Uus algus.

Mõtlesin, et võiks täiesti otsast alustada. Tahaks ka elu puhtalt lehelt alustada, nagu seda blogi siin, kuid elu on elu ja minevikku muuta ei saa.

Elu on vahepeal ikka täiesti p*rses. No nii totaalselt kui üldse võimalik on. Kõik surevad, kõik kaotavad, kõik nutavad, naeru on ümberringi aina vähem. Ka mina nutan, ja nelja päras.. kas pole mitte liig kaotada aasta jooksul neli tähtsat elusolendit? Mina küll arvan nii.. minu koorem mis selga sain on neljakordselt liiast, kus on see saatus nüüd kes selle koorma maha laeb? Väideti ju et saatus ei anna raskemat koormat kui inimene kanda jõuab. Bullshit peaks mainima.

Täna hommikul 12:35 suri minu kätevahel mu armas karvapall Betti. Kuna sain eile hilja magama siis mõtlesin täna kaua magada. Öösel tegelesin Bettiga siin veel vaikselt , jootsin ja söötsin ning siis kerisin end kaissu. Hommikul ärkasin korra, kontrollisin Bettit. Tatsas ringi siin ja mugis, süda oli rahul ja kerisin magama tagasi. Peale 12 veidi tegin silmad lahti ja mulle avanes vaatepilt kuidas Betti on külili maas ning sipleb õrnalt jalgadega. Tormasin kohale ja üritasin ta püsti aidata, vajus külili tagasi. Jooksin siis kööki jogurti järele kuid ei midagi, ta ei teinud teist nägugi selle peale. Siis teadsin et tema aeg on tulnud. Hoidsin teda õrnalt süles ja paitasin teda, ning siis tundsin kuidas ta lahkus. Selline asi on inimese jaoks liialt traumeeriv. Õnneks hüsteeriasse ei sattunud, paitasin teda edasi ja olin täiesti tuim. Siis tulid pisarad ning siis helistasin Kaidole et karvapalli pole enam. Temaga kõne lõpetanud helistasin Merkale, ta oskab mind alati rahustada. Peale seda hoidsin Bettit veel natuke aega ning siis hakkasin asjatama. Panin ta esialgu kandekasti ilusti lamavasse asendisse ning enda särgi talle peale. Hakkas süles juba vaikselt kangestuma, seega silmi ei saanud enam kinni panna ja suud niisamuti mitte. Peale seda koristasin ta aseme siit vaibalt ning hakkasin edasi koristama. Siis rääkisin Katiga ning sättisin Betti tema kirstu, mille tegin kastist. Kasti põhja panin mitmekordselt saunalina, sinna peale asetasin õrnalt Betti ning siis asetasin talle saunalina ääre peale ilusti. Kasti panin lauale ja asjatasin edasi. Siis tuli Kaido koju ja nuttis, mul oli seda nii valus vaadata, aga loomulikult tal ka valus, sest Betti oli tal ka pea pool aastat lemmikloomaks. Näitasin siis talle kus Betti on. Mitu korda käisime teda paitamas vaikselt ning siis tuligi aeg minna Kati juurde. Kati oli terve hunniku pilte välja printinud. Tahtis ühte pilti aga kogemata tuli neid terve hunnik. Voltisin ühe siis pooleks ja panin Bettile pildiga tema poole kasti. GB joonistatud pilt, ehk siis on nad kõik koos ja veidi lõbusam seal üksi. Siis tulid Kallikott ja Ints. Kallikott andis kalli isegi, see mõjus hästi. Ja kallipall on eriti armas, niii suureks kasvanud ja nii armas ja karvane. Alguses haukus, siis lasi pai teha ja lutsis mu sõrmi ning siis juba tahtis mängida, igatahes numpsik. Siis läksid Kallikott ja Ints ära ja oli aeg minna auku üle vaatama. Nimelt on neil kaks liivaauku kust kiisudele liiva võetakse. Vasakul nurkas puude vahel olevast august sai Betti viimne puhkekoht. Jätsime Kaidoga temaga hüvasti, panime siis kasti kinni ja Rein asetas selle ilusti auku. Ma läksin eemale kuni mehed liiva peale ajasid ja rääkisin Katiga juttu. Ja siis oli aeg panna kalmuküünal ja hüvasti jätta veelkord. Ning siis Tadaa öelda Katiperele ning siis poodi ja koju.

Selle aasta nõmedaim päev. Sellistel hetkedel sooviks et loomi ei oleks, oleks tore ka teistejuures vaatamas käia ja ei saaks niipalju nutta.

Niitore see esimene postitus :)