Närv on must.

See nädal on olnud minu jaoks uskumatult raske. Peale Betti surma ei ole ma jälle õieti magada saanud. Istun öösiti üleval, vaatan pilte ja nutan nagu väike laps. Ausalt öeldes on mul täiesti ükskõik, mida keegi sellest arvab või ei arva.
Neljapäeval, 18. Märtsil ei teinudki ma suurt midagi. Olin kodus ja koristasin ja üritsin mõtteid eemal hoida. Ütlesin küll et vedelen päeva voodis, aga muidugi ei suutnud ma seal olla. Reedel, 20ndal märtsil magasin imekombel suht kaua. Peale ärkamist helistas mulle Kersti, et tuleb pühap tallinna ja et kas ma saaksin talle öömaja pakkuda. Siis tahtsis Marten mind välja sööma kutsuda. Mul raha polnud, aga Marten ütles et sai just stippi, et eks teeb välja siis. Vedelesin veel kodus ja poole neljaks kobisin siis Solarisse. Marten tuli mulle vastu. Käisime Lidos söömas, päris head toidud seal isegi, mannavaht oli aind öäk. Muidugi ajas Marten mind mõnusalt naerma, ütleme nii et oli tore lõuna. Siis helistas Eveli mulle. Ma tarkpea unustasin ära et muutsin Dreami nime telefonis ka Dreamiks. Rääkisin veidi temaga siis ja kobisin seejärel trammi peale. Vahepeal sain Dreami ka kätte. Trammis end istuma seades avastasin et Sov helistab mulle. Poiss oli mures, et kui nemad Merru korvi -C -ks kallistasid, et mis mina siis Dreamiga veel teen. Ühesõnaga kästi mul ta tissid alles jätta.Okei, lõpetasin kõne ning olingi Balti jaamas. Dream ootaski mind juba teisel pool teed. Kallistasime, võtsin ta suure laheda koti ning jalutasime Vanalinna alguses olevasse "Pagaripoiste kohvikusse". Seal saime veidi aega istuda ja siis Dreami isa tuli talle järele. Nunnud kummikud olid igatahes ja lahe kott. Ja ta isa küsis et kellega ta nii kirglikult seal kallistas, enne kui autosse istus. Mina suundusin aga muusikat kuulates koju. Too kord nägin esimest korda, et ühistrantspordis olevad "abimehed" tõesti aitavad ka. Väljas oli üks ratastoolis vanem meesterahvas. Vestiga tüüp hüppas kohe trammist maha ja aitas ta peale. Positiivne, et on ka selliseid inimesi (y). Siis tulin koju, kokkasin ja vedelesin.

Laupäeval läksime jälle nõmmele. Kaido oli küll haige kuid tuli siiski kaasa. Viisime Katile pakkekilet ning läksime Mikuga jalutama ning tast pilte tegema. Pidin küll ise pildistama, kuid andsin kaamera siiski Kaidole, sest mulle usaldati Miku rihm. Poole jalutuskäigu ajal ühines meiega ka Diana koos vennaga. Ma ei tea kuidas teistega oli, kuid minu jalad olid igatahes läbimärjad aeda tagasi jõudes. Siis võtsin oma asjad toast ning suundusime Kaidoga Rääku sööma. Siis hüppasime korraks isa juurest läbi, kus sain ka kasuemaga lõpuks tuttavaks. Saime kooki ja salatit kaasa ning suundusime koju. Õhtul jällegi olime niisama kodus.

Pühapäeval ma koristasin, sest et Kersti pidi õhtu tulema. Käisin tal rongivastas, siis tulime korraks siia, istusime veidi ning suundusime linna. Linnas saime kokku Krissu ja Janelyga. Jalutasime natuke niisama ja otsustasime siis minna Krissu juurde makarone sööma. Egas midagi, trollile ja minekut. Kuna Janely tahtis nkn suitsu siis hüppasime magistralist läbi, kust sai soetatud Inna kaudu endale superluks teksad. Vägagi rahul. Siis oligi aeg minna Krissu juurde, kus veetsime lõbusalt aega süües, jatzit mängides ning niisama hullu ajades. Ja siis Hops koju, kus sai veel räägitud ja räägitud ning 3 ajal magama suundutud.

