..mis ei olegi tegelikult nii sinine. Hommik oli vihmane ja hall, enamik päevast niisamuti. Väsimus mattis hommikul küll hinge, kuid väike kohv tegi asja paremaks ja sealt sain jõudu, et poistele asjad valmis panna. Lõpptulemusena sai täna valmis vorbitud 471 karpi. Oleks suutnud rohkemgi, kuid see oli piir, 150st polnud rohkem vaja ja Kaidol oli kiire, ei olnud aega mulle 120st naela otsida. Aga noh, nüüd on kergelt 1000 karpi vaja ka 120st naela teha, niiet kaheks päevaks tööd nüüd jagub.
Hetkel istun siin ja kirjutan, lõpetasin just jäätise söömise ning naudin vaikselt Estrella roosat veini. Aaah see on hea. Muidu mõnus magus, aga jäätise kõrvale juues tundub väääga hapu kuidagi. Aga jumalate jook on see siiski.
Tegelikult ma tahaksin kirjutada väga palju, kuid ei leia õigeid sõnu. Hing kisendab nagu loom aga suust/sulest ei tule mitte üht piiksu/kriipsu. Minu jaoks on see tõsine müstika. Kuidas saab olla kellesti niii sisse võetud? Ma hakkan värisema juba talle otsa vaatamisest, rääkimata tema käte vahele saamisest või suudlustest. Aga see on jumalik, nii temaga koos olemine kui temale mõtlemine. Aah, kuidas tast puudust tunnen, isegi siis, kui ta on alles uksest välja astunud. Ehk siis armastus on tõsine müstika minu jaoks, tõeline ja täielik müstika.
Aga see teema las jääda, kell on palju ja on aeg jälle kaissu pugeda. Ilusaid unenägusid kullakestele!
:*
esmaspäev, 23. august 2010
neljapäev, 19. august 2010
Emotsioonide möll.
Emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid..Ma olen kohati nagu rase kana, sest emotsioonid peksavad nii üle. Siis ei tea enam kas kaagutada, kireda või üldse vait olla ja muneda. Töö juures on närvipinge suur, masendavalt suur. Vahepeal tahaks lihtsalt kogu südamest karjuda, kuid mida see aitab? Mitte kui kuradi midagi. Poisid, kelle eest ma vastutan, väsitavad mind igapäevaselt emotsionaalselt nii ära, et õhtuks ajab mind iga väiksemgi asi nutma. Tahaks endast kõik välja kirjutada, kuid ei suuda, ei leia õigeid sõnu. Ja rääkida ja kellegagi ei taha, mida see halagi muudab. Ja nii ma siis istun, esmaspäevast neljapäevani, kella 9:00-15:00 all ning kannatan hambad ristis. Mul on neid nii kahju, kuid teha ei anna miskit. Vähemalt elan hetkel nädalavahetuste nimel, vähemalt saab siiski puhata ja end välja lülitada, loodetavasti. Vähemalt saime sõõrikupoisi nõusse, et laupäeviti siiski tööl käima ei hakka, teeme nädala sees pikemaid päevi. Aga asi seegi, sest kaks eraldi päeva nädala sees ei aita välja puhata. Igatahes ronin oma emotsioonidest tulvil hingega nüüd pesema ja kalleima kaissu. See on siiski parim tunne, kui saan pugeda iga hetk tema soojade käte vahele, vaadata teda, ärgata tema kõrval ning saada neid helitavaid musisid..Ma olen jätkuvalt armunud ja mitte vähe.. see on hea tunne, väga hea.
AR-MAS-TAN!!!
AR-MAS-TAN!!!
teisipäev, 17. august 2010
Kopp ees!
Sa kuradi tropist malakas, mida sa endast õige arvad? Et võidki teiste elusid rikkuda kuidas heaks arvad ning ise eemalt irvitada? Pane oma lõuad ükskord kinni ja löö ise ka käed külge, kui sa arvad et just NII peavad asjad sinu arust käima. Tee seda, mida vaja, mitte ära topi oma kuradi nina sinna, kuhu vaja pole. Sa ei tea suurt midagi, mis tegelikult toimub, miks sa arvad, et just sinu arvamus on ainuõige? See et sa oled suur BOSS ei tähenda seda, et sa oled meie jumal. Tavaline surelik, nagu me kõik. Ja minu silmis kindlasti madalam kui muru. Ühel hetkel tallun mina sul veel kukil, küll sa näed, sõõrikupoiss rsk.
