2 juuli 2011

Palju õnne meile kõige pealt, täna täitusid meil imelised 1 aasta ja 9 kuud. "Tähistasime" seda "väikese" väljasõiduga, mille korraldas Sõjaväemuusem. Käisime tutvumas Peetes Suure merekindluse kaitserajatistega, suurim pluss asja juures oli ajaloolasest Giid Mati Õun, kes tõesti teadis, mida ta rääkis.

Igatahes ärkasime hommikul pool 8. Siis tegime süüa ja pakkisime asjad ning 9 ajal uksest välja. Vutvut Siili peatusesse Troll number kahe peale. Masendav oli see, et rahvast oli Troll täis ning seal oli lihtsalt niii meeletult palav, et anna või otsad. Saime siiski edukalt oma asjadega linna ning Solarise juures põrkasime kokku ka Marioga. Sealt vurasime siis Sakala 1 maja ette, kus olid ees juba Ema,Jüri,Jaanus,Henry,Kaio,Mumu,Ats ja Madis. Kati oli hetkel Solarises shoppamas ja tema jõudis alles siis, kui buss ette sõitis. Ja siis kõik bussi, istusime vasakule ritta ja kolmandasse pingiritta. Kell 10 võis sõit alata.

Kõigepealt siis Kristiine juures statis peatus, sest osad tahtsid juua-süüa osta, kes ei teadnud/unustasid ära, et söögi-joogi peab kaasa võtma. Seal sai Kati siis korralikult Feilida, no ikka nii korralikult kohe, et nägu tõmbas märksa roosamaks. Nagu hiljem kuulsime, ei olnud tema ainus, kes sedasi omadega rappa jooksis.

Igatahes sealt siis edasi Astangule, kus tee oli üles võetud ja pidime mööda põldu minema, mis sisaldas ohtralt nõgeseid, suutsin õnneks osavalt neist mööda laveerida. Teepervel kasvasid metsmaasikad, küll need olid magusad ja head. Tunnelini jõudmine võttis ikka omajagu aega, selle ajaga suutsin jalad villi hõõruda ning üle kere end läbimärjaks higistada. Seda enam tundus tunnel lausa hingeõnnistusena. Seal oli nii meeldierutavalt jahe, et ei tahtnud kohe kuidagi sealt välja tulla. Igatahes lõpuks pidin alla vanduma ja suundusin koos teistega välja. Päikeseprillid tõmbusid kohe uduseks, seega neid ei saanud ma veidi aega kasutada. Jäime veel Matit kuulama, kui avastasin, et minu jalge all käis meeletult kiire siblimine. Metskuklaste rajale sattunud, õnneks nad meid kiusama ei tulnud ja läksid oma teed. Kuigi neid oli ikka MEELETULT palju. Sealt siis suundusime tagasi bussi poole. Leidsin tee pealt metsmaasikaid ja hapuoblikaid, njom.

Bussis avastasin, et mu kannad olid täiesti lõhki. Seega kingad tooli alla ja paljajalu oli niii hea. Sealt siis edasi Suurupisse, kus olid ruumid korralikult vee all. Midagi väga palju seal teada ei saanud ja siirdusime bussi tagasi. Sealt siis läksime kilomeeter edasi, kus nägime veel erinevaid rajatisi. Esimeses, mis meenutas väga Pakri poolsaarel nähtud pudulojust, andsin Getsule kogemata lõuga. Või noh, ta tuli august välja ja koperdas mulle otsa, mul oli taskulamp käes ja hoidsin kätt üleval.. ja mina nüüd siis süüdi. Sealt siis liikusime tagasi ning leidsime sealt Suurupi patarei, mis oli ringis. No ja seal oli kõik nii sarnane, et suutsime Kaido ja emaga hetkeks ära eksida. Õnneks leidsime tagasitee siiski tagasi, kuigi teised olid ammu juba bussi juures ära käinud ja teel randa sööma. Ühinesime siis nendega ning leidsime Kati ja teiste juures mõnusa varjualuse koha liival. Istusime maha ning nautisime sööki. Lemmi tõi mulle ka mingi valuvaigisti, pea lõhkus nii mis hull. Õnneks andis valu enamvähem järele selleks ajaks, kui bussi tagasi jõudsime. Vahepeal oli küll selline tunne, et annan kohe otsad lihtsalt. Sealt siis sõit edasi Humalasse.

