2 pikka-pikka aastat tagasi varises mu elu kokku. See aasta oli minu jaoks üldse täis palju takistusi, mida tuli ületada, või siis nende alt roomata. Peamine muidugi, et neist mööda lõpuks saada. Kolmanda novembri hommiku poole, kaks aastat tagasi, sain uudise oma venna surma kohta. Täpselt kaheksa kuud hiljem mu õemehest, kes oli pikkade aastate jooksul saanud mulle justkui lihaseks vennaks. Mul on siiani meeles, kuidas terve maailm varises ja.. ma ei näinud sellel hetkel ei minevikku, tulevikku ega ka olevikku. Kõndisin ringi kui vaim ja üritasin endast eemale peletada kõik, kes vähegi üritasid hoolida ja toetada. Siinkohal suured tänud Katile, kes oli sellel hetkel mulle tõeliselt toeks, ning tagus mulle natuke mõistust pähe. Ning muidugi Kaido, kelle õlg sai nii mõnigi kord pisaratest "pisut" märjaks ning kes seisis siis ja seisab ka praegu vapralt minu kõrval. Ma tundsin sel hetkel, et ei olegi kedagi, kellega lihtsalt rääkida. Kellele end tühjaks kurta, sest lähedasi ma enda muredega kurnata ei tahtnud. Tegelikult on reaalsus hetkel samasugune. Ei ole kedagi, kellele end mõne koha pealt tühjaks rääkida. On asju, mida hoian enda teada ning mis samas närivad mind seespidiselt. Ja nii võttiski asjaga leppimine ning olukorrast toibumine minu jaoks ehk pisut kauem aega, kui mõne teise jaoks. Jah, olen ajapikku harjunud elama selle mõttega, kuid unustada ei suuda ma mitte kuidagi seda ega teda. Väga raske on, kuigi osadel on seda ehk raske mõista. Täna on nii mõnedki korrad pisarad üritanud minust võimust võtta. Õnneks suurema katastroofi olen suutnud ära hoida ja ka tööl olemine viis mõtteid veidi mujale. Ja nüüd siis istun ja kirjutan neid ridu ja.. vaatan küünlaleeki.
Raske..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar