Olen olnud jälle nii paha ja laisk ja pole suutnud ridu kirja panna. Oli tegelikult küll plaanis teha postitus Tartus käigu kohta.. võtsin isegi selle lehe endale ette ja alustasin, kuid see jäi pooleli.. Äkki millalgi üritan selle postituse siiski lõpuni teha. Seal käik pakkus mulle taaskord niipalju erinevaid emotsioone.. Nii häid, kui ka halbu. Sai kõnnitud nn "lapsepõlve radadel". Sai käidud endise kooli juurest mööda. Lõppkokkuvõttes oli igatahes edukas käik, kuigi see mind nukraks tegi.
Hetkel istun kodus ja teen jalavanni. Kaido on mul nii armas ja kinkis mulle jõuludeks maššaasiga jalavanni. Ta teab, kui väga ma armastan jalavanni teha ja see maššaasi osa on veel eriti suur pluss. Peale väsitavat tööpäeva on meeletult mõnus panna jalad kuuma vette ja lihtsalt nautida. Täna niisamuti.. Mul oli viies päev jutti tööl ja palju jalgadel olemist. Tulin koju ja lihtsalt naudin olemist.
Tegelikult mul pidid olema eile-täna vabad päevad, kuid kuna meil firmas hetkel tüdrukutega probleeme, siis paraku olin mõlemad päevad siiski tööl. Nüüd loodetavasti saan kolm päeva jutti puhata, enne kui uuest nädalast uue hooga lasen. Eile olin siis õhtuses vahetuses Balti jaama kioskis, et Mona ei peaks jutti olema 6:30-20.00 tööl. Ja täna hommikul olin siis Ragne eest Balti jaamas tööl. Pidin olema küll sees aga Mona nõustus ise sisse minema ja sain taaskord kioskis olla. Väike nostalgia, seal ma siiski oma teekonda Coffee innis alustasin. Tegelikult oli tänane päev isegi päris suur puhkus, sest rahvast käis meeletult vähe ja sain päris palju aega lihtsalt istuda ja kaarte mängida. Korra kutsusin ka politseinikud kohale, sest kioski taha oli end üks kodutu magama sättinud, ta viidi platele vist end välja magama.
Peale tööd võttis Anna mind aga käevangu ja vedas kinno. Tal tuli jube tahtmine ja tegi pileti välja. Kersti ühines ka meiega ning käisime vaatamas 3D-na Saabastega kassi. Oli päris armas multikas. Ajas korralikult naerma ja vahepeal ajas veidi ka hirmu nahavahele. Igatahes peale filmi lõppu istusin veel hetke omal kohal ning lihtsalt naersin südamest. Tuju oli laes ja hea oli olla, kuigi kõht hakkas suurest naerust valutama. Igatahes aitäh teile kahele :)
Homme kavatsen end vahelduseks rahulikult taaskord välja magada, koos Tootsiga muidugi..Ja laupäeval tulevad vist õhtul külalised, sest neiu Katil esmaspäeval sünnipäev tulemas ja tahaks niisama istuda ja "tähistada".
Olge tublid,
teie Siku!
neljapäev, 12. jaanuar 2012
kolmapäev, 14. detsember 2011
Raamatud 2.
Nüüd tulevad jutti ühe kirjaniku iroonilised kriminaalromaanid. Olen neist lihtsalt niii sõltuvuses. Tegemist siis vene kirjaniku Darja Dontsovaga. Mõnel inimesel on kohe annet.. nii korralikult lausa, et naera või piss püksi.
7.) Ruuduline sebra .
"Rahvas räägib õigust: iga heategu saab tingimata karistatud. Daša Vassiljeva pakkus sõbrale ulualust, ja too tasus... pardiga. Ja sugugi mitte ükskõik millisega, vaid...
Aga ei maksa sündmuste käigust ette tormata, sest selleks ajaks, kui Daša rongiga teele pandud saadetise üles leiab, jõuab palju vett merre voolata. Praegu on tema jaoks peamine hoopis muu – selgitada välja, kes oli see, kes käitus tema sõbratari Veraga nii jäletul kombel ja miks, milliste pattude eest teda sedavõrd julmalt nuheldi. Ei, Vera tütrekese surm ei olnud juhus, ei, ta ei surnud loomulikku surma! Toimunu lätteid tuleb otsida minevikust ja hoopis teisest kohutavast kuritööst.
Ainult et mis puutub asjasse surnuist ülestõusmist tõotav ekstrasenss...?"
8.) Sokolaadi tuhkatriinu
"Jevlampia Romanova asub uurima, kuidas sattus Ija Vadimovna Kroni kadunud tütrele Zojale kuulunud ehe polikliiniku osakonnajuhataja doktor Mjatšina kaela, ja miks arvab Ija Kron, et tema tütar ei olegi surnud. Õnneks ei ole Ija Kron jäänud pärast tütre surma päris üksi – teda on lohutamas armas tüdruk hüüdnimega Käpake, orvuke, kes on proua Kronile kasutütre eest. Käpakesel on kadestaja – kadunud Zoja sõbranna Alla, kes oleks ise tahtnud olla Ija Kroni varade pärija…
Paraja annuse müstilist õudust lisab Jevlampia Romanova ja ta sõbranna Katja kasutütre Liza kaisulambaga seotu."
9.) Pilet lendavale vaibale
" Selleks, et kirjutada haarav kriminaalromaan, pean mina, Viola Tarakanova, lahendama kuriteo. Seepärast kappangi mööda linna ja otsin kriminaalseid lugusid. Ent seekord tuli lugu mulle ise koju kätte. Meie naaber Liza Makarkina leiti mõrvatuna, kuriteopaigalt tabati nooruke modell Anja Galkina. Kogu maja sumiseb kui mesilassülem – kohalikud klatšimoorid muudkui jahvatavad Anton Makarkini ja Anja armusuhtest. Lasin Galkina emal endale augu pähe rääkida ja soostusin mõrva uurima. Ning tirisin päevavalgele nii segase loo, et võiks osta parem kohe pileti lendavale vaibale…"
10.) Õhtusöök inimsööja juures
"Vähe sellest, et mind jälitab luul – rõdul kekslev känguru, nüüd on ka tööl jama lahti.
Mina, Jevlampia Romanova, olen ametis valgustkartvaid teenuseid pakkuvas agentuuris. Järjekordset tööülesannet täites asun teenijana kliendi majja elama ning avastan üsna pea, et mu tööandja Anna mees peab armukest. Laon süüdistavad fotod ülemuse lauale, arvates, et mu missioon on täidetud. Kuid Anna soovib, et ma jätkaksin tema mehe järel luuramist. Majaisanda sünnipäevapeol mürgitatakse tsüaniidiga üks külalistest, kelles ma tunnen vaevata ära peremehe armukese. Ning kohe hakkab kõik viltu kiskuma: mu ülemus tapetakse, Anna arreteeritakse, mind lastakse töölt lahti.
Ent mul pole kombeks meelt heita, seepärast asun Anna tütre palvel julgelt asja uurima…"
11.) Kontrollsuudlus
"Kurjategijate jälitamine viib erauuringute austaja Darja Vassiljeva pealinna metroosse: siin tõugati rongi alla ta sõbratar Lida. Ja mõni aeg tagasi nägi Daša siin Lida tütart ratastoolis, mida lükkas almuseid paluv kerjusnaine. Ometi pole võõrastele suletud maailma saladustesse tungida kaugeltki lihtne. Ning siis, olles harjunud iga asjaga lõpuni minema, imbub Daša metroo "kerjusteärisse". Järgmiseks peab ta läbi käima selle maffia "imagolooja" kätest.
Ta suundub kellegi Marilyn Monroe juurde, aimamata, et lahendus on lähemal, kui ta arvatagi oskab."
12.) Inetu pardipoja hobi
"Fataalne ebaõnn algas Daša Vassiljeva peres pärast ühiselt veedetud nädalavahetust Vereštšaginite ratsatalus. Seal oli veel üks respektaabel paar: Jelena ja Mihhail Kajurov, kahe hobuse omanikud.
Ehkki kui Daša pool aastat tagasi Kajurovitega tuttavaks sai, polnud neil pennigi hinge taga, tookord Daša autole topisnuku visanud Jelena oli selgelt vaimuhaige. Nüüd ei paistnud naise tervisel midagi häda olevat. Daša juhtus kogemata Kajurovite tüli pealt kuulma ning peagi leiti Jelena tema ratsu Lordi latrist surnuna. Vereštšagina keeldus uskumast, et Lord tappis oma perenaise, ja palus Dašal mõrtsukas üles otsida.
