Kui igatsus hinge mul matab
silmnäo ma kätega katan
Sest pisaraläige mu silmis
reedab, see polnudki filmis
On vahel nii valus see tõde
tahaks karjuda hingest, kui sõge
Kui teaks, mis õige-mis vale
ei tunduks hing tühi ning kõle
Kui lootus mind maha ei jätaks
mõistus koostööd minuga jätkaks
Ehk teaksin, kuis edasi minna
Et ei tunneks end nii üksi, kesk suurlinna.
esmaspäev, 27. veebruar 2012
reede, 17. veebruar 2012
Müstiline Veebruar
Eksisin üle pika aja bloggerisse ära ja mõtlesin veidi kirja panna. Kaua Gerli ikka kurjustama peab minuga, et MIKS ma ei kirjuta :)
Igatahes see kuu on olnud täis müstikat. Vahepeal on kõik olnud niii hästi ja siis jällegi vägaväga halvasti. Õigemini sai halb teekond alguse lausa jaanuari lõpust.
Nimelt 30ndal jaanuaril otsustas minu vana truu IBM mulle "käru keerata" ja andis otsad. Lihtsalt täiesti lampi käis ekraan tagurpidi ja ekraani jalg oli murdunud. Kuna läpakast ei ole üldse kasu, kui ta seina najal peab seisma ja tegelikult juba ammu olnud plaan uus "pill" muretseda, siis uurisime veidi ja läksime Kaidoga vaatama Roccasse ühte laptopi, millest olin ammu juba unistanud. Kuna me juba seal olime ja reaalselt on mul töö tegemiseks laptopi vaja siis lahkusime veidi aega hiljem uus nunnu peos. Niiet IBM läheb vanaduspõlve veetma ja tere tulemast mu uuele "Dell Inspiron 5110"-le. Igatahes hetkel olen väga rahul ja paremat poleks osanud tahtagi. 6GB mälu, 750G kõvaketas, aku on kõva ja läpakas ise tiptop muhe masin. Ainus asi, mida ei saanud, oli punane isend. Seeest aga sain tasuta kaasa punase vahetatava kaane. Nii et perfekt!
31sel sain muidugi poole ööni inventuuri teha ja see ajas marru. Ja esimesel veebruaril pidi tulema üks neiu asendama mind, kuid avastas õhtul kell 9, et oi ta peab hoopis kooli minema. Õnneks sain Mirjamiga ära vahetada ja läksin tööle 12ks ja olin seal 4h.
2sel sai meil Kaidoga 2 aastat ja 4 kuud koos oldud. Ja siis tuli see kõige suurem mats. Nimelt Kaido käis vanaema juures ja tagasi tulles ei suutnud üks nolk õiget sõidukiirust valida ja vajus sujuvalt vastasuuna vööndisse Kaidole ette. Hea on, et mind seal autos ei olnud, oleksin hulluks läinud. Kaidoga on õnneks okei. Väike põrutus (mis on tavaline sellisel puhul) ja shokk (mis pani seest keerama), kuid muidu on kõik korras. Aga auto on aiaiaiaiaiaii.. Kindlustus parandama ei hakka seda ja nüüd kokkuleppe tulemusena maksab 1300€ selle eest ja auto jääb meile. Eks näis, mis Kaido siis reaalselt mõtleb ja edasi teeb. Üks tarkpea hakkas rääkima, et auto RAAM ON KÕVER ja mõttetu parandada, liiga kallis. Kuid imelik, et see tarkpea selle peale ei tulnud, et Golf on väike sõiduauto ja SELLEL PUUDUB RAAM!!!! Jah, poolraam on arvatavasti kõver, kuid see on võimalik korda teha. Kapott, õhufiltri karp, radikas, parem esitiib, esistange, iluvõre, parem tuli, Airbag + kaks andurit jne on puru, kuid reaalselt võimatu pole seda autot taastada. Iseasi, kas Kaido tahab seda :)
No ja siis peale seda suutis Kaido pangakaardi unustada automaati. Selle õnneks saime järgmisel päeval infoletist kätte. Ja siis millalgi sügisel pesumasin veidi uputas ja aasta alguses ilmusid alumiste naabrite kõrvalt naabrid uksetaha, et nende ilus remont on rikutud. Ja pühapäeva õhtul Kaido läks küsima, palju parandus maksma läheb, siis sealt tuli vastuseks 350€. Täiesti HAIGE, kuidas üritatakse varastada. Nemad võtsid mingi hinnapakkumise ja 50€ veel valurahaks, nad peavad ju mööbli ka välja vedama sealt toast. Sellise raha eest saab pool korterit ära remontida, niiet mingu perse. Kaks meest on majas ja kumbki ei suuda pintslit haarata ja korda teha asja nüüd siis. Ja koristus kuulus ka hinnapakkumise sisse, kahest naisest jääb tõesti väheks koristamiseks! Faking debiilikud rsk.
Muidugi oli töiseid probleeme ka kõriauguni, sest et olid asendustüdrukud tööl ja need ju ei oska ja ei saa ja ei taha. Okei, juba kõik sujuas ja siis 10ndal läks külmkapp pekki. Lihtsalt hakkas sellist häält tegama, et siga ka ei söö. Kuna olen tööl olnud siin 11 päeva jutti, pole olnud mul aega sellega tegeleda. Homme kisun selle külmkapi lahti ja puhastan algatuseks klemmid ära, siis vaatame edasi, mis saab.
Ühesõnaga kõik läheb jutti niimodi mõnuga pekki..
Kuid 14 veebruar seeest oli mul väga mõnus päev. Hommikul käis Mari tööl külas ja tõi sokolaadi sõbrapäeva puhul. Kliendid olid nii muhedad ja sõbralikud ja soovisid ka kaunist sõbrapäeva mulle. Siis tuli härra Marek külla ja kallistas kõvasti ja soovis ilusat sõbrapäeva ja tõi sokolaadi ka. Ja siis sain Marjult sokolaadisüdame. Ja siis tsillisin peale tööd veidi ringi, aitasin korra bussiterminalist üht neidu, seni kuni Marekit ootasin ja sain lõpuks autoga koju. Ja õhtul tuli Kaido koju imeilusa roosi ja imemaitsva meekoogiga. Lõppkokkuvõttes oli niiii imetore päev, et mul oli pool kolmapäeva päevast ka tuju meeletult laes ja oleks tahtnud suurest õnnest tantsida. Lõpuks siiski vajus tuju ära.
Kuna olin nüüd 11 tööpäeva jutti tööl, siis tänase hommiku vedelesin südamerahus voodis ja sain sealt välja alles peale kolme päeval. Pea ka valutas, niiet ma arvan et ma võisin küll laisklemist veidi lubada. Siis asjatasin veidi ja vedasin end linna. Viisin Marjule ta kõrvarõngad ära ja sain Mariga kokku. Ei tahtnud kumbki kodus istuda ja mõtlesime kinno minna. Filmiks sai valitud siis "Vanne". Iseenesest film meeldis ja pani nii naerma kui ka nukrutsema. Igatahes pani see mind korralikult mõtlema ja tagasiteel koju sain paar asja enda jaoks ka selgeks tehtud. Igatahes film oli tore aga kõrvalistujad ajasid närvi. Mari kõrval oli mingi noorpaar, kes toppis oma sitased jalanõud ees oleva istme peale ja najale. Minu kõrval aga 12-13 aastased poisikesed, kes pidevalt näitasid sõrmega ja itsitasid väga häirivalt, nagu plikatirtsud.
Peale filmi käisime võtsime alt ühed Mochad ( muidugi oli suht uus tüdruk tööl ja tegi asju valesti). Ja siis suundusime minu kohviku juurde ja peale seda mõlemad oma kodudesse.