Esmasp ja Kolmap läks täitsa tavaliselt. Saatsin Kaido tööle ning Kersti koolitusele, siis oli minu aeg, kuni mõlemad koju tagasi jõudsid. Teisipäeval suundsin koos Kerstiga lasnamäele, lapsi oli vaja minna hoidma. 9-14:30. Siis hops koju, veidi vedelemist ja tuli Kersti. Ning siis juba Kaido.. Nagu ikka.

Neljapäeval tuli siis Kati küsima, kas ei tahaks temaga minna Streetrace Kruiisile, mis tehti selle puhul et sellest sai 11 aastat. Olin loomulikult nõus. Õhtul kui Kersti koju jõudis tormasime koos kohe Kristiinesse, kus kohtusime Dammu ning Pacoga. Kuna sealt kummikuid ei leidnud, siis suundusime Rocc al Maret läbi kammima, kust samuti ei leidnud seda, mida otsisin. Läksime siis Mäkki sööma, sest kõigil olid kõhud tühjad. Peale Mäkis rahulikult einestamist saatsid Paco ja Dammu meid trolli peale ning siis suundusid ise ja koju. Meie aga sõitsime veel kesklinna, kaubamajja kummikuid 0tsima. Ei tahtnud alla anda sest lumi ja vesi on hetkel meeletud.Peale kaubamaja läbi kammimist tegime Kerstile partner kaardi ning siis ostsime kingaosakonnast mulle kummikud ära. Jõudsime koju, vedelesime veidi, õpetasin Kerstile Mircu selgeks ning siis oligi Kati juba all. Läksime Kaidoga autole ning sõitsime Ülemistesse. Kaido pidi minema küll Getsuga kuid jäi siiski meiega. Rääkisime Liisu, Getsu ja teistega juttu ning siis oligi stardi aeg. See oli ikka eriti uhke vaatepilt, kui suur autokolonn sõidam 30km/h ja ohutuled vilkumas, ise nautisime vaatepilti küll väga. Muidugi kahju oli sellest, et ees hakati lõpuks kihutama siiski ja kolonn hakkas juba enne esimest vahepeatust lagunema. Tammsaare teel oli meile tere ütlemas ka härra politseinik. Õnneks me saime sealt minema, hoopis meie eest auto võeti maha. Sealt sai esimese adrenaliinilaksu. Roccasse jõudsime ilusti, ilma muude viperusteta. Veidi jalutamist ning läks. Haabersti ringil oli aga taas üks politseinikmeid jälgimas. Õnneks võeti vahele hoopis üks punane Opel. Sealt hakkas juba rivi väga lagunema. Paljud läksid koju ära, osad valisid teise tee ning paljud kartsid politseid ning sõitsid ilma ohukateta. Pirita teel jõudsime aga neile järele õnneks, ning mingi aja sõitsime täitsa Getsu taga isegi. Jõudes Pirita selveri parklasse saime teada, et Musta luige juures oli erament jälginud. Veidi aega hiljem nägime, kuidas see sama ment sellest parklast mööda sõitis. Peale seda hakkas meie rahvas ka liikuma. Politsei passis tee ääres ja valvas, autod sõitsid kõik korralikult ning viisakalt mööda. Lõpppunkt oli Viimsi makret, mille juures see sama ment meie auto kõrval tükk aega seisis parklas. Peale seda liikusime koju, osa rahvast oli veel mustikasse kiirendama läinud. Meile aga mentidest ja adrenaliinist piisas ja suundusime koju magama. Olen väga rahul et läksin, ei kahetse.

Reedel siis läks Kersti hommikul koos asjadega minema, ning ma siis leppisin Katiga kokku et läheme jalutama. Minna tuli ka ja sai pildistada, mina jalutasin aga Mikuga ning rääkisime Katiga maast ja ilmast. Ikka mitu tundi, väga tore oli, Katiga alati tore. Siis käisime korra säästukas, jalutasime mu maja ümber veel ja suundusime mõlemad omadesse kodudesse. Mina süüa tegema ning Kati koju puhkama.

Laupäeval olime pool päeva lastega, nad on ikka nii toredad. Siis käisime vaatasime korteri üle ning nüüd ootame vastust omanikult. Peale seda aga käisime poes, tulime koju, kokkasime ja nautisime niisama olemist. Pühapäeval sai jälle niisama vedeletud ning nüüd täna niisamuti. Koguaeg magamata, egas siis ei suuda suurt midagi teha ka.

Uus algus.

Mõtlesin, et võiks täiesti otsast alustada. Tahaks ka elu puhtalt lehelt alustada, nagu seda blogi siin, kuid elu on elu ja minevikku muuta ei saa.

