23 Veebruar 2011.

Day 3 - Sum yourself up in about 100 words.

Olen 21 aastane neiu. Sündisin Tartus Toomemäel. 3 - 7 eluaasta elasin Lääne-Virumaal, kuid kooliaastad möödusid Tartus. Hetkel elan Tallinnas Mustamäel, koos loomade, elukaaslase ja sõbrannaga. Mul on Küülikupoiss Pitsu, Tsintsupoiss Juku ja Kassihärra Toots. Kaidoga olen koos olnud praeguseks hetkeks 1 aasta, 4 kuud, 3 nädalat ja 4 päeva. Käime koos Vatsla külas tööl. Vabal ajal meeldib mulle käia piljardit mängimas ja pildistamas. Samuti meeldib mulle filme vaadata ja raamatuid lugeda. Viimasel ajal olen avastanud enda jaoks sudokud. Neid on hea õhtul voodis lahendada, saab mõtted mujale viia. Perekond on mul inglismaal ja siin eestis pean ise toime tulema.

Your thoughts on religon.

Ausõna ma ei oska oma arvamust avaldada..

Lyrics From Your Favourite Movie.

I'll always remember
It was late afternoon
It lasted forever
And ended so soon (yea)
You were all by yourself
Staring up at a dark gray sky
I was changed

In places no one will find
All your feelings so deep inside (deep inside)
It was there that I realized
That forever was in your eyes
The moment I saw you cry

The moment that I saw you cry

It was late in september
And I've seen you before (and you were)
You were always the cold one
But I was never that sure
You were all by yourself
Staring up at a dark gray sky
I was changed

In places no one will find
All your feelings so deep inside (deep inside)
It was there that I realized
That forever was in your eyes
The moment I saw you cry

I wanted to hold you
i wanted to make it go away
I wanted to know you
I wanted to make your everything, all right....

I'll always remember...
It was late afternoon...
In places no one will find...

In places no one will find
All your feelings so deep inside (forever was in your eyes)
It was there that I realized
That forever was in your eyes
The moment I saw you cry

Fade out
I wanted to know you
I wanted to know you
I wanted to know you

See on siis Mandy Moore - Cry. Filmist A walk to remember.


Tänane päev ei olnudki niiväga tore.

Täna oli lühendatud tööpäev. Päeval sain teada, et Natalja tuleb ka esmaspäeval tööle, seega pidin kolme inimese jaoks töö valmis panema. Muidu oli tööpäev täitsa okei. Panin aga hunniku tööd valmis ja sain ise arvuti taga möllata. Päeval tuli meil nn "Pidulik söömaaeg" ka koosoleku ruumis. Sõime juustusaia, jõime kalja ja siis rääkisime juttu. Kama, Kaevuri ja Tõmmu kommid olid ka olemas. Topsidele olid eesti lipu kleebised pandud. Ja hambatikkude külge oli ka väikesed kleepsud pandud. Tekkisid pisikesed eesti lipud. Ja siis päeval tuli uudis, et vanaema oli poodi minnes kukkunud. Et kahtlustab mõra käeluus, pidi paistes olema ja meeletult valutama. Ja enesetunne pidi halb olema, süda pidi kohati lausa pahaks minema. Tahtsin, et Kaido kohe läheks ja viiks ta traumapunkti. Aga tööpäeva lõpuni ei olnud palju jäänud ja seega Kaido tahtis enne lõpetada. Enne kolme istusime autosse ja vurasime vanaema juurde.

Jaanus aitas vanaema riidesse ja vanaema tuli ise välja. Autosse sai ise, turvavöö aitasime peale. Ja siis vurasime traumapunkti mustamäele. 15:35 parkis Kaido auto siis Lastehaigla juurde ja jalutasime traumapunkti. Vanaema sai enda numbriks 1620. Õnneks sai ta suhteliselt kiirelt kohe registratuuri ja arsti ukse taga pidi ka vaid 10 minutit ootama. Kuid siis hakkas jama pihta. Käsi pandi ajutise lahasega paika ja vanaema sai valuvaigisti. Tõttas siis röntgenisse pilti tegema. Seal läks päris kaua. Siis tuli tagasi ja ootas arsti ukse taga päris kaua. Siis tuli välja, et luu on katki jah ja luuotsad paigast ära. Tehti siis randmesse süst ja sikutati luu otsad paika. Sellele järgnes muidugi käe kipsi panek. See kõik võttis aega. Siis jälle uuele ringile röntgenisse ja siis jälle ootamine arsti ukse taga. Kokku veetsime traumapunktis pea kolm tundi. Lõpuks sai vanaema minema. Aitasin talle pusa ja mantli selga ja Kaido tõi samal ajal auto ette. Veidi enne seitset jõudsime vanaema juurde tagasi. Aitasin vanaemal linna riided seljast. Kodu riided sai ta isegi ise selga enamvähem. Püksid aitasin ülevalt korralikult sättida, kiskusid keerdu. Ja siis läksime kööki suppi sööma ja rääkima. Käsi ei valutanud tänu valuvaigistitele ja vanaema tundus päris kõbus juba. Naeris enda üle, et lisaks sellele et ta vana ja kole on, siis nüüd on ta ka sant. Õnneks oli nüüd kõige hullem möödas ja nüüd edasi ootab vaid paranemine. Muidugi vanaema peab 1. Märtsil järgmise arsti juurde oma käega minema millegi pärast, aga peamine, et asi paraneks.

Sõime kõhu suppi täis ja liikusime siis Kaidoga Roccasse. Ostsime Kaurile sünnipäeva kingituse ära ja liikusime koju. Nüüd siis vedeleme veel veidi ja läheme magama ära.