Igatahes tahaksin öelda, et olen siiski õnnelik inimene. Esiteks on mul mees, keda ma armastan tõesti kogu südamest. Ja teiseks olen saanud endale juurde ühe väga muheda SÕBRA, kellega meil on vastastikkune respekt ja usaldus. No ja muidugi üks hea sõbranna ka lisaks, seda ei saa ju mainimata jätta :)
Olen hetkel tööga rahul. Olen näinud vaeva ja ennast tõestanud ja nüüd saan selle vilju maitsta. Teisipäevast neljapäevani veedan kolm pikka päeva koolitusel. Kui koolituse edukalt läbin, saab minust Coffee inni uus töökeskkonnavolinik. Uued teadmised, uued kogemused.. ja kõike seda tänu sellele, et olen lihtsalt tubli olnud :)
Niiet kena lugemist Gerli ;)
Siku.
Igatahes see kuu on olnud täis müstikat. Vahepeal on kõik olnud niii hästi ja siis jällegi vägaväga halvasti. Õigemini sai halb teekond alguse lausa jaanuari lõpust.
31sel sain muidugi poole ööni inventuuri teha ja see ajas marru. Ja esimesel veebruaril pidi tulema üks neiu asendama mind, kuid avastas õhtul kell 9, et oi ta peab hoopis kooli minema. Õnneks sain Mirjamiga ära vahetada ja läksin tööle 12ks ja olin seal 4h.
2sel sai meil Kaidoga 2 aastat ja 4 kuud koos oldud. Ja siis tuli see kõige suurem mats. Nimelt Kaido käis vanaema juures ja tagasi tulles ei suutnud üks nolk õiget sõidukiirust valida ja vajus sujuvalt vastasuuna vööndisse Kaidole ette. Hea on, et mind seal autos ei olnud, oleksin hulluks läinud. Kaidoga on õnneks okei. Väike põrutus (mis on tavaline sellisel puhul) ja shokk (mis pani seest keerama), kuid muidu on kõik korras. Aga auto on aiaiaiaiaiaii.. Kindlustus parandama ei hakka seda ja nüüd kokkuleppe tulemusena maksab 1300€ selle eest ja auto jääb meile. Eks näis, mis Kaido siis reaalselt mõtleb ja edasi teeb. Üks tarkpea hakkas rääkima, et auto RAAM ON KÕVER ja mõttetu parandada, liiga kallis. Kuid imelik, et see tarkpea selle peale ei tulnud, et Golf on väike sõiduauto ja SELLEL PUUDUB RAAM!!!! Jah, poolraam on arvatavasti kõver, kuid see on võimalik korda teha. Kapott, õhufiltri karp, radikas, parem esitiib, esistange, iluvõre, parem tuli, Airbag + kaks andurit jne on puru, kuid reaalselt võimatu pole seda autot taastada. Iseasi, kas Kaido tahab seda :)
No ja siis peale seda suutis Kaido pangakaardi unustada automaati. Selle õnneks saime järgmisel päeval infoletist kätte. Ja siis millalgi sügisel pesumasin veidi uputas ja aasta alguses ilmusid alumiste naabrite kõrvalt naabrid uksetaha, et nende ilus remont on rikutud. Ja pühapäeva õhtul Kaido läks küsima, palju parandus maksma läheb, siis sealt tuli vastuseks 350€. Täiesti HAIGE, kuidas üritatakse varastada. Nemad võtsid mingi hinnapakkumise ja 50€ veel valurahaks, nad peavad ju mööbli ka välja vedama sealt toast. Sellise raha eest saab pool korterit ära remontida, niiet mingu perse. Kaks meest on majas ja kumbki ei suuda pintslit haarata ja korda teha asja nüüd siis. Ja koristus kuulus ka hinnapakkumise sisse, kahest naisest jääb tõesti väheks koristamiseks! Faking debiilikud rsk.
Muidugi oli töiseid probleeme ka kõriauguni, sest et olid asendustüdrukud tööl ja need ju ei oska ja ei saa ja ei taha. Okei, juba kõik sujuas ja siis 10ndal läks külmkapp pekki. Lihtsalt hakkas sellist häält tegama, et siga ka ei söö. Kuna olen tööl olnud siin 11 päeva jutti, pole olnud mul aega sellega tegeleda. Homme kisun selle külmkapi lahti ja puhastan algatuseks klemmid ära, siis vaatame edasi, mis saab.
Ühesõnaga kõik läheb jutti niimodi mõnuga pekki..
Kuid 14 veebruar seeest oli mul väga mõnus päev. Hommikul käis Mari tööl külas ja tõi sokolaadi sõbrapäeva puhul. Kliendid olid nii muhedad ja sõbralikud ja soovisid ka kaunist sõbrapäeva mulle. Siis tuli härra Marek külla ja kallistas kõvasti ja soovis ilusat sõbrapäeva ja tõi sokolaadi ka. Ja siis sain Marjult sokolaadisüdame. Ja siis tsillisin peale tööd veidi ringi, aitasin korra bussiterminalist üht neidu, seni kuni Marekit ootasin ja sain lõpuks autoga koju. Ja õhtul tuli Kaido koju imeilusa roosi ja imemaitsva meekoogiga. Lõppkokkuvõttes oli niiii imetore päev, et mul oli pool kolmapäeva päevast ka tuju meeletult laes ja oleks tahtnud suurest õnnest tantsida. Lõpuks siiski vajus tuju ära.
Kuna olin nüüd 11 tööpäeva jutti tööl, siis tänase hommiku vedelesin südamerahus voodis ja sain sealt välja alles peale kolme päeval. Pea ka valutas, niiet ma arvan et ma võisin küll laisklemist veidi lubada. Siis asjatasin veidi ja vedasin end linna. Viisin Marjule ta kõrvarõngad ära ja sain Mariga kokku. Ei tahtnud kumbki kodus istuda ja mõtlesime kinno minna. Filmiks sai valitud siis "Vanne". Iseenesest film meeldis ja pani nii naerma kui ka nukrutsema. Igatahes pani see mind korralikult mõtlema ja tagasiteel koju sain paar asja enda jaoks ka selgeks tehtud. Igatahes film oli tore aga kõrvalistujad ajasid närvi. Mari kõrval oli mingi noorpaar, kes toppis oma sitased jalanõud ees oleva istme peale ja najale. Minu kõrval aga 12-13 aastased poisikesed, kes pidevalt näitasid sõrmega ja itsitasid väga häirivalt, nagu plikatirtsud. Peale filmi käisime võtsime alt ühed Mochad ( muidugi oli suht uus tüdruk tööl ja tegi asju valesti). Ja siis suundusime minu kohviku juurde ja peale seda mõlemad oma kodudesse.
Igatahes tahaksin öelda, et olen siiski õnnelik inimene. Esiteks on mul mees, keda ma armastan tõesti kogu südamest. Ja teiseks olen saanud endale juurde ühe väga muheda SÕBRA, kellega meil on vastastikkune respekt ja usaldus. No ja muidugi üks hea sõbranna ka lisaks, seda ei saa ju mainimata jätta :)
Olen hetkel tööga rahul. Olen näinud vaeva ja ennast tõestanud ja nüüd saan selle vilju maitsta. Teisipäevast neljapäevani veedan kolm pikka päeva koolitusel. Kui koolituse edukalt läbin, saab minust Coffee inni uus töökeskkonnavolinik. Uued teadmised, uued kogemused.. ja kõike seda tänu sellele, et olen lihtsalt tubli olnud :)
Niiet kena lugemist Gerli ;)
Siku.
neljapäev, 12. jaanuar 2012
vabandused ette ja taha..
Olen olnud jälle nii paha ja laisk ja pole suutnud ridu kirja panna. Oli tegelikult küll plaanis teha postitus Tartus käigu kohta.. võtsin isegi selle lehe endale ette ja alustasin, kuid see jäi pooleli.. Äkki millalgi üritan selle postituse siiski lõpuni teha. Seal käik pakkus mulle taaskord niipalju erinevaid emotsioone.. Nii häid, kui ka halbu. Sai kõnnitud nn "lapsepõlve radadel". Sai käidud endise kooli juurest mööda. Lõppkokkuvõttes oli igatahes edukas käik, kuigi see mind nukraks tegi.