Aga tegelikult võiks rääkida ka oma meeldivatest ja mitte just nii meeldivatest töökaaslastest.
Esiteks siis ülevalt alustades kõigepealt "arstitädi", kes on üks meeldivamaid isikuid seal üldse. Alati väga sõbralik ja südamlik, rääkimata abivalmidusest. Aga vajadusel oskab ka käsklusi anda ning häält tõsta. Siis tuleb sekretäritädi, kes armastab palju ringi sagida ning hoiab ikka rõõmsat meelt.Viimane inimene sealt ruumist on mu vaieldamatu lemmik ning südamepõksete autor - loomulikult Kaido. Sealt järgmine ruum lao poole on "kisaruum". Seal asub meie Diiva, kes meenutab mulle oma uue soenguga kahtlaselt Cleopatrat. Vaid kuldsed asjandused juustest puudu. Tema kisa kuuleme päeva jooksul vähemalt korra, niiet see kostub kaugele. Aga just tänu tema järjepidevusele oleme palju edasi arenenud. Kuid meie cleo on siiski rõõmsameelne ja väga meeldiv isik. Tema "väike abiline" on aga märksa rahulikum ning pakatab enamjaolt tervisest ning naerab alatasa. Sealt edasi, järgmises ruumis asub aga inimene, kes on enamjaolt mossis ja turris, nagu vihane kass. Lass ta siis istub omaette edasi, meie liigume järjega tootmiseni. Seal siis esimene on tädi, kelle hüüdnimi peaks olema rõõm. Isegi, kui kõik on halb ja masendav ja hall, siis tema leiab ikka energiat et naeratada ja teisi oma energiaga nakatada.Rääkimata sellest, et ta on väga abivalmis. Sealt edasi siis tuleb kummardaja, no naera end või herneks. Temaga on alati üks probleem teise otsa ja aru ei saa, mis talle räägitakse. Samas ei ütleks, et ta oleks halb.. aga väga isekas on ta küll. Sealt järgmine on meie pisike kaanetüdruk, kes meeldib küll vist kõigile. Kuigi ta hetkel on enamjaolt kodune ning pisut turris, kuid see on hetkel täiesti andestatav. Ja peale seda on siis oravake, kellel käed käivad kiiremini, kui helikopteri tiivikud. Ehk siis kõige usinam meie seas. Meeldiv ja abivalmis inimene, iga ilmaga. Siis liigume alla korrusele. Seal on siis esiteks Parm, pzzzpzzzz. Noh, ühel hetkel väga abivalmis inimene, teiselt küljelt väga virisev ja vinguv ja hädapätakas. Rääkimata tema suurest suust, mis lobiseb liigagi palju. Ja pool sellest jutust on puhas p*sk. Okei, sealt edasi siis on "tehnik". Alati, kui midagi kuskilt katki või jamab, kutsutakse tema. Välja arvatud IT osa muidugi. See selleks, meie "tehnik" on ka omapärane kuid meeldiv inimene. On ka temal omad halvad päevad, nagu meil kõigil, kuid enamjaolt siiski viisakas ja tore. Siis tuleb kummik, ilus roosa ja lilleline. Ehk siis inimene kelle elu ongi üks suur ja roosa lill, tema arust muidugi. Teised näevad küll, et see roosa lill on närbumas, ning varsti ta potsatab persetpidi mulda. Suu on suurem, kui ükskõik kellel meist, muidugi uudishimu ka ning kõike ta peab alati teadma. Kõige suuremate lollustega saab ka tema muidugi hakkama. Meie suure "pere" must lammas ühesõnaga. Aga egas temagi paha poiss ole, lihtsalt noorevõitu veel. Siis tulevad riburada pidi meie "Piksevarras". No on pikk poiss, isegi suvepäevadel jäi poolikuna pildile, pea ei mahtunud ära. Aga abivalmis ja viskab ikka nalja ka. Siis tuleb Kiiisumiiiiiisu. Ta on tegelikult ka ikka meestsoost, kuid kuna ta käib ja kräunub nagu kiimas kõuts vahepeal, siis talle on see Kiisumiisu vägagi omaks saanud. Ja siis