Asjaarmastaja-detektiiv asus loomulikult tegutsema, kuid siis läks tema enda kodus tõeline põrgu lahti!"
13.) Heraklese 13 õnnetust
"Viimasel ajal tormab Ivan Pavlovitš ringi nagu segane ning lahendab klientide juhtumeid. Ja kõik sellepärast, et ärinaine Nora, kelle sekretärina Vanja töötab, otsustas detektiiviks hakata. Seekord peab Poduškin kindlaks tegema, kes kodakondsetest regulaarselt miljonär Kuzminski lauasahtlist raha varastab. Ärimehe eramus elab palju inimesi ja nagu Inglise kriminullides on ka perekonnalegend kummitusest – peremehe surnud emast, kunstnik Glafirast. Kunagi ammu tappis ta end kääridega ja tema autoportreele ilmus punane plekk... Vaevu jõudis Ivan majja tulla, kui plekk taas maalile tekkis! Kogu perekonna naispoolt haarab õudus. Plekk on ju surmakuulutaja! Ivan suhtub naiste hüsteeriasse skeptiliselt. Kuid asjata! Peagi toimub majas mitu kuritegu, esimesena tapetakse toatüdruk. Glafira portree ees! Kääridega!"
"Ühesõnaga, kui ei taha endale halba, ära tee teistele head!"
"Armsad daamid, ärge kunagi püüdke abikaasat üllatada, isegi siis, kui olete tema truuduses täiesti kindlad. Esiteks - võite mind uskuda - täiesti pattudeta mehi esineb sama harva kui rohelisi vareseid. "
Nüüd hetkel 2,5 Ann Grangeri raamatut veel lugeda ning siis saab uutele Dontsova raamatutele järele minna!
7.) Ruuduline sebra .
"Rahvas räägib õigust: iga heategu saab tingimata karistatud. Daša Vassiljeva pakkus sõbrale ulualust, ja too tasus... pardiga. Ja sugugi mitte ükskõik millisega, vaid...
Aga ei maksa sündmuste käigust ette tormata, sest selleks ajaks, kui Daša rongiga teele pandud saadetise üles leiab, jõuab palju vett merre voolata. Praegu on tema jaoks peamine hoopis muu – selgitada välja, kes oli see, kes käitus tema sõbratari Veraga nii jäletul kombel ja miks, milliste pattude eest teda sedavõrd julmalt nuheldi. Ei, Vera tütrekese surm ei olnud juhus, ei, ta ei surnud loomulikku surma! Toimunu lätteid tuleb otsida minevikust ja hoopis teisest kohutavast kuritööst.
Ainult et mis puutub asjasse surnuist ülestõusmist tõotav ekstrasenss...?"
8.) Sokolaadi tuhkatriinu
"Jevlampia Romanova asub uurima, kuidas sattus Ija Vadimovna Kroni kadunud tütrele Zojale kuulunud ehe polikliiniku osakonnajuhataja doktor Mjatšina kaela, ja miks arvab Ija Kron, et tema tütar ei olegi surnud. Õnneks ei ole Ija Kron jäänud pärast tütre surma päris üksi – teda on lohutamas armas tüdruk hüüdnimega Käpake, orvuke, kes on proua Kronile kasutütre eest. Käpakesel on kadestaja – kadunud Zoja sõbranna Alla, kes oleks ise tahtnud olla Ija Kroni varade pärija…
Paraja annuse müstilist õudust lisab Jevlampia Romanova ja ta sõbranna Katja kasutütre Liza kaisulambaga seotu."
9.) Pilet lendavale vaibale
" Selleks, et kirjutada haarav kriminaalromaan, pean mina, Viola Tarakanova, lahendama kuriteo. Seepärast kappangi mööda linna ja otsin kriminaalseid lugusid. Ent seekord tuli lugu mulle ise koju kätte. Meie naaber Liza Makarkina leiti mõrvatuna, kuriteopaigalt tabati nooruke modell Anja Galkina. Kogu maja sumiseb kui mesilassülem – kohalikud klatšimoorid muudkui jahvatavad Anton Makarkini ja Anja armusuhtest. Lasin Galkina emal endale augu pähe rääkida ja soostusin mõrva uurima. Ning tirisin päevavalgele nii segase loo, et võiks osta parem kohe pileti lendavale vaibale…"
10.) Õhtusöök inimsööja juures
"Vähe sellest, et mind jälitab luul – rõdul kekslev känguru, nüüd on ka tööl jama lahti.
Mina, Jevlampia Romanova, olen ametis valgustkartvaid teenuseid pakkuvas agentuuris. Järjekordset tööülesannet täites asun teenijana kliendi majja elama ning avastan üsna pea, et mu tööandja Anna mees peab armukest. Laon süüdistavad fotod ülemuse lauale, arvates, et mu missioon on täidetud. Kuid Anna soovib, et ma jätkaksin tema mehe järel luuramist. Majaisanda sünnipäevapeol mürgitatakse tsüaniidiga üks külalistest, kelles ma tunnen vaevata ära peremehe armukese. Ning kohe hakkab kõik viltu kiskuma: mu ülemus tapetakse, Anna arreteeritakse, mind lastakse töölt lahti.
Ent mul pole kombeks meelt heita, seepärast asun Anna tütre palvel julgelt asja uurima…"
11.) Kontrollsuudlus
"Kurjategijate jälitamine viib erauuringute austaja Darja Vassiljeva pealinna metroosse: siin tõugati rongi alla ta sõbratar Lida. Ja mõni aeg tagasi nägi Daša siin Lida tütart ratastoolis, mida lükkas almuseid paluv kerjusnaine. Ometi pole võõrastele suletud maailma saladustesse tungida kaugeltki lihtne. Ning siis, olles harjunud iga asjaga lõpuni minema, imbub Daša metroo "kerjusteärisse". Järgmiseks peab ta läbi käima selle maffia "imagolooja" kätest.
Ta suundub kellegi Marilyn Monroe juurde, aimamata, et lahendus on lähemal, kui ta arvatagi oskab."
12.) Inetu pardipoja hobi
"Fataalne ebaõnn algas Daša Vassiljeva peres pärast ühiselt veedetud nädalavahetust Vereštšaginite ratsatalus. Seal oli veel üks respektaabel paar: Jelena ja Mihhail Kajurov, kahe hobuse omanikud.
Ehkki kui Daša pool aastat tagasi Kajurovitega tuttavaks sai, polnud neil pennigi hinge taga, tookord Daša autole topisnuku visanud Jelena oli selgelt vaimuhaige. Nüüd ei paistnud naise tervisel midagi häda olevat. Daša juhtus kogemata Kajurovite tüli pealt kuulma ning peagi leiti Jelena tema ratsu Lordi latrist surnuna. Vereštšagina keeldus uskumast, et Lord tappis oma perenaise, ja palus Dašal mõrtsukas üles otsida.
Asjaarmastaja-detektiiv asus loomulikult tegutsema, kuid siis läks tema enda kodus tõeline põrgu lahti!"
13.) Heraklese 13 õnnetust
"Viimasel ajal tormab Ivan Pavlovitš ringi nagu segane ning lahendab klientide juhtumeid. Ja kõik sellepärast, et ärinaine Nora, kelle sekretärina Vanja töötab, otsustas detektiiviks hakata. Seekord peab Poduškin kindlaks tegema, kes kodakondsetest regulaarselt miljonär Kuzminski lauasahtlist raha varastab. Ärimehe eramus elab palju inimesi ja nagu Inglise kriminullides on ka perekonnalegend kummitusest – peremehe surnud emast, kunstnik Glafirast. Kunagi ammu tappis ta end kääridega ja tema autoportreele ilmus punane plekk... Vaevu jõudis Ivan majja tulla, kui plekk taas maalile tekkis! Kogu perekonna naispoolt haarab õudus. Plekk on ju surmakuulutaja! Ivan suhtub naiste hüsteeriasse skeptiliselt. Kuid asjata! Peagi toimub majas mitu kuritegu, esimesena tapetakse toatüdruk. Glafira portree ees! Kääridega!"
"Ühesõnaga, kui ei taha endale halba, ära tee teistele head!"
"Armsad daamid, ärge kunagi püüdke abikaasat üllatada, isegi siis, kui olete tema truuduses täiesti kindlad. Esiteks - võite mind uskuda - täiesti pattudeta mehi esineb sama harva kui rohelisi vareseid. "
Nüüd hetkel 2,5 Ann Grangeri raamatut veel lugeda ning siis saab uutele Dontsova raamatutele järele minna!
Raamatud
Täna jätaks pisut teistsuguse postituse. Kirjutaksin viimasel ajal loetud raamatutest natuke.. taaskord on ju käes pimedad õhtud ja parimaks sõbraks ja kaaslaseks raamatud. :)
1.) Martin Page - Kuidas ma lolliks hakkasin.