Hetkel istun kodus ja teen jalavanni. Kaido on mul nii armas ja kinkis mulle jõuludeks maššaasiga jalavanni. Ta teab, kui väga ma armastan jalavanni teha ja see maššaasi osa on veel eriti suur pluss. Peale väsitavat tööpäeva on meeletult mõnus panna jalad kuuma vette ja lihtsalt nautida. Täna niisamuti.. Mul oli viies päev jutti tööl ja palju jalgadel olemist. Tulin koju ja lihtsalt naudin olemist.
Tegelikult mul pidid olema eile-täna vabad päevad, kuid kuna meil firmas hetkel tüdrukutega probleeme, siis paraku olin mõlemad päevad siiski tööl. Nüüd loodetavasti saan kolm päeva jutti puhata, enne kui uuest nädalast uue hooga lasen. Eile olin siis õhtuses vahetuses Balti jaama kioskis, et Mona ei peaks jutti olema 6:30-20.00 tööl. Ja täna hommikul olin siis Ragne eest Balti jaamas tööl. Pidin olema küll sees aga Mona nõustus ise sisse minema ja sain taaskord kioskis olla. Väike nostalgia, seal ma siiski oma teekonda Coffee innis alustasin. Tegelikult oli tänane päev isegi päris suur puhkus, sest rahvast käis meeletult vähe ja sain päris palju aega lihtsalt istuda ja kaarte mängida. Korra kutsusin ka politseinikud kohale, sest kioski taha oli end üks kodutu magama sättinud, ta viidi platele vist end välja magama.
Peale tööd võttis Anna mind aga käevangu ja vedas kinno. Tal tuli jube tahtmine ja tegi pileti välja. Kersti ühines ka meiega ning käisime vaatamas 3D-na Saabastega kassi. Oli päris armas multikas. Ajas korralikult naerma ja vahepeal ajas veidi ka hirmu nahavahele. Igatahes peale filmi lõppu istusin veel hetke omal kohal ning lihtsalt naersin südamest. Tuju oli laes ja hea oli olla, kuigi kõht hakkas suurest naerust valutama. Igatahes aitäh teile kahele :)
Homme kavatsen end vahelduseks rahulikult taaskord välja magada, koos Tootsiga muidugi..Ja laupäeval tulevad vist õhtul külalised, sest neiu Katil esmaspäeval sünnipäev tulemas ja tahaks niisama istuda ja "tähistada".
Olge tublid,
teie Siku!
Hetkel istun kodus ja teen jalavanni. Kaido on mul nii armas ja kinkis mulle jõuludeks maššaasiga jalavanni. Ta teab, kui väga ma armastan jalavanni teha ja see maššaasi osa on veel eriti suur pluss. Peale väsitavat tööpäeva on meeletult mõnus panna jalad kuuma vette ja lihtsalt nautida. Täna niisamuti.. Mul oli viies päev jutti tööl ja palju jalgadel olemist. Tulin koju ja lihtsalt naudin olemist.
Tegelikult mul pidid olema eile-täna vabad päevad, kuid kuna meil firmas hetkel tüdrukutega probleeme, siis paraku olin mõlemad päevad siiski tööl. Nüüd loodetavasti saan kolm päeva jutti puhata, enne kui uuest nädalast uue hooga lasen. Eile olin siis õhtuses vahetuses Balti jaama kioskis, et Mona ei peaks jutti olema 6:30-20.00 tööl. Ja täna hommikul olin siis Ragne eest Balti jaamas tööl. Pidin olema küll sees aga Mona nõustus ise sisse minema ja sain taaskord kioskis olla. Väike nostalgia, seal ma siiski oma teekonda Coffee innis alustasin. Tegelikult oli tänane päev isegi päris suur puhkus, sest rahvast käis meeletult vähe ja sain päris palju aega lihtsalt istuda ja kaarte mängida. Korra kutsusin ka politseinikud kohale, sest kioski taha oli end üks kodutu magama sättinud, ta viidi platele vist end välja magama.
Peale tööd võttis Anna mind aga käevangu ja vedas kinno. Tal tuli jube tahtmine ja tegi pileti välja. Kersti ühines ka meiega ning käisime vaatamas 3D-na Saabastega kassi. Oli päris armas multikas. Ajas korralikult naerma ja vahepeal ajas veidi ka hirmu nahavahele. Igatahes peale filmi lõppu istusin veel hetke omal kohal ning lihtsalt naersin südamest. Tuju oli laes ja hea oli olla, kuigi kõht hakkas suurest naerust valutama. Igatahes aitäh teile kahele :)
Homme kavatsen end vahelduseks rahulikult taaskord välja magada, koos Tootsiga muidugi..Ja laupäeval tulevad vist õhtul külalised, sest neiu Katil esmaspäeval sünnipäev tulemas ja tahaks niisama istuda ja "tähistada".
Olge tublid,
teie Siku!
kolmapäev, 14. detsember 2011
Raamatud 2.
Nüüd tulevad jutti ühe kirjaniku iroonilised kriminaalromaanid. Olen neist lihtsalt niii sõltuvuses. Tegemist siis vene kirjaniku Darja Dontsovaga. Mõnel inimesel on kohe annet.. nii korralikult lausa, et naera või piss püksi.
7.) Ruuduline sebra .
"Rahvas räägib õigust: iga heategu saab tingimata karistatud. Daša Vassiljeva pakkus sõbrale ulualust, ja too tasus... pardiga. Ja sugugi mitte ükskõik millisega, vaid...
Aga ei maksa sündmuste käigust ette tormata, sest selleks ajaks, kui Daša rongiga teele pandud saadetise üles leiab, jõuab palju vett merre voolata. Praegu on tema jaoks peamine hoopis muu – selgitada välja, kes oli see, kes käitus tema sõbratari Veraga nii jäletul kombel ja miks, milliste pattude eest teda sedavõrd julmalt nuheldi. Ei, Vera tütrekese surm ei olnud juhus, ei, ta ei surnud loomulikku surma! Toimunu lätteid tuleb otsida minevikust ja hoopis teisest kohutavast kuritööst.
Ainult et mis puutub asjasse surnuist ülestõusmist tõotav ekstrasenss...?"
8.) Sokolaadi tuhkatriinu
"Jevlampia Romanova asub uurima, kuidas sattus Ija Vadimovna Kroni kadunud tütrele Zojale kuulunud ehe polikliiniku osakonnajuhataja doktor Mjatšina kaela, ja miks arvab Ija Kron, et tema tütar ei olegi surnud. Õnneks ei ole Ija Kron jäänud pärast tütre surma päris üksi – teda on lohutamas armas tüdruk hüüdnimega Käpake, orvuke, kes on proua Kronile kasutütre eest. Käpakesel on kadestaja – kadunud Zoja sõbranna Alla, kes oleks ise tahtnud olla Ija Kroni varade pärija…
Paraja annuse müstilist õudust lisab Jevlampia Romanova ja ta sõbranna Katja kasutütre Liza kaisulambaga seotu."
9.) Pilet lendavale vaibale
" Selleks, et kirjutada haarav kriminaalromaan, pean mina, Viola Tarakanova, lahendama kuriteo. Seepärast kappangi mööda linna ja otsin kriminaalseid lugusid. Ent seekord tuli lugu mulle ise koju kätte. Meie naaber Liza Makarkina leiti mõrvatuna, kuriteopaigalt tabati nooruke modell Anja Galkina. Kogu maja sumiseb kui mesilassülem – kohalikud klatšimoorid muudkui jahvatavad Anton Makarkini ja Anja armusuhtest. Lasin Galkina emal endale augu pähe rääkida ja soostusin mõrva uurima. Ning tirisin päevavalgele nii segase loo, et võiks osta parem kohe pileti lendavale vaibale…"
10.) Õhtusöök inimsööja juures
"Vähe sellest, et mind jälitab luul – rõdul kekslev känguru, nüüd on ka tööl jama lahti.