on Proua Geisha, kes lööks mind hetkel maha, kui seda teksti näeks. Tema mulle väga ei istu. Vene temperament, ehk siis käed hakkavad kergelt käima. Ja ta armastab laamendada. Loobib aluseid ja kaupa, mul iga kord süda jätab paar lööki vahele, kui midagi lendab. Ehk siis, kui tema on tööl, siis süda pooleldi seisab. Ja siis temal on kenad vennad, kaksikud muidugi. Vaiksed ja tragid. Meeldivad isikud niisamuti. Samamoodi nende ema ka. Kuna nad venelased, siis raske veidi suhelda, kuid pole neil häda keskit. Siis on Jolkipalki? Kuidagi nii teda kutsutakse. Igatahes alati naeratab mulle ja teeb silma, särab nagu päike. Selliseid on alati tööle vaja. Viimasena, kuid mitte halvimana, nimetaksin oma tõsise lemmiku. Nime küll mainida ei taha, kuid kahju lausa, et tema suvepäevadel paari tiitlit endale ei krapsanud. Aga ta vähe olnud ka, ja suvepäevadel teda ka kahjuks ei olnud. Aga ta on ALATI rõõmus ja naeratav, ALATI viskab nalja ja naeratab, ALATI aitab - niipalju, kui tema võimuses. Ja on üks igavesti vinge sell. Ja siis on muidugi meil ka IT-osakond, nagu ta end nimetab. Ka üks naljavend ja muidu tore mees. Ja siis muidugi sõõrikupoiss... aga temast ma rääkida ei taha. Vot nii, üldiselt on siiski meil üks suuuur ja tore pere! Aitäh teile kõigile, nende rõõmsate ja kurbade hetkede jagamise eest, neil pikkadel ja hallidel tööpäevadel.
Ahja, issiReinule PALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJU......jne ÕNNE!!!!!!!
Lõpetan nüüd oma veini, võtan viimased viinamarjad põske, kiire pesu ning siis ronin maailma kõige parema inimese soojade käte vahele. Kaunist öö jätku kõigile!
Aga tegelikult võiks rääkida ka oma meeldivatest ja mitte just nii meeldivatest töökaaslastest.
Esiteks siis ülevalt alustades kõigepealt "arstitädi", kes on üks meeldivamaid isikuid seal üldse. Alati väga sõbralik ja südamlik, rääkimata abivalmidusest. Aga vajadusel oskab ka käsklusi anda ning häält tõsta. Siis tuleb sekretäritädi, kes armastab palju ringi sagida ning hoiab ikka rõõmsat meelt.Viimane inimene sealt ruumist on mu vaieldamatu lemmik ning südamepõksete autor - loomulikult Kaido. Sealt järgmine ruum lao poole on "kisaruum". Seal asub meie Diiva, kes meenutab mulle oma uue soenguga kahtlaselt Cleopatrat. Vaid kuldsed asjandused juustest puudu. Tema kisa kuuleme päeva jooksul vähemalt korra, niiet see kostub kaugele. Aga just tänu tema järjepidevusele oleme palju edasi arenenud. Kuid meie cleo on siiski rõõmsameelne ja väga meeldiv isik. Tema "väike abiline" on aga märksa rahulikum ning pakatab enamjaolt tervisest ning naerab alatasa. Sealt edasi, järgmises ruumis asub aga inimene, kes on enamjaolt mossis ja turris, nagu vihane kass. Lass ta siis istub omaette edasi, meie liigume järjega tootmiseni. Seal siis esimene on tädi, kelle hüüdnimi peaks olema rõõm. Isegi, kui kõik on halb ja masendav ja hall, siis tema leiab ikka energiat et naeratada ja teisi oma energiaga nakatada.Rääkimata sellest, et ta on väga abivalmis. Sealt edasi siis tuleb kummardaja, no naera end või herneks. Temaga on alati üks probleem teise otsa ja aru ei saa, mis talle räägitakse. Samas ei ütleks, et ta oleks halb.. aga väga isekas on ta küll. Sealt järgmine on meie pisike kaanetüdruk, kes meeldib küll vist