See oli üks väga huvitava vaatenurgaga raamat. Pani mõtlema ja paar päris mõnusat pärli leidsin sealt ka.
* Kuigi ta mõistus sundis iseennast uskuma, püüdis ta siiski ennast mitte liiga palju usaldada, mitte nõustuda oma mõtetega, sest mõistuse sõnad tahavad meid teenida ja julgustada - ning lolliks teha.
* Vaikus laotas suured haprad liblikatiivad palatis laiali. Päike oli loovutanud koha vihmale ja hallusele.Juulikuu mängis märtsikuu partituudi järgi.
* Vähk leidis, et minu keha on talle suurepärane paradiisisaar. Nii ta siis veedabki siin puhkust, jalad minu vere ookeanis, päevitades minu südamepäikese käes... Ta ei vaja päikesevarju, ta naerab päikesepiste üle. Tema puhkus seisneb minu tapmises.
* Ma olen nagu vana vedur, mis sööstab rööbastel ega saa peatuda, sest kütuseks - kivisöeks, mis annab peadpööritava kiiruse - on terve maailm.
2.) Pille Hanni - Ma armastasin kiskjat
Raamat räägib siis meie "Nõmme inimsööjast" Andreas Hannist. Õigemini raamatu autor on Andrease naine, kes kirjutab siis kogu loo üles oma vaatevinklist. Selle raamatu ümber on muidugi palju tantsu ja tralli käinud. On seda naist materdatud vastu maad, on inimesi kes saavad tast aru ja kindlasti on neid erinevaid arvamusi veel väga palju. Igatahes minus tekitas see raamat välja palju erinevaid tundeid. Olin kurb, olin rõõmus.. elasin täie rinnaga kaasa ja ausalt öeldes saan sellest naisest aru. St mõistan tema käitumismustrit. Ja kui mõni arvustaja ütleb, et autor väidab et tema ainus patt oli oma meest armastada, siis mingu persse.. Sest kui raamatut lugeda mõttega, siis on aru saada väga hästi, mida inimene pidi läbi elama. Ühesõnaga soovitan kõigil kindlasti seda lugeda. Sain raamatu läbi väga kiirelt ja on plaanis seda uuesti lugeda. Kuigi raamat on väga sünge, siis hetkel on see mu üks lemmik raamatutest...
* " Olen juba ammu soovinud kirjutada oma elulugu, kuid varem pole mul kunagi olnud selleks piisavalt aega. Aeg-ajalt pidasin küll päevikut, kuid sellest pole midagi asjalikku välja tulnud. Aeg! Pidev tempo, ajapuudus - see ongi mind takistanud.
Praegusel hetkel olen 24-aastane ja mul on küllaldaselt aega, vahel isegi muutub see talumatuks, et mul nii palju aega on. Lõpuks ometi saan iseendaga kahekesi olla nii palju, kui tahan. Olen olude sunnil isoleeritud kõigist inimestest ja vabast maailmast. Olen iseendaga silm silma vastas - nüüd on paras aeg. Alustan! Täna on 30 oktoober 1982. aasta.
Tookord eeluurimisisolaatoris alustasin kirjutamist eelkõige põhjusel, et... esimest korda elus polnud mul ajaga midagi targemat peale hakata. Ootasin, kuidas lõpeb mu abikaasa kuritegude uurimine, ent ma ei teadnud siis veel, milline kannapööre elus - 12 aastat Harku naistevanglat - mind ennast ees ootab. Algsel kujul oli kogu see autobiograafiline jutustus mõeldud ainult mulle endale ja ei kellegi teise silmadele ega kõrvadele. Kordan veel - see oli mu põhiline ajatäide.
Alles kakskümmend kuus aastat hiljem, oma 50. sünnipäevaks, otsustasin, mõne hea sõbra soovitusel, kirjutatu avaldada.
Igal inimesel on oma lugu. Kui palju neist kunagi ilmavalgust näeb, oleneb juba inimesest endast. Jah, enda jaoks võib ju kirjutada nii, nagu asi tegelikult on, aga kui tead, et keegi veel seda loeb - see nõuab julgust. Olen püüdnud oma algset käsikirja võimalikult vähe muuta ja mitte ilustada, et näidata, kuidas ma siis, 26 aastat tagasi, mõtlesin ja tundsin. Mul on eluaeg olnud kombeks pidada päevikulaadset kalendermärkmikku, sealt sain palju abi.
Olen tekstis muutnud minu elus olulist rolli mänginud inimeste nimed. Ise kasutan raamatu autorina seda perekonnanime, mida ma kandsin tookord, kui mu elu kõige traagilisemalt mõjutanud sündmused toimusid.
Inimsööja lesk - niisuguse märgi ka külge sain...
Mida ma praegu ise oma algsest kirjutusest arvan, on juba teine asi, aga siis elasin ma just nii ja siin on minu lugu. "
See oli nüüd siis selle raamatu sissejuhatus.. Igatahes soovitan soojalt seda lugeda, tõeliselt hea.
3.) James Hadley Chase - Said, mis tahtsid.
See kirjanik oli mul kunagi vaieldamatu lemmik. Armastasin tema kirjutatud kriminulle väga lugeda.. ja lugesingi, terve hunniku läbi. See tuletas mulle meelde, miks ma seda kirjanikku armastasin/armastan.
"Harry peab plaani kaaperdada lennuk ja röövida teemandid, mida sellega veetakse. Glorie püüab meest päästa tema tegude vältimatutest tagajärgedest, kuid ahnus ja truudusetus viivad mõrvade ja meeleheitliku põgenemiseni. "
Nii nagu ikka, asjad ei pruugi kunagi minna niisamuti, kui plaanitud. Siin on verd, hirmu, kahtlusi ja põgenemisi. Nii nagu õiges kriminullis ikka. Igatahes meeldis.
4.) Meg Cabolt - Printsess avalikkuses
5.) Meg Cabolt - Igavesti printsess.
Issand kui mõnus oli vahelduseks lugeda selliseid armsaid ja siiraid raamatuid, nagu on Printsessi päevikute sari. Ausalt öeldes isegi kahju, et Printsess Mia seiklused edasi ei lähe. Ma oleksin kindlasti tahtnud veel edasi lugeda ja siit sombusest sügisõhtust romantilisse raamatusse hõljuda. Muhe!
6.) Ann Granger - Sobiv paik surmaks
Sedapuhku jälle täiesti teistsugune krininaalromaan. Kirjanik kirjutab huvitavalt.. mõrv ei toimu kohe ning ka mõrva lahendamine on hoopis teistsugune. Niisamuti ei ole ka mõrvar ära aimatav. Niiet tekitab ikka aina tahtmise edasi lugeda ja teada saada, mis NÜÜD edasi saab.
"Meredith Mitchell ja Alan Markby kistakse sedapuhku uurimisse, mis tegeleb kahe noore tüdruku jõhkra mõrvaga. Cotswoldi südamest leitakse laip - teismeline kohalik tüdruk Lynne, keda nähti oma surmapäeva õhtul pubist koos tundmatu mehega lahkumas. Peainspektor Alan Markby sõbratar Meredith sõbruneb ühe teise kohaliku tüdruku, Katiega. Peale vanuse ja kodulinna pole Lynne'il ja Katie'l pealtnäha midagi ühist. Aga kas võiks lood, mida Katie jutustab Meredithile oma keerulisest perekondlikust taustast - ebastabiilne, aristokraatlik ema, narruseni armastav isa, kelle kannatus on otsakorral, ja majas elav riukalik sekretär -, heita valgust ka teisele noorele tüdrukule?"
Ps.Kohe varsti järgneb uus postitus :)
1.) Martin Page - Kuidas ma lolliks hakkasin.
See oli üks väga huvitava vaatenurgaga raamat. Pani mõtlema ja paar päris mõnusat pärli leidsin sealt ka.
* Kuigi ta mõistus sundis iseennast uskuma, püüdis ta siiski ennast mitte liiga palju usaldada, mitte nõustuda oma mõtetega, sest mõistuse sõnad tahavad meid teenida ja julgustada - ning lolliks teha.
* Vaikus laotas suured haprad liblikatiivad palatis laiali. Päike oli loovutanud koha vihmale ja hallusele.Juulikuu mängis märtsikuu partituudi järgi.
* Vähk leidis, et minu keha on talle suurepärane paradiisisaar. Nii ta siis veedabki siin puhkust, jalad minu vere ookeanis, päevitades minu südamepäikese käes... Ta ei vaja päikesevarju, ta naerab päikesepiste üle. Tema puhkus seisneb minu tapmises.