Mina, Jevlampia Romanova, olen ametis valgustkartvaid teenuseid pakkuvas agentuuris. Järjekordset tööülesannet täites asun teenijana kliendi majja elama ning avastan üsna pea, et mu tööandja Anna mees peab armukest. Laon süüdistavad fotod ülemuse lauale, arvates, et mu missioon on täidetud. Kuid Anna soovib, et ma jätkaksin tema mehe järel luuramist. Majaisanda sünnipäevapeol mürgitatakse tsüaniidiga üks külalistest, kelles ma tunnen vaevata ära peremehe armukese. Ning kohe hakkab kõik viltu kiskuma: mu ülemus tapetakse, Anna arreteeritakse, mind lastakse töölt lahti.
Ent mul pole kombeks meelt heita, seepärast asun Anna tütre palvel julgelt asja uurima…"
11.) Kontrollsuudlus
"Kurjategijate jälitamine viib erauuringute austaja Darja Vassiljeva pealinna metroosse: siin tõugati rongi alla ta sõbratar Lida. Ja mõni aeg tagasi nägi Daša siin Lida tütart ratastoolis, mida lükkas almuseid paluv kerjusnaine. Ometi pole võõrastele suletud maailma saladustesse tungida kaugeltki lihtne. Ning siis, olles harjunud iga asjaga lõpuni minema, imbub Daša metroo "kerjusteärisse". Järgmiseks peab ta läbi käima selle maffia "imagolooja" kätest.
Ta suundub kellegi Marilyn Monroe juurde, aimamata, et lahendus on lähemal, kui ta arvatagi oskab."
12.) Inetu pardipoja hobi
"Fataalne ebaõnn algas Daša Vassiljeva peres pärast ühiselt veedetud nädalavahetust Vereštšaginite ratsatalus. Seal oli veel üks respektaabel paar: Jelena ja Mihhail Kajurov, kahe hobuse omanikud.
Ehkki kui Daša pool aastat tagasi Kajurovitega tuttavaks sai, polnud neil pennigi hinge taga, tookord Daša autole topisnuku visanud Jelena oli selgelt vaimuhaige. Nüüd ei paistnud naise tervisel midagi häda olevat. Daša juhtus kogemata Kajurovite tüli pealt kuulma ning peagi leiti Jelena tema ratsu Lordi latrist surnuna. Vereštšagina keeldus uskumast, et Lord tappis oma perenaise, ja palus Dašal mõrtsukas üles otsida.
Asjaarmastaja-detektiiv asus loomulikult tegutsema, kuid siis läks tema enda kodus tõeline põrgu lahti!"
13.) Heraklese 13 õnnetust
"Viimasel ajal tormab Ivan Pavlovitš ringi nagu segane ning lahendab klientide juhtumeid. Ja kõik sellepärast, et ärinaine Nora, kelle sekretärina Vanja töötab, otsustas detektiiviks hakata. Seekord peab Poduškin kindlaks tegema, kes kodakondsetest regulaarselt miljonär Kuzminski lauasahtlist raha varastab. Ärimehe eramus elab palju inimesi ja nagu Inglise kriminullides on ka perekonnalegend kummitusest – peremehe surnud emast, kunstnik Glafirast. Kunagi ammu tappis ta end kääridega ja tema autoportreele ilmus punane plekk... Vaevu jõudis Ivan majja tulla, kui plekk taas maalile tekkis! Kogu perekonna naispoolt haarab õudus. Plekk on ju surmakuulutaja! Ivan suhtub naiste hüsteeriasse skeptiliselt. Kuid asjata! Peagi toimub majas mitu kuritegu, esimesena tapetakse toatüdruk. Glafira portree ees! Kääridega!"
"Ühesõnaga, kui ei taha endale halba, ära tee teistele head!"
"Armsad daamid, ärge kunagi püüdke abikaasat üllatada, isegi siis, kui olete tema truuduses täiesti kindlad. Esiteks - võite mind uskuda - täiesti pattudeta mehi esineb sama harva kui rohelisi vareseid. "
Nüüd hetkel 2,5 Ann Grangeri raamatut veel lugeda ning siis saab uutele Dontsova raamatutele järele minna!
7.) Ruuduline sebra .
"Rahvas räägib õigust: iga heategu saab tingimata karistatud. Daša Vassiljeva pakkus sõbrale ulualust, ja too tasus... pardiga. Ja sugugi mitte ükskõik millisega, vaid...
Aga ei maksa sündmuste käigust ette tormata, sest selleks ajaks, kui Daša rongiga teele pandud saadetise üles leiab, jõuab palju vett merre voolata. Praegu on tema jaoks peamine hoopis muu – selgitada välja, kes oli see, kes käitus tema sõbratari Veraga nii jäletul kombel ja miks, milliste pattude eest teda sedavõrd julmalt nuheldi. Ei, Vera tütrekese surm ei olnud juhus, ei, ta ei surnud loomulikku surma! Toimunu lätteid tuleb otsida minevikust ja hoopis teisest kohutavast kuritööst.
Ainult et mis puutub asjasse surnuist ülestõusmist tõotav ekstrasenss...?"
8.) Sokolaadi tuhkatriinu
"Jevlampia Romanova asub uurima, kuidas sattus Ija Vadimovna Kroni kadunud tütrele Zojale kuulunud ehe polikliiniku osakonnajuhataja doktor Mjatšina kaela, ja miks arvab Ija Kron, et tema tütar ei olegi surnud. Õnneks ei ole Ija Kron jäänud pärast tütre surma päris üksi – teda on lohutamas armas tüdruk hüüdnimega Käpake, orvuke, kes on proua Kronile kasutütre eest. Käpakesel on kadestaja – kadunud Zoja sõbranna Alla, kes oleks ise tahtnud olla Ija Kroni varade pärija…
Paraja annuse müstilist õudust lisab Jevlampia Romanova ja ta sõbranna Katja kasutütre Liza kaisulambaga seotu."
9.) Pilet lendavale vaibale
" Selleks, et kirjutada haarav kriminaalromaan, pean mina, Viola Tarakanova, lahendama kuriteo. Seepärast kappangi mööda linna ja otsin kriminaalseid lugusid. Ent seekord tuli lugu mulle ise koju kätte. Meie naaber Liza Makarkina leiti mõrvatuna, kuriteopaigalt tabati nooruke modell Anja Galkina. Kogu maja sumiseb kui mesilassülem – kohalikud klatšimoorid muudkui jahvatavad Anton Makarkini ja Anja armusuhtest. Lasin Galkina emal endale augu pähe rääkida ja soostusin mõrva uurima. Ning tirisin päevavalgele nii segase loo, et võiks osta parem kohe pileti lendavale vaibale…"
10.) Õhtusöök inimsööja juures
"Vähe sellest, et mind jälitab luul – rõdul kekslev känguru, nüüd on ka tööl jama lahti.
Mina, Jevlampia Romanova, olen ametis valgustkartvaid teenuseid pakkuvas agentuuris. Järjekordset tööülesannet täites asun teenijana kliendi majja elama ning avastan üsna pea, et mu tööandja Anna mees peab armukest. Laon süüdistavad fotod ülemuse lauale, arvates, et mu missioon on täidetud. Kuid Anna soovib, et ma jätkaksin tema mehe järel luuramist. Majaisanda sünnipäevapeol mürgitatakse tsüaniidiga üks külalistest, kelles ma tunnen vaevata ära peremehe armukese. Ning kohe hakkab kõik viltu kiskuma: mu ülemus tapetakse, Anna arreteeritakse, mind lastakse töölt lahti.
Ent mul pole kombeks meelt heita, seepärast asun Anna tütre palvel julgelt asja uurima…"
11.) Kontrollsuudlus
"Kurjategijate jälitamine viib erauuringute austaja Darja Vassiljeva pealinna metroosse: siin tõugati rongi alla ta sõbratar Lida. Ja mõni aeg tagasi nägi Daša siin Lida tütart ratastoolis, mida lükkas almuseid paluv kerjusnaine. Ometi pole võõrastele suletud maailma saladustesse tungida kaugeltki lihtne. Ning siis, olles harjunud iga asjaga lõpuni minema, imbub Daša metroo "kerjusteärisse". Järgmiseks peab ta läbi käima selle maffia "imagolooja" kätest.
