Sügistuul nii karge, on silitamas pead
pisaratest põsk on hell.
Igatsus hinge matab, kas tead?
südames on keeristorm.

Saatus tuli ning pühkis sind me teelt,
on vaid lootus, ehk kohtume veel.
Tahaks öelda nii palju sul sõnu ma häid,
vahel tahaks hingest karjuda, NO KUHU SA JÄID?

Kuid täna ma läidan vaid nutuselt leegi,
ning tean, seisad salaja kõrval mul.
Ning nõnda salaja sosistan tuulde,
oled tõesti mu jaoks kallim kui kuld..








3 November 2011.

 Otsisin üles vanad read, mis sai Sinu saatesse kirjutatud.. kahju, et enam nüüd ei ole seda sõnaosavust, mis varem..

 

14.03.2010 18:42

""

KalliSkera

Tere kallis Sinu saate kuulajaskond, kaunist õhtut eestimaa ning kallid sõbrad, kena õhtut Sullegi kulla Sven!

Mina olen õnnelik ja samas õnnetu ka. Õnnelik olen, sest lõpuks olen leidnud oma teise poole ning olen nüüd täiuslik.Ja mul on imearmas perekond seal kaugel inglismaal, ning imearmas vennatütar Tartus. Ja mu kallid sõbrad ning loomad...Kuid olen õnnetu sest igatsen oma kalleid vennaraase. Jah just teid E & T. Olen kuulnud väidet, et saatus ei anna teile õlule raskemat koormat, kui te kanda jõuate. Kuid minu arust on see lihtsalt ilus vale, võimalus petta ja rahustada iseennast. Sest just see sama saatus võttis minult mu vennakesed ja jättis mu inglilesed ilma isata. Kuigi ühest möödus märtsi alguses aasta ja teisest samal kuupäeval 4 kuud, on see ikkagi kohutavalt valus ja ebaõiglane. Lapsed ei peaks ju ilma isata kasvama.. või mis te arvate? Niiet minule saatus ei meeldi, tehke mis tahate. Küll aga olen ma armastusest tulvil ja tahaksin seda kogu maailmale hõisata. Ma armastan eestimaad ja võimalust siin elada!

Muideks, täna on inglismaal emadepäev.. ja kuna seal on juba kevad ammu käes siis lisaksin siia kevade ootuses mõned riimid. Pühendaksin oma emale.

Kaunis kevad viib lummava lume
lõpuks aeg unest ärgata meil
Päike vaikselt manab näole kergem jume
noored paarid - kena naeratus neil

Puudel-põõsastel uhked on pungad
ilus liblikas sirutab tiibu
Ojavesi vaikselt voolab vulinal
See ilu kahjuks meile näha vaid viivu

Lilledel õige aralt õied puhkevad
oma kauneid tiibu sirutavad linnud
Kuid inimsilmad harva seda jälgivad
liig kiire neil - tallas oleks justkui pinnud.

Ilusat öö jätku ning tundke elust rõõmu!

Sooviooks tahaksin : PS Troika - Ära ütle, et elu on inetu""

2 aastat hiljem..

 

2 pikka-pikka aastat tagasi varises mu elu kokku. See aasta oli minu jaoks üldse täis palju takistusi, mida tuli ületada, või siis nende alt roomata. Peamine muidugi, et neist mööda lõpuks saada. Kolmanda novembri hommiku poole, kaks aastat tagasi, sain uudise oma venna surma kohta. Täpselt kaheksa kuud hiljem mu õemehest, kes oli pikkade aastate jooksul saanud mulle justkui lihaseks vennaks. Mul on siiani meeles, kuidas terve maailm varises ja.. ma ei näinud sellel hetkel ei minevikku, tulevikku ega ka olevikku. Kõndisin ringi kui vaim ja üritasin endast eemale peletada kõik, kes vähegi üritasid hoolida ja toetada. Siinkohal suured tänud Katile, kes oli sellel hetkel mulle tõeliselt toeks, ning tagus mulle natuke mõistust pähe. Ning muidugi Kaido, kelle õlg sai nii mõnigi kord pisaratest "pisut" märjaks ning kes seisis siis ja seisab ka praegu vapralt minu kõrval. Ma tundsin sel hetkel, et ei olegi kedagi, kellega lihtsalt rääkida. Kellele end tühjaks kurta, sest lähedasi ma enda muredega kurnata ei tahtnud. Tegelikult on reaalsus hetkel samasugune. Ei ole kedagi, kellele end mõne koha pealt tühjaks rääkida. On asju, mida hoian enda teada ning mis samas närivad mind seespidiselt. Ja nii võttiski asjaga leppimine ning olukorrast toibumine minu jaoks ehk pisut kauem aega, kui mõne teise jaoks. Jah, olen ajapikku harjunud elama selle mõttega, kuid unustada ei suuda ma mitte kuidagi seda ega teda. Väga raske on, kuigi osadel on seda ehk raske mõista. Täna on nii mõnedki korrad pisarad üritanud minust võimust võtta. Õnneks suurema katastroofi olen suutnud ära hoida ja ka tööl olemine viis mõtteid veidi mujale. Ja nüüd siis istun ja kirjutan neid ridu ja.. vaatan küünlaleeki. 

Raske..