* Ma olen nagu vana vedur, mis sööstab rööbastel ega saa peatuda, sest kütuseks - kivisöeks, mis annab peadpööritava kiiruse - on terve maailm.
2.) Pille Hanni - Ma armastasin kiskjat
Raamat räägib siis meie "Nõmme inimsööjast" Andreas Hannist. Õigemini raamatu autor on Andrease naine, kes kirjutab siis kogu loo üles oma vaatevinklist. Selle raamatu ümber on muidugi palju tantsu ja tralli käinud. On seda naist materdatud vastu maad, on inimesi kes saavad tast aru ja kindlasti on neid erinevaid arvamusi veel väga palju. Igatahes minus tekitas see raamat välja palju erinevaid tundeid. Olin kurb, olin rõõmus.. elasin täie rinnaga kaasa ja ausalt öeldes saan sellest naisest aru. St mõistan tema käitumismustrit. Ja kui mõni arvustaja ütleb, et autor väidab et tema ainus patt oli oma meest armastada, siis mingu persse.. Sest kui raamatut lugeda mõttega, siis on aru saada väga hästi, mida inimene pidi läbi elama. Ühesõnaga soovitan kõigil kindlasti seda lugeda. Sain raamatu läbi väga kiirelt ja on plaanis seda uuesti lugeda. Kuigi raamat on väga sünge, siis hetkel on see mu üks lemmik raamatutest...
* " Olen juba ammu soovinud kirjutada oma elulugu, kuid varem pole mul kunagi olnud selleks piisavalt aega. Aeg-ajalt pidasin küll päevikut, kuid sellest pole midagi asjalikku välja tulnud. Aeg! Pidev tempo, ajapuudus - see ongi mind takistanud.
Praegusel hetkel olen 24-aastane ja mul on küllaldaselt aega, vahel isegi muutub see talumatuks, et mul nii palju aega on. Lõpuks ometi saan iseendaga kahekesi olla nii palju, kui tahan. Olen olude sunnil isoleeritud kõigist inimestest ja vabast maailmast. Olen iseendaga silm silma vastas - nüüd on paras aeg. Alustan! Täna on 30 oktoober 1982. aasta.
Tookord eeluurimisisolaatoris alustasin kirjutamist eelkõige põhjusel, et... esimest korda elus polnud mul ajaga midagi targemat peale hakata. Ootasin, kuidas lõpeb mu abikaasa kuritegude uurimine, ent ma ei teadnud siis veel, milline kannapööre elus - 12 aastat Harku naistevanglat - mind ennast ees ootab. Algsel kujul oli kogu see autobiograafiline jutustus mõeldud ainult mulle endale ja ei kellegi teise silmadele ega kõrvadele. Kordan veel - see oli mu põhiline ajatäide.
Alles kakskümmend kuus aastat hiljem, oma 50. sünnipäevaks, otsustasin, mõne hea sõbra soovitusel, kirjutatu avaldada.
Igal inimesel on oma lugu. Kui palju neist kunagi ilmavalgust näeb, oleneb juba inimesest endast. Jah, enda jaoks võib ju kirjutada nii, nagu asi tegelikult on, aga kui tead, et keegi veel seda loeb - see nõuab julgust. Olen püüdnud oma algset käsikirja võimalikult vähe muuta ja mitte ilustada, et näidata, kuidas ma siis, 26 aastat tagasi, mõtlesin ja tundsin. Mul on eluaeg olnud kombeks pidada päevikulaadset kalendermärkmikku, sealt sain palju abi.
Olen tekstis muutnud minu elus olulist rolli mänginud inimeste nimed. Ise kasutan raamatu autorina seda perekonnanime, mida ma kandsin tookord, kui mu elu kõige traagilisemalt mõjutanud sündmused toimusid.
Inimsööja lesk - niisuguse märgi ka külge sain...
Mida ma praegu ise oma algsest kirjutusest arvan, on juba teine asi, aga siis elasin ma just nii ja siin on minu lugu. "
See oli nüüd siis selle raamatu sissejuhatus.. Igatahes soovitan soojalt seda lugeda, tõeliselt hea.
3.) James Hadley Chase - Said, mis tahtsid.
See kirjanik oli mul kunagi vaieldamatu lemmik. Armastasin tema kirjutatud kriminulle väga lugeda.. ja lugesingi, terve hunniku läbi. See tuletas mulle meelde, miks ma seda kirjanikku armastasin/armastan.
"Harry peab plaani kaaperdada lennuk ja röövida teemandid, mida sellega veetakse. Glorie püüab meest päästa tema tegude vältimatutest tagajärgedest, kuid ahnus ja truudusetus viivad mõrvade ja meeleheitliku põgenemiseni. "
Nii nagu ikka, asjad ei pruugi kunagi minna niisamuti, kui plaanitud. Siin on verd, hirmu, kahtlusi ja põgenemisi. Nii nagu õiges kriminullis ikka. Igatahes meeldis.
4.) Meg Cabolt - Printsess avalikkuses
5.) Meg Cabolt - Igavesti printsess.
Issand kui mõnus oli vahelduseks lugeda selliseid armsaid ja siiraid raamatuid, nagu on Printsessi päevikute sari. Ausalt öeldes isegi kahju, et Printsess Mia seiklused edasi ei lähe. Ma oleksin kindlasti tahtnud veel edasi lugeda ja siit sombusest sügisõhtust romantilisse raamatusse hõljuda. Muhe!
6.) Ann Granger - Sobiv paik surmaks
Sedapuhku jälle täiesti teistsugune krininaalromaan. Kirjanik kirjutab huvitavalt.. mõrv ei toimu kohe ning ka mõrva lahendamine on hoopis teistsugune. Niisamuti ei ole ka mõrvar ära aimatav. Niiet tekitab ikka aina tahtmise edasi lugeda ja teada saada, mis NÜÜD edasi saab.
"Meredith Mitchell ja Alan Markby kistakse sedapuhku uurimisse, mis tegeleb kahe noore tüdruku jõhkra mõrvaga. Cotswoldi südamest leitakse laip - teismeline kohalik tüdruk Lynne, keda nähti oma surmapäeva õhtul pubist koos tundmatu mehega lahkumas. Peainspektor Alan Markby sõbratar Meredith sõbruneb ühe teise kohaliku tüdruku, Katiega. Peale vanuse ja kodulinna pole Lynne'il ja Katie'l pealtnäha midagi ühist. Aga kas võiks lood, mida Katie jutustab Meredithile oma keerulisest perekondlikust taustast - ebastabiilne, aristokraatlik ema, narruseni armastav isa, kelle kannatus on otsakorral, ja majas elav riukalik sekretär -, heita valgust ka teisele noorele tüdrukule?"
Ps.Kohe varsti järgneb uus postitus :)
esmaspäev, 5. detsember 2011
=)
Reedel sai meil Kaidoga siis 2 aastat ja kaks kuud täis. Sai siis taaskord võetud romantikapakett ning käidud lõõgastumas. Seekord siis aga kahepeale, mitte üllatusena :)
Igatahes oli mul terve reedese päeva tuju nii hea ja olin juba romantika lainel. Tööl küünlad põlesid ja muusika mängis. Hõljusin seal vaikselt ringi naeratus näol. Meenutasin kogu seda imelist algust ja.. tuju oli ikka väga laes. Tuli prints valgel hobusel, tõmbas mind jalust nõrgaks ja suudles oimetuks.
Igatahes natuke peale kuut pakkisin tööl asjad kokku ning kimasin trollile. Sääses maha ja mustikasse Tootsile süüa ostma. Sealt kiirelt vutvut koju. Muidugi said mu UGGY-d teel koju läbimärjaks ja ma olin päris kuri. Kodus siis Kaido tegeles loomadega ja mina käisin kiirelt pesemas. Siis kähku riide ja pakkisin asjad. Pidime kell 8 juba seal olema, kuid saime 10 enne 8sat alles uksest välja. Noh, 15 minutit hilinesime, see polnud midagi erilist.
Igatahes oli seal mingi uus adminn. Ta oli vahepeal üritanud mulle juba helistada, kuid mul oli telefoni aku tühi. Saime täpselt sama toa, kus olime eelmine kordki. Adminn pani sellega muidugi pange, et romantikapaketiga tuuakse hommikusöök tuppa, mitte ei pea restosse selle jaoks minema. Polnud hullu, saime kellaaja paika ning suundusime enda tuppa. Vahetasin riided ning suundusime siis restorani õhtusöögile. Muidugi oli laud ka sama.