Elu on vahepeal ikka täiesti p*rses. No nii totaalselt kui üldse võimalik on. Kõik surevad, kõik kaotavad, kõik nutavad, naeru on ümberringi aina vähem. Ka mina nutan, ja nelja päras.. kas pole mitte liig kaotada aasta jooksul neli tähtsat elusolendit? Mina küll arvan nii.. minu koorem mis selga sain on neljakordselt liiast, kus on see saatus nüüd kes selle koorma maha laeb? Väideti ju et saatus ei anna raskemat koormat kui inimene kanda jõuab. Bullshit peaks mainima.

Täna hommikul 12:35 suri minu kätevahel mu armas karvapall Betti. Kuna sain eile hilja magama siis mõtlesin täna kaua magada. Öösel tegelesin Bettiga siin veel vaikselt , jootsin ja söötsin ning siis kerisin end kaissu. Hommikul ärkasin korra, kontrollisin Bettit. Tatsas ringi siin ja mugis, süda oli rahul ja kerisin magama tagasi. Peale 12 veidi tegin silmad lahti ja mulle avanes vaatepilt kuidas Betti on külili maas ning sipleb õrnalt jalgadega. Tormasin kohale ja üritasin ta püsti aidata, vajus külili tagasi. Jooksin siis kööki jogurti järele kuid ei midagi, ta ei teinud teist nägugi selle peale. Siis teadsin et tema aeg on tulnud. Hoidsin teda õrnalt süles ja paitasin teda, ning siis tundsin kuidas ta lahkus. Selline asi on inimese jaoks liialt traumeeriv. Õnneks hüsteeriasse ei sattunud, paitasin teda edasi ja olin täiesti tuim. Siis tulid pisarad ning siis helistasin Kaidole et karvapalli pole enam. Temaga kõne lõpetanud helistasin Merkale, ta oskab mind alati rahustada. Peale seda hoidsin Bettit veel natuke aega ning siis hakkasin asjatama. Panin ta esialgu kandekasti ilusti lamavasse asendisse ning enda särgi talle peale. Hakkas süles juba vaikselt kangestuma, seega silmi ei saanud enam kinni panna ja suud niisamuti mitte. Peale seda koristasin ta aseme siit vaibalt ning hakkasin edasi koristama. Siis rääkisin Katiga ning sättisin Betti tema kirstu, mille tegin kastist. Kasti põhja panin mitmekordselt saunalina, sinna peale asetasin õrnalt Betti ning siis asetasin talle saunalina ääre peale ilusti. Kasti panin lauale ja asjatasin edasi. Siis tuli Kaido koju ja nuttis, mul oli seda nii valus vaadata, aga loomulikult tal ka valus, sest Betti oli tal ka pea pool aastat lemmikloomaks. Näitasin siis talle kus Betti on. Mitu korda käisime teda paitamas vaikselt ning siis tuligi aeg minna Kati juurde. Kati oli terve hunniku pilte välja printinud. Tahtis ühte pilti aga kogemata tuli neid terve hunnik. Voltisin ühe siis pooleks ja panin Bettile pildiga tema poole kasti. GB joonistatud pilt, ehk siis on nad kõik koos ja veidi lõbusam seal üksi. Siis tulid Kallikott ja Ints. Kallikott andis kalli isegi, see mõjus hästi. Ja kallipall on eriti armas, niii suureks kasvanud ja nii armas ja karvane. Alguses haukus, siis lasi pai teha ja lutsis mu sõrmi ning siis juba tahtis mängida, igatahes numpsik. Siis läksid Kallikott ja Ints ära ja oli aeg minna auku üle vaatama. Nimelt on neil kaks liivaauku kust kiisudele liiva võetakse. Vasakul nurkas puude vahel olevast august sai Betti viimne puhkekoht. Jätsime Kaidoga temaga hüvasti, panime siis kasti kinni ja Rein asetas selle ilusti auku. Ma läksin eemale kuni mehed liiva peale ajasid ja rääkisin Katiga juttu. Ja siis oli aeg panna kalmuküünal ja hüvasti jätta veelkord. Ning siis Tadaa öelda Katiperele ning siis poodi ja koju.

Selle aasta nõmedaim päev. Sellistel hetkedel sooviks et loomi ei oleks, oleks tore ka teistejuures vaatamas käia ja ei saaks niipalju nutta.

Niitore see esimene postitus :)