kõigile. Kuigi ta hetkel on enamjaolt kodune ning pisut turris, kuid see on hetkel täiesti andestatav. Ja peale seda on siis oravake, kellel käed käivad kiiremini, kui helikopteri tiivikud. Ehk siis kõige usinam meie seas. Meeldiv ja abivalmis inimene, iga ilmaga. Siis liigume alla korrusele. Seal on siis esiteks Parm, pzzzpzzzz. Noh, ühel hetkel väga abivalmis inimene, teiselt küljelt väga virisev ja vinguv ja hädapätakas. Rääkimata tema suurest suust, mis lobiseb liigagi palju. Ja pool sellest jutust on puhas p*sk. Okei, sealt edasi siis on "tehnik". Alati, kui midagi kuskilt katki või jamab, kutsutakse tema. Välja arvatud IT osa muidugi. See selleks, meie "tehnik" on ka omapärane kuid meeldiv inimene. On ka temal omad halvad päevad, nagu meil kõigil, kuid enamjaolt siiski viisakas ja tore. Siis tuleb kummik, ilus roosa ja lilleline. Ehk siis inimene kelle elu ongi üks suur ja roosa lill, tema arust muidugi. Teised näevad küll, et see roosa lill on närbumas, ning varsti ta potsatab persetpidi mulda. Suu on suurem, kui ükskõik kellel meist, muidugi uudishimu ka ning kõike ta peab alati teadma. Kõige suuremate lollustega saab ka tema muidugi hakkama. Meie suure "pere" must lammas ühesõnaga. Aga egas temagi paha poiss ole, lihtsalt noorevõitu veel. Siis tulevad riburada pidi meie "Piksevarras". No on pikk poiss, isegi suvepäevadel jäi poolikuna pildile, pea ei mahtunud ära. Aga abivalmis ja viskab ikka nalja ka. Siis tuleb Kiiisumiiiiiisu. Ta on tegelikult ka ikka meestsoost, kuid kuna ta käib ja kräunub nagu kiimas kõuts vahepeal, siis talle on see Kiisumiisu vägagi omaks saanud. Ja siis on Proua Geisha, kes lööks mind hetkel maha, kui seda teksti näeks. Tema mulle väga ei istu. Vene temperament, ehk siis käed hakkavad kergelt käima. Ja ta armastab laamendada. Loobib aluseid ja kaupa, mul iga kord süda jätab paar lööki vahele, kui midagi lendab. Ehk siis, kui tema on tööl, siis süda pooleldi seisab. Ja siis temal on kenad vennad, kaksikud muidugi. Vaiksed ja tragid. Meeldivad isikud niisamuti. Samamoodi nende ema ka. Kuna nad venelased, siis raske veidi suhelda, kuid pole neil häda keskit. Siis on Jolkipalki? Kuidagi nii teda kutsutakse. Igatahes alati naeratab mulle ja teeb silma, särab nagu päike. Selliseid on alati tööle vaja. Viimasena, kuid mitte halvimana, nimetaksin oma tõsise lemmiku. Nime küll mainida ei taha, kuid kahju lausa, et tema suvepäevadel paari tiitlit endale ei krapsanud. Aga ta vähe olnud ka, ja suvepäevadel teda ka kahjuks ei olnud. Aga ta on ALATI rõõmus ja naeratav, ALATI viskab nalja ja naeratab, ALATI aitab - niipalju, kui tema võimuses. Ja on üks igavesti vinge sell. Ja siis on muidugi meil ka IT-osakond, nagu ta end nimetab. Ka üks naljavend ja muidu tore mees. Ja siis muidugi sõõrikupoiss... aga temast ma rääkida ei taha. Vot nii, üldiselt on siiski meil üks suuuur ja tore pere! Aitäh teile kõigile, nende rõõmsate ja kurbade hetkede jagamise eest, neil pikkadel ja hallidel tööpäevadel.
Ahja, issiReinule PALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJUPALJU......jne ÕNNE!!!!!!!
Lõpetan nüüd oma veini, võtan viimased viinamarjad põske, kiire pesu ning siis ronin maailma kõige parema inimese soojade käte vahele. Kaunist öö jätku kõigile!