Istusime seal küdeva kamina ääres küünlavalgel. See hetk oleks võinud kestma jäädagi. Igatahes eelroaks oli siis Koorene lõhesupp. Ma armusin sellesse esimesest ampsust. Ehk siis ma pean selle enda menüüsse sisse võtma. Lihtsalt fantastiliselt hea maitsega. Pearoad olid meil siis erinevad. Mina otsustasin "Grillitud lõhefilee sidruni-võikastme ja juurvilja juliennega" kasuks ning Kaido võttis Viini snitsli wok juurviljade ja seenekastmega. Järjekordselt head road, kuigi Kaido kartulid ja minu lõhe oleks võinud olla natukene soolasemad. Kuid siiski väga maitsev oli ning kõhud saime juba täis. Valge vein kuulus muidugi prae juurde. Lõpuks magustoiduks saime jäätisevaliku ning lõpetuseks ka tassi kuuma teed. Sealt lahkusime alles peale kella 10t õhtul.. 1,5h on ju täitsa normaalne õhtusöögiaeg, vähemalt restoranis. :) Läksime tuppa tagasi. Kaido käis suitsul muidugi ja mina vaatasin telekat. Siis tuli Kaido tagasi ja me avasime vahuveini ning tühjendasime ka puuviljavaagnat. Mina suutsin juua vaid klaasikese veini, siis jäin südamerahus magama. Kaido vaatas filmi lõpuni ja tuli siis ka magama.
Hommikul ärkasime 10 ajal ja vedelesime niisama. Telekast ei tulnud suurt midagi. Vedelesime siis kaisus ja lobisesime, kuni kolmveerand 11 ajal end püsti ajasime ja voodi ära tegime. Kell 11 tuli siis hommikusöök. Kaks kandikut olid toidust lookas. Salat, hunnik võileivamaterjali, keedumunad, kook ja kohv. Kõhu sain nii täis, et alles õhtul peale 8sat meenus, et vist peaks midagi veel sööma.
Lõpuks kell 12 suundusime siis end välja registreerima. Järgmine kord peaks vist paariks päevaks minema. Meeletult mõnus puhkus ilma mingisuguste probleemideta.
Laupäev jätkus koju tulekuga, kus selgus et läpaka laadja andis otsad ja ei tööta. Istusin ja lugesin siis raamatut ning poole kolme ajal suundusin Trollile ja tööle. 4.5h lasin tööl nagu orav rattas. Seda, teist ja kolmandat vaja teha ju. Lõpuks tuli Anna ja mina siirdusin poodi ja koju. Kodus tegi Kaido süüa ja mina passisin teleka ees tuima. Ehk siis vaatasin Beethoovenit ning Muumiat. Lõpuks sõime ära ning kerisime tuttu.
Ja eile oli terve päev täis lebotamist. Ma ei suvatsenud kodust väljuda mitte ühekski hetkeks. Küll oli hea olla. Isegi lõunauinak sai ära tehtud, nii nagu puhkepäevale omane. :P
Ja nüüd on üks postitus üle pika aja tehtud. Järgmine aasta jälle :P
Ciao.
neljapäev, 3. november 2011
Sügistuul nii karge, on silitamas pead
pisaratest põsk on hell.
Igatsus hinge matab, kas tead?
südames on keeristorm.
Saatus tuli ning pühkis sind me teelt,
on vaid lootus, ehk kohtume veel.
Tahaks öelda nii palju sul sõnu ma häid,
vahel tahaks hingest karjuda, NO KUHU SA JÄID?
Kuid täna ma läidan vaid nutuselt leegi,
ning tean, seisad salaja kõrval mul.
Ning nõnda salaja sosistan tuulde,
oled tõesti mu jaoks kallim kui kuld..
3 November 2011.
pisaratest põsk on hell.
Igatsus hinge matab, kas tead?
südames on keeristorm.
Saatus tuli ning pühkis sind me teelt,
on vaid lootus, ehk kohtume veel.
Tahaks öelda nii palju sul sõnu ma häid,
vahel tahaks hingest karjuda, NO KUHU SA JÄID?
Kuid täna ma läidan vaid nutuselt leegi,
ning tean, seisad salaja kõrval mul.
Ning nõnda salaja sosistan tuulde,
oled tõesti mu jaoks kallim kui kuld..
3 November 2011.
Otsisin üles vanad read, mis sai Sinu saatesse kirjutatud.. kahju, et enam nüüd ei ole seda sõnaosavust, mis varem..
14.03.2010 18:42
KalliSkera
Tere kallis Sinu saate kuulajaskond, kaunist õhtut eestimaa ning kallid sõbrad, kena õhtut Sullegi kulla Sven!
Mina olen õnnelik ja samas õnnetu ka. Õnnelik olen, sest lõpuks olen leidnud oma teise poole ning olen nüüd täiuslik.Ja mul on imearmas perekond seal kaugel inglismaal, ning imearmas vennatütar Tartus. Ja mu kallid sõbrad ning loomad...Kuid olen õnnetu sest igatsen oma kalleid vennaraase. Jah just teid E & T. Olen kuulnud väidet, et saatus ei anna teile õlule raskemat koormat, kui te kanda jõuate. Kuid minu arust on see lihtsalt ilus vale, võimalus petta ja rahustada iseennast. Sest just see sama saatus võttis minult mu vennakesed ja jättis mu inglilesed ilma isata. Kuigi ühest möödus märtsi alguses aasta ja teisest samal kuupäeval 4 kuud, on see ikkagi kohutavalt valus ja ebaõiglane. Lapsed ei peaks ju ilma isata kasvama.. või mis te arvate? Niiet minule saatus ei meeldi, tehke mis tahate. Küll aga olen ma armastusest tulvil ja tahaksin seda kogu maailmale hõisata. Ma armastan eestimaad ja võimalust siin elada!
Muideks, täna on inglismaal emadepäev.. ja kuna seal on juba kevad ammu käes siis lisaksin siia kevade ootuses mõned riimid. Pühendaksin oma emale.
Kaunis kevad viib lummava lume
lõpuks aeg unest ärgata meil
Päike vaikselt manab näole kergem jume
noored paarid - kena naeratus neil
Puudel-põõsastel uhked on pungad
ilus liblikas sirutab tiibu
Ojavesi vaikselt voolab vulinal
See ilu kahjuks meile näha vaid viivu
Lilledel õige aralt õied puhkevad
oma kauneid tiibu sirutavad linnud
Kuid inimsilmad harva seda jälgivad
liig kiire neil - tallas oleks justkui pinnud.
Ilusat öö jätku ning tundke elust rõõmu!
Sooviooks tahaksin : PS Troika - Ära ütle, et elu on inetu""
Mina olen õnnelik ja samas õnnetu ka. Õnnelik olen, sest lõpuks olen leidnud oma teise poole ning olen nüüd täiuslik.Ja mul on imearmas perekond seal kaugel inglismaal, ning imearmas vennatütar Tartus. Ja mu kallid sõbrad ning loomad...Kuid olen õnnetu sest igatsen oma kalleid vennaraase. Jah just teid E & T. Olen kuulnud väidet, et saatus ei anna teile õlule raskemat koormat, kui te kanda jõuate. Kuid minu arust on see lihtsalt ilus vale, võimalus petta ja rahustada iseennast. Sest just see sama saatus võttis minult mu vennakesed ja jättis mu inglilesed ilma isata. Kuigi ühest möödus märtsi alguses aasta ja teisest samal kuupäeval 4 kuud, on see ikkagi kohutavalt valus ja ebaõiglane. Lapsed ei peaks ju ilma isata kasvama.. või mis te arvate? Niiet minule saatus ei meeldi, tehke mis tahate. Küll aga olen ma armastusest tulvil ja tahaksin seda kogu maailmale hõisata. Ma armastan eestimaad ja võimalust siin elada!
Muideks, täna on inglismaal emadepäev.. ja kuna seal on juba kevad ammu käes siis lisaksin siia kevade ootuses mõned riimid. Pühendaksin oma emale.
Kaunis kevad viib lummava lume
lõpuks aeg unest ärgata meil
Päike vaikselt manab näole kergem jume
noored paarid - kena naeratus neil
Puudel-põõsastel uhked on pungad
ilus liblikas sirutab tiibu
Ojavesi vaikselt voolab vulinal
See ilu kahjuks meile näha vaid viivu
Lilledel õige aralt õied puhkevad
oma kauneid tiibu sirutavad linnud
Kuid inimsilmad harva seda jälgivad
liig kiire neil - tallas oleks justkui pinnud.
Ilusat öö jätku ning tundke elust rõõmu!
Sooviooks tahaksin : PS Troika - Ära ütle, et elu on inetu""
2 aastat hiljem..