Ta suundub kellegi Marilyn Monroe juurde, aimamata, et lahendus on lähemal, kui ta arvatagi oskab."
12.) Inetu pardipoja hobi
"Fataalne ebaõnn algas Daša Vassiljeva peres pärast ühiselt veedetud nädalavahetust Vereštšaginite ratsatalus. Seal oli veel üks respektaabel paar: Jelena ja Mihhail Kajurov, kahe hobuse omanikud.
Ehkki kui Daša pool aastat tagasi Kajurovitega tuttavaks sai, polnud neil pennigi hinge taga, tookord Daša autole topisnuku visanud Jelena oli selgelt vaimuhaige. Nüüd ei paistnud naise tervisel midagi häda olevat. Daša juhtus kogemata Kajurovite tüli pealt kuulma ning peagi leiti Jelena tema ratsu Lordi latrist surnuna. Vereštšagina keeldus uskumast, et Lord tappis oma perenaise, ja palus Dašal mõrtsukas üles otsida.
Asjaarmastaja-detektiiv asus loomulikult tegutsema, kuid siis läks tema enda kodus tõeline põrgu lahti!"
13.) Heraklese 13 õnnetust
"Viimasel ajal tormab Ivan Pavlovitš ringi nagu segane ning lahendab klientide juhtumeid. Ja kõik sellepärast, et ärinaine Nora, kelle sekretärina Vanja töötab, otsustas detektiiviks hakata. Seekord peab Poduškin kindlaks tegema, kes kodakondsetest regulaarselt miljonär Kuzminski lauasahtlist raha varastab. Ärimehe eramus elab palju inimesi ja nagu Inglise kriminullides on ka perekonnalegend kummitusest – peremehe surnud emast, kunstnik Glafirast. Kunagi ammu tappis ta end kääridega ja tema autoportreele ilmus punane plekk... Vaevu jõudis Ivan majja tulla, kui plekk taas maalile tekkis! Kogu perekonna naispoolt haarab õudus. Plekk on ju surmakuulutaja! Ivan suhtub naiste hüsteeriasse skeptiliselt. Kuid asjata! Peagi toimub majas mitu kuritegu, esimesena tapetakse toatüdruk. Glafira portree ees! Kääridega!"
"Ühesõnaga, kui ei taha endale halba, ära tee teistele head!"
"Armsad daamid, ärge kunagi püüdke abikaasat üllatada, isegi siis, kui olete tema truuduses täiesti kindlad. Esiteks - võite mind uskuda - täiesti pattudeta mehi esineb sama harva kui rohelisi vareseid. "
Nüüd hetkel 2,5 Ann Grangeri raamatut veel lugeda ning siis saab uutele Dontsova raamatutele järele minna!
Raamatud
Täna jätaks pisut teistsuguse postituse. Kirjutaksin viimasel ajal loetud raamatutest natuke.. taaskord on ju käes pimedad õhtud ja parimaks sõbraks ja kaaslaseks raamatud. :)
1.) Martin Page - Kuidas ma lolliks hakkasin.
See oli üks väga huvitava vaatenurgaga raamat. Pani mõtlema ja paar päris mõnusat pärli leidsin sealt ka.
* Kuigi ta mõistus sundis iseennast uskuma, püüdis ta siiski ennast mitte liiga palju usaldada, mitte nõustuda oma mõtetega, sest mõistuse sõnad tahavad meid teenida ja julgustada - ning lolliks teha.
* Vaikus laotas suured haprad liblikatiivad palatis laiali. Päike oli loovutanud koha vihmale ja hallusele.Juulikuu mängis märtsikuu partituudi järgi.
* Vähk leidis, et minu keha on talle suurepärane paradiisisaar. Nii ta siis veedabki siin puhkust, jalad minu vere ookeanis, päevitades minu südamepäikese käes... Ta ei vaja päikesevarju, ta naerab päikesepiste üle. Tema puhkus seisneb minu tapmises.
* Ma olen nagu vana vedur, mis sööstab rööbastel ega saa peatuda, sest kütuseks - kivisöeks, mis annab peadpööritava kiiruse - on terve maailm.
2.) Pille Hanni - Ma armastasin kiskjat
Raamat räägib siis meie "Nõmme inimsööjast" Andreas Hannist. Õigemini raamatu autor on Andrease naine, kes kirjutab siis kogu loo üles oma vaatevinklist. Selle raamatu ümber on muidugi palju tantsu ja tralli käinud. On seda naist materdatud vastu maad, on inimesi kes saavad tast aru ja kindlasti on neid erinevaid arvamusi veel väga palju. Igatahes minus tekitas see raamat välja palju erinevaid tundeid. Olin kurb, olin rõõmus.. elasin täie rinnaga kaasa ja ausalt öeldes saan sellest naisest aru. St mõistan tema käitumismustrit. Ja kui mõni arvustaja ütleb, et autor väidab et tema ainus patt oli oma meest armastada, siis mingu persse.. Sest kui raamatut lugeda mõttega, siis on aru saada väga hästi, mida inimene pidi läbi elama. Ühesõnaga soovitan kõigil kindlasti seda lugeda. Sain raamatu läbi väga kiirelt ja on plaanis seda uuesti lugeda. Kuigi raamat on väga sünge, siis hetkel on see mu üks lemmik raamatutest...
* " Olen juba ammu soovinud kirjutada oma elulugu, kuid varem pole mul kunagi olnud selleks piisavalt aega. Aeg-ajalt pidasin küll päevikut, kuid sellest pole midagi asjalikku välja tulnud. Aeg! Pidev tempo, ajapuudus - see ongi mind takistanud.
Praegusel hetkel olen 24-aastane ja mul on küllaldaselt aega, vahel isegi muutub see talumatuks, et mul nii palju aega on. Lõpuks ometi saan iseendaga kahekesi olla nii palju, kui tahan. Olen olude sunnil isoleeritud kõigist inimestest ja vabast maailmast. Olen iseendaga silm silma vastas - nüüd on paras aeg. Alustan! Täna on 30 oktoober 1982. aasta.
Tookord eeluurimisisolaatoris alustasin kirjutamist eelkõige põhjusel, et... esimest korda elus polnud mul ajaga midagi targemat peale hakata. Ootasin, kuidas lõpeb mu abikaasa kuritegude uurimine, ent ma ei teadnud siis veel, milline kannapööre elus - 12 aastat Harku naistevanglat - mind ennast ees ootab. Algsel kujul oli kogu see autobiograafiline jutustus mõeldud ainult mulle endale ja ei kellegi teise silmadele ega kõrvadele. Kordan veel - see oli mu põhiline ajatäide.
Alles kakskümmend kuus aastat hiljem, oma 50. sünnipäevaks, otsustasin, mõne hea sõbra soovitusel, kirjutatu avaldada.
Igal inimesel on oma lugu. Kui palju neist kunagi ilmavalgust näeb, oleneb juba inimesest endast. Jah, enda jaoks võib ju kirjutada nii, nagu asi tegelikult on, aga kui tead, et keegi veel seda loeb - see nõuab julgust. Olen püüdnud oma algset käsikirja võimalikult vähe muuta ja mitte ilustada, et näidata, kuidas ma siis, 26 aastat tagasi, mõtlesin ja tundsin. Mul on eluaeg olnud kombeks pidada päevikulaadset kalendermärkmikku, sealt sain palju abi.
Olen tekstis muutnud minu elus olulist rolli mänginud inimeste nimed. Ise kasutan raamatu autorina seda perekonnanime, mida ma kandsin tookord, kui mu elu kõige traagilisemalt mõjutanud sündmused toimusid.
Inimsööja lesk - niisuguse märgi ka külge sain...
Mida ma praegu ise oma algsest kirjutusest arvan, on juba teine asi, aga siis elasin ma just nii ja siin on minu lugu. "
See oli nüüd siis selle raamatu sissejuhatus.. Igatahes soovitan soojalt seda lugeda, tõeliselt hea.