Targurpidi Kusti...
Tänane päev on nii pekki läinud, kui üldse võimalik on. Hommikul veidi hilinesime, kuigi me ei jõua nkn kella 8saks, aga mul ei ole vahet ka, teen alati ületunde nkn. Siis oli suht halb olla ja kõht valutas. Siis ajasid poisid mind hulluks oma juttudega.. siis tuli Janek lõugama, et miks on valmis kaup siia seina najale seisma jäänud. Okei, vedasime poistega need siis ära. Hakkasin karpe kokku panema ja alusele seadma. Siis oli veel mustmiljon asja.. lõpuks suutsin teksad puru tõmmata, vastu katkist sahtli linki. Ja siis sain teada et tänu Janekile peab Kaido käima nüüd järgnevad laupäevad tööl, kuni Janek ütleb... oleks ta mulle sel hetkel silme ette sattunud.. siis oleks ta vist hetkel haiglas ja parandaks oma katkist sõõrikut. Ma olen siiani marus ja kardan et see viha niipea ei lahtu..
Igatahes vein on hää, viinamarjad ja kook ka. Ja nüüd võib kaissu kerida, kaunist ööd.
Igatahes vein on hää, viinamarjad ja kook ka. Ja nüüd võib kaissu kerida, kaunist ööd.
pühapäev, 15. august 2010
Grillitud kanakoib.
Ma vihkan seda kuumust, aga ma armastan päikest..mõõdukas koguses muidugi.
Eile sai esimest korda elus tapeeti pandud ise, üksinda ka veel. Ütleme nii, et olen tulemusega päris rahul, kuigi natuke veel teha. Tegelikult on nii palju siin veel teha, et ei oska enam kuskilt otsast peale hakatagi. Igatahes veidi asjatasime, siis käisime poes, tegime süüa, sõime ning siis sättisime nõmmele end. Kati tuli järele ning sõit võis alata. Sihis tegi Miku kohe ühe kiire hüppe ja nii mu heledad püksid ristitud saidki. See selleks, hoidsin teda siis kinni, et Kati pääseks hoovi valgete pükstega. Kui lõpuks Miku lahti lasin, siis... ma pole elusees teda veel nii kiirelt jooksmas näinud. Natuke aega sai seal istutud ja niisama tögatud. Siis Henry ja Ints läksid autoga poodi ning meie liikusime jala Mario juurde. Ulatasime talle kingituseks "vibraatori" ja õlle, ning läksime aeda teistega suhtlema. Kõigepealt vaatas Kristi mind üllatunud pilguga, siis tuli soust ja kisendas Siku! Ja lõpuks ma ehmatasin Dammut ning peitsin end Kristi selja taha, kurat ikka nägi, et mina. Igatahes istusin siis nende meeldivas seltskonnas ning nautisin head jooki. Õhtu oli soe ning õhkkond oli rõõmsameelne. Oli ka palju võõraid inimesi, kuid see mind ei heidutanud. Etu muidugi sai pildile minu ja Kaido maadlemise, ning minu ja Kati väikese valsi. Muidugi oli tantsida raske, sest põõsad olid ees ja pesunöörid hambus. Aga peaks mainima, et vägaväga tore oli! Peale 12 millalgi hakkasime koju liikuma kahekesi. Kati ütles, et saame ka Sihis magada, kuid tahtsime koju. Niiet pisike jalutuskäik, kergelt 6 km. Me läksime pisikese ringiga ka, mööda Sihi tänavat ja sealt Hiiu tänavale.. Kuigi mööda Põllut otse oleks kiiremini saanud. See selleks, Sihis muidugi kukkus Miku pahandama kohe, talle ei istunud see, et jalutasime mööda ilma teda kallistamata. Loodame, et ta järgmine kord mulle hambaid säärde siis ei löö. Igatahes koju jõudes kiire pesu ning siis oli uni oi kui hea. Ahjaa, Liisust sai eile kükitav mannatera. Selline pisike ja armas :) Igatahes väga meeldiv õhtu oli, jäin rahule. Kaido vist ka :)
Täna nüüd tegi ootamatu külaskäigu Kaido ema. Poleks nagu oodanud ja päris ära ehmatas. Aga õnneks on ta meeldiv ja mõistlik inimene, isegi loomade peale ei krimpsutanud nina, kuigi ta just eriline loomasõber ei ole, kui nii võib öelda. Varsti on käes Kaido isa kord, helistas just veidi aega tagasi, et tuleb toob meile õunu, nämmnämm.