2 pikka-pikka aastat tagasi varises mu elu kokku. See aasta oli minu jaoks üldse täis palju takistusi, mida tuli ületada, või siis nende alt roomata. Peamine muidugi, et neist mööda lõpuks saada. Kolmanda novembri hommiku poole, kaks aastat tagasi, sain uudise oma venna surma kohta. Täpselt kaheksa kuud hiljem mu õemehest, kes oli pikkade aastate jooksul saanud mulle justkui lihaseks vennaks. Mul on siiani meeles, kuidas terve maailm varises ja.. ma ei näinud sellel hetkel ei minevikku, tulevikku ega ka olevikku. Kõndisin ringi kui vaim ja üritasin endast eemale peletada kõik, kes vähegi üritasid hoolida ja toetada. Siinkohal suured tänud Katile, kes oli sellel hetkel mulle tõeliselt toeks, ning tagus mulle natuke mõistust pähe. Ning muidugi Kaido, kelle õlg sai nii mõnigi kord pisaratest "pisut" märjaks ning kes seisis siis ja seisab ka praegu vapralt minu kõrval. Ma tundsin sel hetkel, et ei olegi kedagi, kellega lihtsalt rääkida. Kellele end tühjaks kurta, sest lähedasi ma enda muredega kurnata ei tahtnud. Tegelikult on reaalsus hetkel samasugune. Ei ole kedagi, kellele end mõne koha pealt tühjaks rääkida. On asju, mida hoian enda teada ning mis samas närivad mind seespidiselt. Ja nii võttiski asjaga leppimine ning olukorrast toibumine minu jaoks ehk pisut kauem aega, kui mõne teise jaoks. Jah, olen ajapikku harjunud elama selle mõttega, kuid unustada ei suuda ma mitte kuidagi seda ega teda. Väga raske on, kuigi osadel on seda ehk raske mõista. Täna on nii mõnedki korrad pisarad üritanud minust võimust võtta. Õnneks suurema katastroofi olen suutnud ära hoida ja ka tööl olemine viis mõtteid veidi mujale. Ja nüüd siis istun ja kirjutan neid ridu ja.. vaatan küünlaleeki.
Raske..
esmaspäev, 31. oktoober 2011
Olen olnud jälle laisk ja paha, ei ole aega ja tahtmist ja..
Nüüd olen jälle lugema hakanud palju. Leidsin üles vana lemmiku "Darja Dontsova" sarja. No fantast, kuidas see inimene oskab kirjutada. Igatahes soovitan.
Aga tahtsin tegelikult kilgata, et ma olen ÕNNELIK. Kõik läheb vaikselt seda rada pidi, nagu mina soovin.
Saba liputav tiiger/panter oli täna teemas, haha :P
Nüüd olen jälle lugema hakanud palju. Leidsin üles vana lemmiku "Darja Dontsova" sarja. No fantast, kuidas see inimene oskab kirjutada. Igatahes soovitan.
Aga tahtsin tegelikult kilgata, et ma olen ÕNNELIK. Kõik läheb vaikselt seda rada pidi, nagu mina soovin.
Saba liputav tiiger/panter oli täna teemas, haha :P
neljapäev, 20. oktoober 2011
Saatus naerdes homse toob..
Jälle üks elu komistuskividest ületatud. Üleeile õhtul koju tulles võtsin Pitsu sülle ja avastasin tal karvade seest mingi kasvaja moodu moodustise. Kell oli nii palju ja ei asi ei tundnud nii tõsine, et tormata loomade kiirabisse, seega otsustasin hommikul Maxisse helistada. Ega sellel öösel eriti sõba silmale ei saanud, närvid olid ikkagi püsti.
Hommikul ärkasin natuke peale 9sat hommikul. 9:45 haarasin telefoni ja üritasin Maxit kätte saada. Mitu minutit andis telefon mulle vaid kinnist tooni, lõpuks sain nendega siiski ühendust. Registratuurist ulatati telefon edasi arstile, kellega sain kohe probleemi lahti arutada. Lõpuks jõudsime arstiga kokkuleppele, et läheme kella üheks kohale ennast näitama. Kaido küll tööl aga bussid sõidavad ka, peasi et saaks teada, mis lapsel viga on. Seega vedasime ennast kolmveerand 12 ajal välja. Sealt buss nr 13ga üks peatus edasi ja sealt siis juba buss nr 10ga Pääskülla. Kohale jõudsime natuke varemgi, kui kokku lepitud. Kõigepealt tehti Pitsule siis ilusti oma haiguskaart ja siis kaalusime poisi üle ka. Poiss kaalub 1,95kg. Arst kiitis, et ei ole üle ega alakaaluline, et täiesti normaalkaalus ja tubli poiss. Siis vaatasime üle selle moodustise. Arst vaatas veidi ja ütles, et see on arvatavasti sidekoe moodustis. Et ei ole mingi kasvaja ja ohtlik ei ole, küll aga see kasvab kindlasti suuremaks ja võib looma häirima hakata. Uurisin siis erinevaid lahendusi ja parima lahendusena tundus lasta see kohe seal samas eemaldada. Kiire kõne Kaidole ja arutasin asja temaga ka läbi. Siis aga tegime poisile ühe pisikese süsti ja jätsime ta arstiga veel veidikeseks ringi kargama ning mina tulin tulema. Arst ütles, et järele tulla peale kella kuut õhtul, siis peaks noormees jälle triksistraksis olema. Jätsin raske südamega poisi üksinda sinna ning lahkusin.
Muidugi enne ära tulekut küsisin nõu ka Tootsi kaaluprobleemiga tegelemiseks. Nüüd siis läheb poiss dieedile, ei mingit konservi ega neid poetoite. Muretseme talle kastreeritud kasside väherasvase toidu ja ma tal jonnin raisk :) Ei tahaks sellest jobust ilma ka jääda, kuigi ta mind vahepeal oma sigadustega lausa marru ajab!
Igatahes ma läksin ja jalutasin nõmme-Pääsküla vahel natuke ringi ning lõpuks leppisin Greetega kokku, et lähen talle külla. Võtsin kiirelt statist ühe kaheraudse ja kohvi, sest kõht oli meeletult tühi. Külakostiks küpsist ja kommi ning seadsin sammud Laagri poole. Greete juures oli muidugi tore, nagu alati. Pisike Maria ju eputas niii kuis jaksas. Ja muidugi tegi ka lolluseid.. aga ikkagi imearmas pisike neiu! Ja Greetega saime jälle igasugu teemadel räägitud, väga lahe oli. Greetel oli ka kasu, jättis mind natukeseks Maria juurde valvesse ja sai korra bussipeatuses ühel pakil järel käia. Muidu oleks pidanud Mariaga minema ja see oleks palju tülikam olnud ja rohkem aega võtnud. Igatahes Greete pakkus mulle imehead teed meega ja lobisesime ja tundsime end hästi. Lõpuks poole 8 ajal helistas Kaido, et ta nüüd liigub mulle järele. Tööpäevad on tal nii meeletult pikad viimasel ajal, ajuvaba :( Igatahes panin riide ja kobisin välja ning siis läksime oma Lontule järele. Ajuvaba mis hind on tänapäeval väikese opi eest... kokku läks kogu jama maksma 54 eurot kopikatega. Aga raha rahaks, peamine et meie totu terveks saab. Sain teada ka selle, et proov saadetakse nüüd uuringutele ja kuu-pooleteise pärast peaksin saama teada, mis asi see siis reaalselt oli. Igatahes läksime siis taha ruumi. Nagu arstitädi puuri ukse avas, oli Pitsu hops püsti, ajas oma kõrvad kehast niiii armsalt eemale ja silmad lõid kohe särama mind nähes. Muidugi ta oli õnnelik, kui sai emme sülle ära. Mõtle kui paha tal vaesekesel oli seal. Võõras koht ja tehti liiga ja nüüd valutab ja.. vahi kus on emme, jättis lapse üksinda :) Igatahes poiss puges mulle võimalikult palju kaela alla ja põe. Saime veel arstilt teada, et 10 päeva pärast peaks niidid välja võtma, kui haav ilus on. Ehk siis 29sandal peaksime korra veel arstitädi külastama ja siis on loodetavasti kõik korras.
