastu võtta jälle :P Nii nagu ööselgi meid ignoreeris. Igatahes sõime ja sättisime vaikselt. Mingi hetk siis üritas Kaido korra veel Katile, et kui nüüd ka ei reageeri siis võtame vanaema kaasa. Aga LÕPUKS ometi saime siis emmekese ka kätte. Kell 13:05 jõudsime siis puhangusse. Kaido käis korra üleval ja viis Metssea vorsti ära, mina ootasin autos. Ja siis tuli Kaido teistpidi toast välja tagasi, koos Jaanusega. Vurasime siis vapralt Sihisse. Seal ootas meid juba Kati. Ma ronisin siis kohe väravast sisse, Miku vajas ju musitamist. Ja siis veel kaks sõna Herkoga ja siis käisin kiirelt vetsus ära. Jaanus sisse ei tulnud, Kaido tuli küll korra. Muidugi Miku tegi siis värava juures auhauh Jaanusele, et mis see võõras Onkel istub tal värava taga. Igatahes siis vedasime oma ahtrid autosse tagasi ning sõit võis alata.
Paldiskisse jõudsime ilusti. Jaanus rääkis neile igasugu huvitavaid legende ja asju ning tore oli. Kõigepealt läksime siis Jaanuse suvilasse. Muidugi olid jälle vargad käinud. Maja alles ehitusjärgus ja kipsplaati suuur auk tehtnud ning sealt kaudu suur metallredel välja viidud. Kahju, kahju.. arvestades, et sellest majast saaks faking kena elumaja. Aga pole enam mõtet üritada, raha ei ole ja võimalused on piiratud, varsti ei ole sellest enam midagi järel, kui samas tempos jätkatakse. Igatahes tükk aega olime seal. Vaatasime ringi ja imetlesime ilma. Ilm oli neetult ilus, kuigi tuuline. Kleidi saba ei tahtnud kuidagi paigal püsida. Sain Jaanuselt loa hunniku lilli pärast kaasa haarata ja koju tuua. Igatahes veidi sõime ja siis seadsime sammud liikvele.
Esimesena külastasime siis seda vana tuumajaama. St eemalt vaatasime, mööda sõites. Peale seda tuli siis Leetse mõis. Õigemini selle varemed. Aga seal oli imeline. Südamepuu, purskkaevuga aed ja trepid kunagise mõisahoone taga. Suur korralik tiik.. päike tegi selle koha imeliseks. Peale seda tuli siis saunakivi. Sealne mere äärne oli jällegi fantastiline. Isegi kuklased ega nõgesed ei seganud. Korra nägime seal ka midagi punkri sarnast, või vaatertorni sarnast asjandust ning sõitsime edasi. Järgmine peatus oli mingite künkaaluste betoonpunkrite juures. Eks need olid mingid sõjaaegsed hooned. Kuna taskulampe kaasas ei olnud, siis jäid need seekord avastamata. Järgmine peatus oli Pakri tuulepark. See oli niii suur ja võimas.. tuuliku all seistes oli selline tunne, nagu labad tuleksid kohe peale sulle. Taevas oli mõnusalt sinine ja sellisel taustal tundusid labad justkui venivat pikemaks. Sealt suundusime siis suvalisi väikeseid teid pidi kusagilt põldude vahelt. Vaatasime vanu vene aegseid punkreid ja ehitis mis on seal lagunemas. Samas imetlesime kaunist merevaadet. Mingi koha peal pidime sõitma eriti järsust kohast alla ja teiselt poolt enamvähem sama järsust kohast üles. Hakkama saime! Teed olid meeletud, augud olid lihtsalt niii suured. Igatahes sõitsime mere äärt mööda edasi, raske on sõnadesse panna kogu seda ilu. Ma olen alati looduse fanatt olnud, tallinnas kahjuks sellist ilu niipalju ei näe ja seal võtsin sellest viimast. Pakri poolsaare tipus vaatasime siis murdunud paetükke ja merd. Siis käisime vaatamas, kuidas erinevad taimed ja lilled suurte kivirahnude peal jõudsalt kasvavad. Ja siis sõitsime mööda suurest õunapuuaiast ja nägime veel palju palju muudki. Hinge täitis selline rahu, ehtne puhkus :)
Igatahes siis lõpuks suundusime tagasi suvilasse. Kaido pakkis rehvid autosse ning mina korjasin lilli. Sain neid terve hunniku ning korjasin ka vanaemale kimbukese. Lõpuks tagasi tulles olid kõik enamvähem omas mullis ja juttu poole vähem, kui sinna sõites. Kõige pealt siis peatus laagris ja rehvid maha. Siis peatus Sihis ja Kati läks koju. Mikule ka muidugi musimusimusi. Ja siis puhangusse, Jaanus koju ja viisin vanaemale lilled ja siis koju. Ja nüüd siis lõpetan siin selle blogi ja kerin vist magama ära ka..
Tellimine:
Postitused (Atom)