Sorteerisin enne enda ajakirjahunniku läbi. Avastasin, et mul on 2003-2005 kõik Stiinad olemas. 2006 aasta jäi Veebruari kuu oma ostmata ja 2007 Märtsi kuu vist? Plus lisaks veel vanemaid Stiinasid ka.. ja siis Cosmosid terve hunnik.. Leidsin ülesse ka Saladused, mille esikaanel meie kallis Diana poseerib, vägaväga meeldiv oli jälle seda lugeda. Ta on ikka pisike kullatükk küll mul. Ja siis vana Nädala, kus on artikkel Anri kohta ning minu tehtud piltki ilutseb seal. Uhke-uhke!
Nüüd lõikasin Pitsul küüned ära, peaks Tootsiga seda sama tegema ning siis tapeeti edasi panema. Ehk saab koridori isegi korda siis! Muidugi puuri veel vaja, et peegli saaks seinale riputada, sest hetkel pole millegi otsa seda suurt kolakat riputada.
Aga hetkel tsutsufrei!!!
Eile sai esimest korda elus tapeeti pandud ise, üksinda ka veel. Ütleme nii, et olen tulemusega päris rahul, kuigi natuke veel teha. Tegelikult on nii palju siin veel teha, et ei oska enam kuskilt otsast peale hakatagi. Igatahes veidi asjatasime, siis käisime poes, tegime süüa, sõime ning siis sättisime nõmmele end. Kati tuli järele ning sõit võis alata. Sihis tegi Miku kohe ühe kiire hüppe ja nii mu heledad püksid ristitud saidki. See selleks, hoidsin teda siis kinni, et Kati pääseks hoovi valgete pükstega. Kui lõpuks Miku lahti lasin, siis... ma pole elusees teda veel nii kiirelt jooksmas näinud. Natuke aega sai seal istutud ja niisama tögatud. Siis Henry ja Ints läksid autoga poodi ning meie liikusime jala Mario juurde. Ulatasime talle kingituseks "vibraatori" ja õlle, ning läksime aeda teistega suhtlema. Kõigepealt vaatas Kristi mind üllatunud pilguga, siis tuli soust ja kisendas Siku! Ja lõpuks ma ehmatasin Dammut ning peitsin end Kristi selja taha, kurat ikka nägi, et mina. Igatahes istusin siis nende meeldivas seltskonnas ning nautisin head jooki. Õhtu oli soe ning õhkkond oli rõõmsameelne. Oli ka palju võõraid inimesi, kuid see mind ei heidutanud. Etu muidugi sai pildile minu ja Kaido maadlemise, ning minu ja Kati väikese valsi. Muidugi oli tantsida raske, sest põõsad olid ees ja pesunöörid hambus. Aga peaks mainima, et vägaväga tore oli! Peale 12 millalgi hakkasime koju liikuma kahekesi. Kati ütles, et saame ka Sihis magada, kuid tahtsime koju. Niiet pisike jalutuskäik, kergelt 6 km. Me läksime pisikese ringiga ka, mööda Sihi tänavat ja sealt Hiiu tänavale.. Kuigi mööda Põllut otse oleks kiiremini saanud. See selleks, Sihis muidugi kukkus Miku pahandama kohe, talle ei istunud see, et jalutasime mööda ilma teda kallistamata. Loodame, et ta järgmine kord mulle hambaid säärde siis ei löö. Igatahes koju jõudes kiire pesu ning siis oli uni oi kui hea. Ahjaa, Liisust sai eile kükitav mannatera. Selline pisike ja armas :) Igatahes väga meeldiv õhtu oli, jäin rahule. Kaido vist ka :)
Täna nüüd tegi ootamatu külaskäigu Kaido ema. Poleks nagu oodanud ja päris ära ehmatas. Aga õnneks on ta meeldiv ja mõistlik inimene, isegi loomade peale ei krimpsutanud nina, kuigi ta just eriline loomasõber ei ole, kui nii võib öelda. Varsti on käes Kaido isa kord, helistas just veidi aega tagasi, et tuleb toob meile õunu, nämmnämm.