Igatahes koju jõudes oli poiss ikka selline õnnetu. Ei tahtnud väga süles olla ja kui välja võtsin ja maha panin, et äkki ta tahab joosta, siis oli hops puuris tagasi. Süüa ka ei tahtnud, kuigi ta tavaliselt ainult söökski. Ajas mu täitsa murelikuks kuid olin veendunud, et küll ta toibub ja muutub asi paremaks. Ja oligi, hommikul kui ärkasin ja suurde tuppa tulin, siis poiss oli kohe puurinajal vastas ja soovis ilusat hommikut mulle. Muidu ta oli ka mõnuga söönud ja tundis end juba päris hästi. Nüüd aga õhtu otsa on kutt siin toas ringi vuranud ja puginud ja end hästi tundnud. Muidugi haava on paha vaadata, uskumatult suur haav isegi. õnneks tal ei aetud väga palju karva maha, seega selle palja laigu varjab ülejäänud karv ilusti ära. Aga minu poiss on ikka niiii uskumatult tubli, et ma ei tea mis ära teeks talle. Kannaks oma pisikest vist kätel.. aga seda teen ma nagunii. :)
Ja kuna tema armastab mind niiii siiralt ja soojalt ja suurelt, siis pean ma ju samaga vastama, või mis te arvate?
Tänane postitus sai nüüd ainult Pitsut täis aga ta on seda ka väärt! Niiet sry kui ei sobi.
Hommikul ärkasin natuke peale 9sat hommikul. 9:45 haarasin telefoni ja üritasin Maxit kätte saada. Mitu minutit andis telefon mulle vaid kinnist tooni, lõpuks sain nendega siiski ühendust. Registratuurist ulatati telefon edasi arstile, kellega sain kohe probleemi lahti arutada. Lõpuks jõudsime arstiga kokkuleppele, et läheme kella üheks kohale ennast näitama. Kaido küll tööl aga bussid sõidavad ka, peasi et saaks teada, mis lapsel viga on. Seega vedasime ennast kolmveerand 12 ajal välja. Sealt buss nr 13ga üks peatus edasi ja sealt siis juba buss nr 10ga Pääskülla. Kohale jõudsime natuke varemgi, kui kokku lepitud. Kõigepealt tehti Pitsule siis ilusti oma haiguskaart ja siis kaalusime poisi üle ka. Poiss kaalub 1,95kg. Arst kiitis, et ei ole üle ega alakaaluline, et täiesti normaalkaalus ja tubli poiss. Siis vaatasime üle selle moodustise. Arst vaatas veidi ja ütles, et see on arvatavasti sidekoe moodustis. Et ei ole mingi kasvaja ja ohtlik ei ole, küll aga see kasvab kindlasti suuremaks ja võib looma häirima hakata. Uurisin siis erinevaid lahendusi ja parima lahendusena tundus lasta see kohe seal samas eemaldada. Kiire kõne Kaidole ja arutasin asja temaga ka läbi. Siis aga tegime poisile ühe pisikese süsti ja jätsime ta arstiga veel veidikeseks ringi kargama ning mina tulin tulema. Arst ütles, et järele tulla peale kella kuut õhtul, siis peaks noormees jälle triksistraksis olema. Jätsin raske südamega poisi üksinda sinna ning lahkusin.
Muidugi enne ära tulekut küsisin nõu ka Tootsi kaaluprobleemiga tegelemiseks. Nüüd siis läheb poiss dieedile, ei mingit konservi ega neid poetoite. Muretseme talle kastreeritud kasside väherasvase toidu ja ma tal jonnin raisk :) Ei tahaks sellest jobust ilma ka jääda, kuigi ta mind vahepeal oma sigadustega lausa marru ajab!
Igatahes ma läksin ja jalutasin nõmme-Pääsküla vahel natuke ringi ning lõpuks leppisin Greetega kokku, et lähen talle külla. Võtsin kiirelt statist ühe kaheraudse ja kohvi, sest kõht oli meeletult tühi. Külakostiks küpsist ja kommi ning seadsin sammud Laagri poole. Greete juures oli muidugi tore, nagu alati. Pisike Maria ju eputas niii kuis jaksas. Ja muidugi tegi ka lolluseid.. aga ikkagi imearmas pisike neiu! Ja Greetega saime jälle igasugu teemadel räägitud, väga lahe oli. Greetel oli ka kasu, jättis mind natukeseks Maria juurde valvesse ja sai korra bussipeatuses ühel pakil järel käia. Muidu oleks pidanud Mariaga minema ja see oleks palju tülikam olnud ja rohkem aega võtnud. Igatahes Greete pakkus mulle imehead teed meega ja lobisesime ja tundsime end hästi. Lõpuks poole 8 ajal helistas Kaido, et ta nüüd liigub mulle järele. Tööpäevad on tal nii meeletult pikad viimasel ajal, ajuvaba :( Igatahes panin riide ja kobisin välja ning siis läksime oma Lontule järele. Ajuvaba mis hind on tänapäeval väikese opi eest... kokku läks kogu jama maksma 54 eurot kopikatega. Aga raha rahaks, peamine et meie totu terveks saab. Sain teada ka selle, et proov saadetakse nüüd uuringutele ja kuu-pooleteise pärast peaksin saama teada, mis asi see siis reaalselt oli. Igatahes läksime siis taha ruumi. Nagu arstitädi puuri ukse avas, oli Pitsu hops püsti, ajas oma kõrvad kehast niiii armsalt eemale ja silmad lõid kohe särama mind nähes. Muidugi ta oli õnnelik, kui sai emme sülle ära. Mõtle kui paha tal vaesekesel oli seal. Võõras koht ja tehti liiga ja nüüd valutab ja.. vahi kus on emme, jättis lapse üksinda :) Igatahes poiss puges mulle võimalikult palju kaela alla ja põe. Saime veel arstilt teada, et 10 päeva pärast peaks niidid välja võtma, kui haav ilus on. Ehk siis 29sandal peaksime korra veel arstitädi külastama ja siis on loodetavasti kõik korras.
Igatahes koju jõudes oli poiss ikka selline õnnetu. Ei tahtnud väga süles olla ja kui välja võtsin ja maha panin, et äkki ta tahab joosta, siis oli hops puuris tagasi. Süüa ka ei tahtnud, kuigi ta tavaliselt ainult söökski. Ajas mu täitsa murelikuks kuid olin veendunud, et küll ta toibub ja muutub asi paremaks. Ja oligi, hommikul kui ärkasin ja suurde tuppa tulin, siis poiss oli kohe puurinajal vastas ja soovis ilusat hommikut mulle. Muidu ta oli ka mõnuga söönud ja tundis end juba päris hästi. Nüüd aga õhtu otsa on kutt siin toas ringi vuranud ja puginud ja end hästi tundnud. Muidugi haava on paha vaadata, uskumatult suur haav isegi. õnneks tal ei aetud väga palju karva maha, seega selle palja laigu varjab ülejäänud karv ilusti ära. Aga minu poiss on ikka niiii uskumatult tubli, et ma ei tea mis ära teeks talle. Kannaks oma pisikest vist kätel.. aga seda teen ma nagunii. :)Ja kuna tema armastab mind niiii siiralt ja soojalt ja suurelt, siis pean ma ju samaga vastama, või mis te arvate?
Tänane postitus sai nüüd ainult Pitsut täis aga ta on seda ka väärt! Niiet sry kui ei sobi.
teisipäev, 18. oktoober 2011
Nullpunkt
Teist korda kirjutan juba blogi pealkirjaks "Nullpunkt". Siiski esimesel korral rääkisin samanimelisest raamatust, seekord aga elust endast. Ehk siis minu elus on saabunud hetkel täielik nullpunkt.
Olen täna 9-sandat päeva jutti tööl. 8 päeva jutti käisin hommikul, 6 päeva 8h, R ja L 12h vahetused ja nüüd täna siis õhtune vahetus. Sain vähemalt ühe hommikugi magada kauem. Ja oi kui hea oli täna magada! Ärkasin lõpuks üles pool 11 umbes. Siis vedelesin, nokitsesin,vedelesin, käisin pesemas ja vaatasin "Väikest nõida".Ja lõpuks viskasin riidesse, asjad kotti ja jälle tööle. Homme on õnneks vaba päev. Anna hommikul minu eest tööl. Ja ülehomme olen hommikul veel ning siis Neljapäeval umbes kella kolmest päeval kuni Esmaspäeva hommikuni on vaba. Kavatsen enamus aega maha magada, päris reaalselt kohe. Igatahes olen nii meeletult väsinud, et olen muutunud suhteliselt pohhuistiks.. ja samas olen nii ülevoolavalt tundeline ja õrn. Selline vägaväga õhukesel nööril kõndimise tunne on. Üks piisk karikasse ja kukun sügavikku.