3.) James Hadley Chase - Said, mis tahtsid.
See kirjanik oli mul kunagi vaieldamatu lemmik. Armastasin tema kirjutatud kriminulle väga lugeda.. ja lugesingi, terve hunniku läbi. See tuletas mulle meelde, miks ma seda kirjanikku armastasin/armastan.
"Harry peab plaani kaaperdada lennuk ja röövida teemandid, mida sellega veetakse. Glorie püüab meest päästa tema tegude vältimatutest tagajärgedest, kuid ahnus ja truudusetus viivad mõrvade ja meeleheitliku põgenemiseni. "
Nii nagu ikka, asjad ei pruugi kunagi minna niisamuti, kui plaanitud. Siin on verd, hirmu, kahtlusi ja põgenemisi. Nii nagu õiges kriminullis ikka. Igatahes meeldis.
4.) Meg Cabolt - Printsess avalikkuses
5.) Meg Cabolt - Igavesti printsess.
Issand kui mõnus oli vahelduseks lugeda selliseid armsaid ja siiraid raamatuid, nagu on Printsessi päevikute sari. Ausalt öeldes isegi kahju, et Printsess Mia seiklused edasi ei lähe. Ma oleksin kindlasti tahtnud veel edasi lugeda ja siit sombusest sügisõhtust romantilisse raamatusse hõljuda. Muhe!
6.) Ann Granger - Sobiv paik surmaks
Sedapuhku jälle täiesti teistsugune krininaalromaan. Kirjanik kirjutab huvitavalt.. mõrv ei toimu kohe ning ka mõrva lahendamine on hoopis teistsugune. Niisamuti ei ole ka mõrvar ära aimatav. Niiet tekitab ikka aina tahtmise edasi lugeda ja teada saada, mis NÜÜD edasi saab.
"Meredith Mitchell ja Alan Markby kistakse sedapuhku uurimisse, mis tegeleb kahe noore tüdruku jõhkra mõrvaga. Cotswoldi südamest leitakse laip - teismeline kohalik tüdruk Lynne, keda nähti oma surmapäeva õhtul pubist koos tundmatu mehega lahkumas. Peainspektor Alan Markby sõbratar Meredith sõbruneb ühe teise kohaliku tüdruku, Katiega. Peale vanuse ja kodulinna pole Lynne'il ja Katie'l pealtnäha midagi ühist. Aga kas võiks lood, mida Katie jutustab Meredithile oma keerulisest perekondlikust taustast - ebastabiilne, aristokraatlik ema, narruseni armastav isa, kelle kannatus on otsakorral, ja majas elav riukalik sekretär -, heita valgust ka teisele noorele tüdrukule?"
Ps.Kohe varsti järgneb uus postitus :)
1.) Martin Page - Kuidas ma lolliks hakkasin.
See oli üks väga huvitava vaatenurgaga raamat. Pani mõtlema ja paar päris mõnusat pärli leidsin sealt ka.
* Kuigi ta mõistus sundis iseennast uskuma, püüdis ta siiski ennast mitte liiga palju usaldada, mitte nõustuda oma mõtetega, sest mõistuse sõnad tahavad meid teenida ja julgustada - ning lolliks teha.
* Vaikus laotas suured haprad liblikatiivad palatis laiali. Päike oli loovutanud koha vihmale ja hallusele.Juulikuu mängis märtsikuu partituudi järgi.
* Vähk leidis, et minu keha on talle suurepärane paradiisisaar. Nii ta siis veedabki siin puhkust, jalad minu vere ookeanis, päevitades minu südamepäikese käes... Ta ei vaja päikesevarju, ta naerab päikesepiste üle. Tema puhkus seisneb minu tapmises.
* Ma olen nagu vana vedur, mis sööstab rööbastel ega saa peatuda, sest kütuseks - kivisöeks, mis annab peadpööritava kiiruse - on terve maailm.
2.) Pille Hanni - Ma armastasin kiskjat
Raamat räägib siis meie "Nõmme inimsööjast" Andreas Hannist. Õigemini raamatu autor on Andrease naine, kes kirjutab siis kogu loo üles oma vaatevinklist. Selle raamatu ümber on muidugi palju tantsu ja tralli käinud. On seda naist materdatud vastu maad, on inimesi kes saavad tast aru ja kindlasti on neid erinevaid arvamusi veel väga palju. Igatahes minus tekitas see raamat välja palju erinevaid tundeid. Olin kurb, olin rõõmus.. elasin täie rinnaga kaasa ja ausalt öeldes saan sellest naisest aru. St mõistan tema käitumismustrit. Ja kui mõni arvustaja ütleb, et autor väidab et tema ainus patt oli oma meest armastada, siis mingu persse.. Sest kui raamatut lugeda mõttega, siis on aru saada väga hästi, mida inimene pidi läbi elama. Ühesõnaga soovitan kõigil kindlasti seda lugeda. Sain raamatu läbi väga kiirelt ja on plaanis seda uuesti lugeda. Kuigi raamat on väga sünge, siis hetkel on see mu üks lemmik raamatutest...
* " Olen juba ammu soovinud kirjutada oma elulugu, kuid varem pole mul kunagi olnud selleks piisavalt aega. Aeg-ajalt pidasin küll päevikut, kuid sellest pole midagi asjalikku välja tulnud. Aeg! Pidev tempo, ajapuudus - see ongi mind takistanud.
Praegusel hetkel olen 24-aastane ja mul on küllaldaselt aega, vahel isegi muutub see talumatuks, et mul nii palju aega on. Lõpuks ometi saan iseendaga kahekesi olla nii palju, kui tahan. Olen olude sunnil isoleeritud kõigist inimestest ja vabast maailmast. Olen iseendaga silm silma vastas - nüüd on paras aeg. Alustan! Täna on 30 oktoober 1982. aasta.
Tookord eeluurimisisolaatoris alustasin kirjutamist eelkõige põhjusel, et... esimest korda elus polnud mul ajaga midagi targemat peale hakata. Ootasin, kuidas lõpeb mu abikaasa kuritegude uurimine, ent ma ei teadnud siis veel, milline kannapööre elus - 12 aastat Harku naistevanglat - mind ennast ees ootab. Algsel kujul oli kogu see autobiograafiline jutustus mõeldud ainult mulle endale ja ei kellegi teise silmadele ega kõrvadele. Kordan veel - see oli mu põhiline ajatäide.
Alles kakskümmend kuus aastat hiljem, oma 50. sünnipäevaks, otsustasin, mõne hea sõbra soovitusel, kirjutatu avaldada.
Igal inimesel on oma lugu. Kui palju neist kunagi ilmavalgust näeb, oleneb juba inimesest endast. Jah, enda jaoks võib ju kirjutada nii, nagu asi tegelikult on, aga kui tead, et keegi veel seda loeb - see nõuab julgust. Olen püüdnud oma algset käsikirja võimalikult vähe muuta ja mitte ilustada, et näidata, kuidas ma siis, 26 aastat tagasi, mõtlesin ja tundsin. Mul on eluaeg olnud kombeks pidada päevikulaadset kalendermärkmikku, sealt sain palju abi.
Olen tekstis muutnud minu elus olulist rolli mänginud inimeste nimed. Ise kasutan raamatu autorina seda perekonnanime, mida ma kandsin tookord, kui mu elu kõige traagilisemalt mõjutanud sündmused toimusid.
Inimsööja lesk - niisuguse märgi ka külge sain...
Mida ma praegu ise oma algsest kirjutusest arvan, on juba teine asi, aga siis elasin ma just nii ja siin on minu lugu. "
See oli nüüd siis selle raamatu sissejuhatus.. Igatahes soovitan soojalt seda lugeda, tõeliselt hea.
3.) James Hadley Chase - Said, mis tahtsid.
See kirjanik oli mul kunagi vaieldamatu lemmik. Armastasin tema kirjutatud kriminulle väga lugeda.. ja lugesingi, terve hunniku läbi. See tuletas mulle meelde, miks ma seda kirjanikku armastasin/armastan.