Humalas oli siis põllu peal kahel pool teel rajatised. Ühel pool teed käisime siis punkris sees, osad läksid ühte tunnelisse, mis läks kõvasti alla poole, kuid eelistasin üles jääda. Nemad naasesid ka õige pea, sest tunnel oli kinni varisenud ja ei läinud kusagile edasi. Lõpuks saime veel tükk aega oodata bussi juures, sest osa seltskonda jooksis koos Giidiga minema, mingeid kanjoneid vaatama. Lõpuks siis saime bussi ja jälle teele.

Nüüd ootasid meid ees Vääna-Posti. Kuna seal käisime eelmine aasta ka, siis oli asi mulle tuttav ning sain julgelt ees sisse minna ja seal tsillida. Sain vaid veidi targemaks, giid rääkis ikka päris tarka juttu. Tunnelis olid teised juba ammu kaugel ees, kui ma alles hakkasin aia peale ronima. Kaido ei tahtnud ühineda, kuna ta juba käinud, kuid minu eesmärk oli oma tulitavad jalad maha jahutada. Niiet, vutvut üles, alla ja vette. Kaido küsis, et kas lähen taha poole ka. Just siis kui ütlesin, et üksi ei taha minna, tuli üks meesterahvas ja ütles, et tema läheb. Seega ühinesin ning kõmpisime taha poole koos. Ta näitas vahepeal valgust juurde, kui toppama jäin ning aitas mind ka teisest aiast üle. Väga viisakas meesterahvas igatahes. Jõudsin keskpaika, kui rahvas vastu tuli ning välja hakkas minema. Kuna olin käinud siis alguses ühinesin nendega, kuid poolel teel tuli mulle vastu Lemmi, kes tahtis ka näha, kuid üksi mitte, siis olin hea pojanaine ning ühinesin temaga. Üsna varsti tuli vastu meile ka Giid, kes naeris ja küsis, et kas teine vahetus, ning tuli meiega kaasa ning rääkis ühtteist veel juurde. Tagasi tunnelist välja jõudes avastasime, et Kaido ja Jüri ootasid meid viisakalt, tublid poisid. Bussi jõudsime kõige viimastena, miks see mind küll ei üllata.

Sealt siis edasi Vana-Pääskülla, kus oli väike jalutuskäik tunnelis, mis oli paksult mudane ning päris märg kohati. Vahepeal oli selline tunne, et kummikud jäävadki sinna mutta ning edasi lähen paljajalu. Igatahes sealt tagasi tulles panid kõik ees ajama ja jäime Lemmi ning veel kahe inimesega viimastena maha. Kõigil olid mingid korralikud seasilmad ja valgust just eriti ei olnud. Enda jalge ette nägime. Mingi hetk läks tunnel kaheks, momendiks tekkis eksimise tunne jälle, kuid leidsime õnneks õige tee ja saime sealt välja. Nühkisin siis kummikud vastu rohtu enamvähem puhtaks ning kobisin bussi. Siis suundusine Härra Mati kodu juurde, kust ta tõi meile enda kirjutatud raamatud. Sain siis ka kaks raamatut osta ning pühendusedki sisse. Ja siis ta läks koju ning meie liikusime lõpppunkti poole, ehk siis iga roju oma koju. Kaio ja Mario läksid maha juba Mati juures, Kati läks Hiiul ja meie siis Kalevi juures, kus leidsime Getsu auto eest ning millega saime lõpuks koju.

Ma olen tänase päevaga nii rahul ja peaks mainima, et üldiselt oli seltskond väga supermõnus. Ja Giid oli ka fantast. Läheks teine kordki, kohe ausalt! :)