Kusjuures mis mind kõige enam hämmastab on see, et inimesed ei saa aru minu väsimusest. No muidugi inimene, kes on tööl kindlast ajast kindla ajani ja kelle elu on lill, ei saagi aru saada inimesest, kes teeb tööd 24/7. See, kui ma reaalselt siin ei istu terve aja ei tähenda kindlasti mitte seda, et ma ei teeks tööd. Sest tegelikult teen ma tööd koguaeg. Mõtlen, kuidas paremini süsteemid tööle saada. Mõtlen koguaeg hirmuga sellele, millal keeratakse järgmine jama kokku ja kontorist mulle peale karatakse. Isegi öösel näen unes tööd.. ja muidugi helistatakse mulle vastavalt vajadusele ka öösiti. Niiet millal peaks mul olema see puhkehetk, kus ma mõtlen muule, kui tööle? Mu mõistus on väsinud, palju rohkem väsinud kui mu keha. Kuigi ka keha annab meeletult tunda. Just nimelt puudu jäävate unetundide ja toitumise koha pealt. Igapäevased peavalud on aina sagedasemad. Unetus ja jõuetus samamoodi. Lihtsalt ei taha, ei suuda, ei viitsi enam mitte kui midagi teha. Ja nii ma istun viimased päevad tööl ka läpakaga netis, sest mille jaoks ma küürin terve aja nagu loll, teised nagunii korda EI hoia. Uus tüdruk läheb ära, seega JESS, ma saan jälle hakata uusi tüdrukuid välja koolitama. Õnneks vist saan endale Triinu ja Marju tööle, nendega oleks vähemalt lihtne ja tean ka, mis inimestega tegu ning mida neilt oodata. Homme Maarja helistab neile ja siis vaatame edasi. Tüütu on ainult neid proovipäevi läbida.. iga algus on raske õnneks või kahjuks.
Hetkel istun ja lobisen netis.. peamiselt isaga msnis. Lappasin enne just inglismaa pilte, suht tsill. Tahaks kohati väga tagasi, kohati ei tahaks. Viimane seal käik oli nii emotsionaalne kuidagi, tunnen end imelikult. Ei tea miks, aga tunnen. Sügisväsimus ehk, vähemalt selle kaela ma kogu selle jama hetkel ajan. 15 minutit veel istumist, siis hakkan koristama ja masinapesu tegema. Niisamuti teen ära homsed tellimused. Ja koristan veel ja kella 11st kassavahetus ja putka kinni ja kojuuuu. Oi, kui see aeg vaid läheks üüberkiirelt, sest mu peavalu ajab mind kergelt hulluks :) Lubasin Gerlile täna pikka blogi, aga pole erilist inspiratsiooni kirjutada.
Ahja, meil on nüüd kodus WII, ilus ja valge. Tellisime ära kohe ka lisapuldi ja mängu. Ehk siis kaasas olid sportmängud, lisaks võtsime Mario Kardi, mis on vägasuperlahe lihtsalt. Seda võiks mängima jäädagi, eriti kellegagi võidu sõites. Niiet, kes tuleb minuga võidu kimama? :)
Ahja, sain täna ka lollusega hakkama. Võtsin poest endale ühe energiajoogi ja kuna tahtsin seda külmalt juua siis asetasin ta sügavkülma. Mõtlesin kohe varsti välja võtta, muidugi meenus mulle see alles kergelt 6h hiljem. Seega sain endale ühe väga jääs pudeli. Isa muidugi viskas nalja, et lõhuksin ümbert pudeli ära ja saan endale mahlapulga. Ta mul üldse selline muhe ja naljatilk.
Igatahes lõpetan tänaseks ja hakkan vaikselt koristama, tahaks võimalikult kiirelt siit minema saada täna. Rahvast nii vähe, et jään siia magama kohe. Viimane klient käis 20:13 ja hetkel kell 21:55 (y)
Niiet tõesti väga meeletu müük on täna olnud!
Igatahes kuulmiseni,
teie Siku.
Olen täna 9-sandat päeva jutti tööl. 8 päeva jutti käisin hommikul, 6 päeva 8h, R ja L 12h vahetused ja nüüd täna siis õhtune vahetus. Sain vähemalt ühe hommikugi magada kauem. Ja oi kui hea oli täna magada! Ärkasin lõpuks üles pool 11 umbes. Siis vedelesin, nokitsesin,vedelesin, käisin pesemas ja vaatasin "Väikest nõida".Ja lõpuks viskasin riidesse, asjad kotti ja jälle tööle. Homme on õnneks vaba päev. Anna hommikul minu eest tööl. Ja ülehomme olen hommikul veel ning siis Neljapäeval umbes kella kolmest päeval kuni Esmaspäeva hommikuni on vaba. Kavatsen enamus aega maha magada, päris reaalselt kohe. Igatahes olen nii meeletult väsinud, et olen muutunud suhteliselt pohhuistiks.. ja samas olen nii ülevoolavalt tundeline ja õrn. Selline vägaväga õhukesel nööril kõndimise tunne on. Üks piisk karikasse ja kukun sügavikku.
Kusjuures mis mind kõige enam hämmastab on see, et inimesed ei saa aru minu väsimusest. No muidugi inimene, kes on tööl kindlast ajast kindla ajani ja kelle elu on lill, ei saagi aru saada inimesest, kes teeb tööd 24/7. See, kui ma reaalselt siin ei istu terve aja ei tähenda kindlasti mitte seda, et ma ei teeks tööd. Sest tegelikult teen ma tööd koguaeg. Mõtlen, kuidas paremini süsteemid tööle saada. Mõtlen koguaeg hirmuga sellele, millal keeratakse järgmine jama kokku ja kontorist mulle peale karatakse. Isegi öösel näen unes tööd.. ja muidugi helistatakse mulle vastavalt vajadusele ka öösiti. Niiet millal peaks mul olema see puhkehetk, kus ma mõtlen muule, kui tööle? Mu mõistus on väsinud, palju rohkem väsinud kui mu keha. Kuigi ka keha annab meeletult tunda. Just nimelt puudu jäävate unetundide ja toitumise koha pealt. Igapäevased peavalud on aina sagedasemad. Unetus ja jõuetus samamoodi. Lihtsalt ei taha, ei suuda, ei viitsi enam mitte kui midagi teha. Ja nii ma istun viimased päevad tööl ka läpakaga netis, sest mille jaoks ma küürin terve aja nagu loll, teised nagunii korda EI hoia. Uus tüdruk läheb ära, seega JESS, ma saan jälle hakata uusi tüdrukuid välja koolitama. Õnneks vist saan endale Triinu ja Marju tööle, nendega oleks vähemalt lihtne ja tean ka, mis inimestega tegu ning mida neilt oodata. Homme Maarja helistab neile ja siis vaatame edasi. Tüütu on ainult neid proovipäevi läbida.. iga algus on raske õnneks või kahjuks.
Hetkel istun ja lobisen netis.. peamiselt isaga msnis. Lappasin enne just inglismaa pilte, suht tsill. Tahaks kohati väga tagasi, kohati ei tahaks. Viimane seal käik oli nii emotsionaalne kuidagi, tunnen end imelikult. Ei tea miks, aga tunnen. Sügisväsimus ehk, vähemalt selle kaela ma kogu selle jama hetkel ajan. 15 minutit veel istumist, siis hakkan koristama ja masinapesu tegema. Niisamuti teen ära homsed tellimused. Ja koristan veel ja kella 11st kassavahetus ja putka kinni ja kojuuuu. Oi, kui see aeg vaid läheks üüberkiirelt, sest mu peavalu ajab mind kergelt hulluks :) Lubasin Gerlile täna pikka blogi, aga pole erilist inspiratsiooni kirjutada.
Ahja, meil on nüüd kodus WII, ilus ja valge. Tellisime ära kohe ka lisapuldi ja mängu. Ehk siis kaasas olid sportmängud, lisaks võtsime Mario Kardi, mis on vägasuperlahe lihtsalt. Seda võiks mängima jäädagi, eriti kellegagi võidu sõites. Niiet, kes tuleb minuga võidu kimama? :)
Ahja, sain täna ka lollusega hakkama. Võtsin poest endale ühe energiajoogi ja kuna tahtsin seda külmalt juua siis asetasin ta sügavkülma. Mõtlesin kohe varsti välja võtta, muidugi meenus mulle see alles kergelt 6h hiljem. Seega sain endale ühe väga jääs pudeli. Isa muidugi viskas nalja, et lõhuksin ümbert pudeli ära ja saan endale mahlapulga. Ta mul üldse selline muhe ja naljatilk.
Igatahes lõpetan tänaseks ja hakkan vaikselt koristama, tahaks võimalikult kiirelt siit minema saada täna. Rahvast nii vähe, et jään siia magama kohe. Viimane klient käis 20:13 ja hetkel kell 21:55 (y)
Niiet tõesti väga meeletu müük on täna olnud!
Igatahes kuulmiseni,
teie Siku.
Tellimine:
Postitused (Atom)