"Harry peab plaani kaaperdada lennuk ja röövida teemandid, mida sellega veetakse. Glorie püüab meest päästa tema tegude vältimatutest tagajärgedest, kuid ahnus ja truudusetus viivad mõrvade ja meeleheitliku põgenemiseni. "
Nii nagu ikka, asjad ei pruugi kunagi minna niisamuti, kui plaanitud. Siin on verd, hirmu, kahtlusi ja põgenemisi. Nii nagu õiges kriminullis ikka. Igatahes meeldis.
4.) Meg Cabolt - Printsess avalikkuses
5.) Meg Cabolt - Igavesti printsess.
Issand kui mõnus oli vahelduseks lugeda selliseid armsaid ja siiraid raamatuid, nagu on Printsessi päevikute sari. Ausalt öeldes isegi kahju, et Printsess Mia seiklused edasi ei lähe. Ma oleksin kindlasti tahtnud veel edasi lugeda ja siit sombusest sügisõhtust romantilisse raamatusse hõljuda. Muhe!
6.) Ann Granger - Sobiv paik surmaks
Sedapuhku jälle täiesti teistsugune krininaalromaan. Kirjanik kirjutab huvitavalt.. mõrv ei toimu kohe ning ka mõrva lahendamine on hoopis teistsugune. Niisamuti ei ole ka mõrvar ära aimatav. Niiet tekitab ikka aina tahtmise edasi lugeda ja teada saada, mis NÜÜD edasi saab.
"Meredith Mitchell ja Alan Markby kistakse sedapuhku uurimisse, mis tegeleb kahe noore tüdruku jõhkra mõrvaga. Cotswoldi südamest leitakse laip - teismeline kohalik tüdruk Lynne, keda nähti oma surmapäeva õhtul pubist koos tundmatu mehega lahkumas. Peainspektor Alan Markby sõbratar Meredith sõbruneb ühe teise kohaliku tüdruku, Katiega. Peale vanuse ja kodulinna pole Lynne'il ja Katie'l pealtnäha midagi ühist. Aga kas võiks lood, mida Katie jutustab Meredithile oma keerulisest perekondlikust taustast - ebastabiilne, aristokraatlik ema, narruseni armastav isa, kelle kannatus on otsakorral, ja majas elav riukalik sekretär -, heita valgust ka teisele noorele tüdrukule?"
Ps.Kohe varsti järgneb uus postitus :)
esmaspäev, 5. detsember 2011
=)
Reedel sai meil Kaidoga siis 2 aastat ja kaks kuud täis. Sai siis taaskord võetud romantikapakett ning käidud lõõgastumas. Seekord siis aga kahepeale, mitte üllatusena :)
Igatahes oli mul terve reedese päeva tuju nii hea ja olin juba romantika lainel. Tööl küünlad põlesid ja muusika mängis. Hõljusin seal vaikselt ringi naeratus näol. Meenutasin kogu seda imelist algust ja.. tuju oli ikka väga laes. Tuli prints valgel hobusel, tõmbas mind jalust nõrgaks ja suudles oimetuks.
Igatahes natuke peale kuut pakkisin tööl asjad kokku ning kimasin trollile. Sääses maha ja mustikasse Tootsile süüa ostma. Sealt kiirelt vutvut koju. Muidugi said mu UGGY-d teel koju läbimärjaks ja ma olin päris kuri. Kodus siis Kaido tegeles loomadega ja mina käisin kiirelt pesemas. Siis kähku riide ja pakkisin asjad. Pidime kell 8 juba seal olema, kuid saime 10 enne 8sat alles uksest välja. Noh, 15 minutit hilinesime, see polnud midagi erilist.
Igatahes oli seal mingi uus adminn. Ta oli vahepeal üritanud mulle juba helistada, kuid mul oli telefoni aku tühi. Saime täpselt sama toa, kus olime eelmine kordki. Adminn pani sellega muidugi pange, et romantikapaketiga tuuakse hommikusöök tuppa, mitte ei pea restosse selle jaoks minema. Polnud hullu, saime kellaaja paika ning suundusime enda tuppa. Vahetasin riided ning suundusime siis restorani õhtusöögile. Muidugi oli laud ka sama.
Istusime seal küdeva kamina ääres küünlavalgel. See hetk oleks võinud kestma jäädagi. Igatahes eelroaks oli siis Koorene lõhesupp. Ma armusin sellesse esimesest ampsust. Ehk siis ma pean selle enda menüüsse sisse võtma. Lihtsalt fantastiliselt hea maitsega. Pearoad olid meil siis erinevad. Mina otsustasin "Grillitud lõhefilee sidruni-võikastme ja juurvilja juliennega" kasuks ning Kaido võttis Viini snitsli wok juurviljade ja seenekastmega. Järjekordselt head road, kuigi Kaido kartulid ja minu lõhe oleks võinud olla natukene soolasemad. Kuid siiski väga maitsev oli ning kõhud saime juba täis. Valge vein kuulus muidugi prae juurde. Lõpuks magustoiduks saime jäätisevaliku ning lõpetuseks ka tassi kuuma teed. Sealt lahkusime alles peale kella 10t õhtul.. 1,5h on ju täitsa normaalne õhtusöögiaeg, vähemalt restoranis. :) Läksime tuppa tagasi. Kaido käis suitsul muidugi ja mina vaatasin telekat. Siis tuli Kaido tagasi ja me avasime vahuveini ning tühjendasime ka puuviljavaagnat. Mina suutsin juua vaid klaasikese veini, siis jäin südamerahus magama. Kaido vaatas filmi lõpuni ja tuli siis ka magama.
Hommikul ärkasime 10 ajal ja vedelesime niisama. Telekast ei tulnud suurt midagi. Vedelesime siis kaisus ja lobisesime, kuni kolmveerand 11 ajal end püsti ajasime ja voodi ära tegime. Kell 11 tuli siis hommikusöök. Kaks kandikut olid toidust lookas. Salat, hunnik võileivamaterjali, keedumunad, kook ja kohv. Kõhu sain nii täis, et alles õhtul peale 8sat meenus, et vist peaks midagi veel sööma.
Lõpuks kell 12 suundusime siis end välja registreerima. Järgmine kord peaks vist paariks päevaks minema. Meeletult mõnus puhkus ilma mingisuguste probleemideta.
Laupäev jätkus koju tulekuga, kus selgus et läpaka laadja andis otsad ja ei tööta. Istusin ja lugesin siis raamatut ning poole kolme ajal suundusin Trollile ja tööle. 4.5h lasin tööl nagu orav rattas. Seda, teist ja kolmandat vaja teha ju. Lõpuks tuli Anna ja mina siirdusin poodi ja koju. Kodus tegi Kaido süüa ja mina passisin teleka ees tuima. Ehk siis vaatasin Beethoovenit ning Muumiat. Lõpuks sõime ära ning kerisime tuttu.
Ja eile oli terve päev täis lebotamist. Ma ei suvatsenud kodust väljuda mitte ühekski hetkeks. Küll oli hea olla. Isegi lõunauinak sai ära tehtud, nii nagu puhkepäevale omane. :P
Ja nüüd on üks postitus üle pika aja tehtud. Järgmine aasta jälle :P
Ciao.
neljapäev, 3. november 2011
Sügistuul nii karge, on silitamas pead
pisaratest põsk on hell.
Igatsus hinge matab, kas tead?
südames on keeristorm.
Saatus tuli ning pühkis sind me teelt,
on vaid lootus, ehk kohtume veel.
Tahaks öelda nii palju sul sõnu ma häid,
vahel tahaks hingest karjuda, NO KUHU SA JÄID?
Kuid täna ma läidan vaid nutuselt leegi,
ning tean, seisad salaja kõrval mul.
Ning nõnda salaja sosistan tuulde,
oled tõesti mu jaoks kallim kui kuld..
3 November 2011.
pisaratest põsk on hell.
Igatsus hinge matab, kas tead?
südames on keeristorm.