Sorteerisin enne enda ajakirjahunniku läbi. Avastasin, et mul on 2003-2005 kõik Stiinad olemas. 2006 aasta jäi Veebruari kuu oma ostmata ja 2007 Märtsi kuu vist? Plus lisaks veel vanemaid Stiinasid ka.. ja siis Cosmosid terve hunnik.. Leidsin ülesse ka Saladused, mille esikaanel meie kallis Diana poseerib, vägaväga meeldiv oli jälle seda lugeda. Ta on ikka pisike kullatükk küll mul. Ja siis vana Nädala, kus on artikkel Anri kohta ning minu tehtud piltki ilutseb seal. Uhke-uhke!
Nüüd lõikasin Pitsul küüned ära, peaks Tootsiga seda sama tegema ning siis tapeeti edasi panema. Ehk saab koridori isegi korda siis! Muidugi puuri veel vaja, et peegli saaks seinale riputada, sest hetkel pole millegi otsa seda suurt kolakat riputada.
Aga hetkel tsutsufrei!!!
neljapäev, 5. august 2010
Inspiratsiooni puudus?
Kindlasti!
Mõtteid on palju, ideid on hulgim, kuid blogi kätte võttes kaob viimne kui täht mu peast. Ja jälle panen ohates arvuti käest ning tegelen muude asjadega. Samas mulle meeldib teiste blogisid lugeda, ning siis unistada enda mõtete kirja panemisest. Tegelikult lausa imelik, kuidas paberile saavad tähed, millest moodustuvad sõnad ning neist omakorda keerulised ning mitte nii keerulised laused. Oleneb, kui mitme kulbiga kellelegi mõistust ning arutlusvõimet on jagatud. Minul seda igatahes ei ole..
Nüüd olen juba üle kahe kuu tööl käinud. Igal hommikul vara tõusmine, riidesse-sööma-kasima ja tööle. Ja õhtul koju, olenevalt sellest palju tööd on. Palk pole suur, kuid parem, kui mitte midagi. Nüüd kolisime koplist mustamäele. Kui välja arvata mere kaugus ning vaarao sipelgad, on korter väga mõnus ning hea asukohaga. Ning omanik tundub ka väga normaalne. Loodame sipelgatest lahti saada, siis on elu lill.
See nädalavahetus suvepäevadele, saab natukesekski linnapiiridest välja ning kodused mured ehk unustada. Kuigi töö murdest seal samas lahti ei saa, seda olekski palju palutud. Lõpetasin just homseks söögi kaasa tegemise. Nüüd aga sätin magama end, head ööd.
Mõtteid on palju, ideid on hulgim, kuid blogi kätte võttes kaob viimne kui täht mu peast. Ja jälle panen ohates arvuti käest ning tegelen muude asjadega. Samas mulle meeldib teiste blogisid lugeda, ning siis unistada enda mõtete kirja panemisest. Tegelikult lausa imelik, kuidas paberile saavad tähed, millest moodustuvad sõnad ning neist omakorda keerulised ning mitte nii keerulised laused. Oleneb, kui mitme kulbiga kellelegi mõistust ning arutlusvõimet on jagatud. Minul seda igatahes ei ole..
Nüüd olen juba üle kahe kuu tööl käinud. Igal hommikul vara tõusmine, riidesse-sööma-kasima ja tööle. Ja õhtul koju, olenevalt sellest palju tööd on. Palk pole suur, kuid parem, kui mitte midagi. Nüüd kolisime koplist mustamäele. Kui välja arvata mere kaugus ning vaarao sipelgad, on korter väga mõnus ning hea asukohaga. Ning omanik tundub ka väga normaalne. Loodame sipelgatest lahti saada, siis on elu lill.
See nädalavahetus suvepäevadele, saab natukesekski linnapiiridest välja ning kodused mured ehk unustada. Kuigi töö murdest seal samas lahti ei saa, seda olekski palju palutud. Lõpetasin just homseks söögi kaasa tegemise. Nüüd aga sätin magama end, head ööd.
Tellimine:
Postitused (Atom)