Saatus tuli ning pühkis sind me teelt,
on vaid lootus, ehk kohtume veel.
Tahaks öelda nii palju sul sõnu ma häid,
vahel tahaks hingest karjuda, NO KUHU SA JÄID?
Kuid täna ma läidan vaid nutuselt leegi,
ning tean, seisad salaja kõrval mul.
Ning nõnda salaja sosistan tuulde,
oled tõesti mu jaoks kallim kui kuld..
3 November 2011.
Otsisin üles vanad read, mis sai Sinu saatesse kirjutatud.. kahju, et enam nüüd ei ole seda sõnaosavust, mis varem..
14.03.2010 18:42
KalliSkera
Tere kallis Sinu saate kuulajaskond, kaunist õhtut eestimaa ning kallid sõbrad, kena õhtut Sullegi kulla Sven!
Mina olen õnnelik ja samas õnnetu ka. Õnnelik olen, sest lõpuks olen leidnud oma teise poole ning olen nüüd täiuslik.Ja mul on imearmas perekond seal kaugel inglismaal, ning imearmas vennatütar Tartus. Ja mu kallid sõbrad ning loomad...Kuid olen õnnetu sest igatsen oma kalleid vennaraase. Jah just teid E & T. Olen kuulnud väidet, et saatus ei anna teile õlule raskemat koormat, kui te kanda jõuate. Kuid minu arust on see lihtsalt ilus vale, võimalus petta ja rahustada iseennast. Sest just see sama saatus võttis minult mu vennakesed ja jättis mu inglilesed ilma isata. Kuigi ühest möödus märtsi alguses aasta ja teisest samal kuupäeval 4 kuud, on see ikkagi kohutavalt valus ja ebaõiglane. Lapsed ei peaks ju ilma isata kasvama.. või mis te arvate? Niiet minule saatus ei meeldi, tehke mis tahate. Küll aga olen ma armastusest tulvil ja tahaksin seda kogu maailmale hõisata. Ma armastan eestimaad ja võimalust siin elada!
Muideks, täna on inglismaal emadepäev.. ja kuna seal on juba kevad ammu käes siis lisaksin siia kevade ootuses mõned riimid. Pühendaksin oma emale.
Kaunis kevad viib lummava lume
lõpuks aeg unest ärgata meil
Päike vaikselt manab näole kergem jume
noored paarid - kena naeratus neil
Puudel-põõsastel uhked on pungad
ilus liblikas sirutab tiibu
Ojavesi vaikselt voolab vulinal
See ilu kahjuks meile näha vaid viivu
Lilledel õige aralt õied puhkevad
oma kauneid tiibu sirutavad linnud
Kuid inimsilmad harva seda jälgivad
liig kiire neil - tallas oleks justkui pinnud.
Ilusat öö jätku ning tundke elust rõõmu!
Sooviooks tahaksin : PS Troika - Ära ütle, et elu on inetu""
Mina olen õnnelik ja samas õnnetu ka. Õnnelik olen, sest lõpuks olen leidnud oma teise poole ning olen nüüd täiuslik.Ja mul on imearmas perekond seal kaugel inglismaal, ning imearmas vennatütar Tartus. Ja mu kallid sõbrad ning loomad...Kuid olen õnnetu sest igatsen oma kalleid vennaraase. Jah just teid E & T. Olen kuulnud väidet, et saatus ei anna teile õlule raskemat koormat, kui te kanda jõuate. Kuid minu arust on see lihtsalt ilus vale, võimalus petta ja rahustada iseennast. Sest just see sama saatus võttis minult mu vennakesed ja jättis mu inglilesed ilma isata. Kuigi ühest möödus märtsi alguses aasta ja teisest samal kuupäeval 4 kuud, on see ikkagi kohutavalt valus ja ebaõiglane. Lapsed ei peaks ju ilma isata kasvama.. või mis te arvate? Niiet minule saatus ei meeldi, tehke mis tahate. Küll aga olen ma armastusest tulvil ja tahaksin seda kogu maailmale hõisata. Ma armastan eestimaad ja võimalust siin elada!
Muideks, täna on inglismaal emadepäev.. ja kuna seal on juba kevad ammu käes siis lisaksin siia kevade ootuses mõned riimid. Pühendaksin oma emale.
Kaunis kevad viib lummava lume
lõpuks aeg unest ärgata meil
Päike vaikselt manab näole kergem jume
noored paarid - kena naeratus neil
Puudel-põõsastel uhked on pungad
ilus liblikas sirutab tiibu
Ojavesi vaikselt voolab vulinal
See ilu kahjuks meile näha vaid viivu
Lilledel õige aralt õied puhkevad
oma kauneid tiibu sirutavad linnud
Kuid inimsilmad harva seda jälgivad
liig kiire neil - tallas oleks justkui pinnud.
Ilusat öö jätku ning tundke elust rõõmu!
Sooviooks tahaksin : PS Troika - Ära ütle, et elu on inetu""
2 aastat hiljem..
2 pikka-pikka aastat tagasi varises mu elu kokku. See aasta oli minu jaoks üldse täis palju takistusi, mida tuli ületada, või siis nende alt roomata. Peamine muidugi, et neist mööda lõpuks saada. Kolmanda novembri hommiku poole, kaks aastat tagasi, sain uudise oma venna surma kohta. Täpselt kaheksa kuud hiljem mu õemehest, kes oli pikkade aastate jooksul saanud mulle justkui lihaseks vennaks. Mul on siiani meeles, kuidas terve maailm varises ja.. ma ei näinud sellel hetkel ei minevikku, tulevikku ega ka olevikku. Kõndisin ringi kui vaim ja üritasin endast eemale peletada kõik, kes vähegi üritasid hoolida ja toetada. Siinkohal suured tänud Katile, kes oli sellel hetkel mulle tõeliselt toeks, ning tagus mulle natuke mõistust pähe. Ning muidugi Kaido, kelle õlg sai nii mõnigi kord pisaratest "pisut" märjaks ning kes seisis siis ja seisab ka praegu vapralt minu kõrval. Ma tundsin sel hetkel, et ei olegi kedagi, kellega lihtsalt rääkida. Kellele end tühjaks kurta, sest lähedasi ma enda muredega kurnata ei tahtnud. Tegelikult on reaalsus hetkel samasugune. Ei ole kedagi, kellele end mõne koha pealt tühjaks rääkida. On asju, mida hoian enda teada ning mis samas närivad mind seespidiselt. Ja nii võttiski asjaga leppimine ning olukorrast toibumine minu jaoks ehk pisut kauem aega, kui mõne teise jaoks. Jah, olen ajapikku harjunud elama selle mõttega, kuid unustada ei suuda ma mitte kuidagi seda ega teda. Väga raske on, kuigi osadel on seda ehk raske mõista. Täna on nii mõnedki korrad pisarad üritanud minust võimust võtta. Õnneks suurema katastroofi olen suutnud ära hoida ja ka tööl olemine viis mõtteid veidi mujale. Ja nüüd siis istun ja kirjutan neid ridu ja.. vaatan küünlaleeki.
Raske..
esmaspäev, 31. oktoober 2011
Olen olnud jälle laisk ja paha, ei ole aega ja tahtmist ja..
Nüüd olen jälle lugema hakanud palju. Leidsin üles vana lemmiku "Darja Dontsova" sarja. No fantast, kuidas see inimene oskab kirjutada. Igatahes soovitan.
Aga tahtsin tegelikult kilgata, et ma olen ÕNNELIK. Kõik läheb vaikselt seda rada pidi, nagu mina soovin.
Saba liputav tiiger/panter oli täna teemas, haha :P
Nüüd olen jälle lugema hakanud palju. Leidsin üles vana lemmiku "Darja Dontsova" sarja. No fantast, kuidas see inimene oskab kirjutada. Igatahes soovitan.
Aga tahtsin tegelikult kilgata, et ma olen ÕNNELIK. Kõik läheb vaikselt seda rada pidi, nagu mina soovin.
Saba liputav tiiger/panter oli täna teemas, haha :P
Tellimine:
Postitused (Atom)