Emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid..Ma olen kohati nagu rase kana, sest emotsioonid peksavad nii üle. Siis ei tea enam kas kaagutada, kireda või üldse vait olla ja muneda. Töö juures on närvipinge suur, masendavalt suur. Vahepeal tahaks lihtsalt kogu südamest karjuda, kuid mida see aitab? Mitte kui kuradi midagi. Poisid, kelle eest ma vastutan, väsitavad mind igapäevaselt emotsionaalselt nii ära, et õhtuks ajab mind iga väiksemgi asi nutma. Tahaks endast kõik välja kirjutada, kuid ei suuda, ei leia õigeid sõnu. Ja rääkida ja kellegagi ei taha, mida see halagi muudab. Ja nii ma siis istun, esmaspäevast neljapäevani, kella 9:00-15:00 all ning kannatan hambad ristis. Mul on neid nii kahju, kuid teha ei anna miskit. Vähemalt elan hetkel nädalavahetuste nimel, vähemalt saab siiski puhata ja end välja lülitada, loodetavasti. Vähemalt saime sõõrikupoisi nõusse, et laupäeviti siiski tööl käima ei hakka, teeme nädala sees pikemaid päevi. Aga asi seegi, sest kaks eraldi päeva nädala sees ei aita välja puhata. Igatahes ronin oma emotsioonidest tulvil hingega nüüd pesema ja kalleima kaissu. See on siiski parim tunne, kui saan pugeda iga hetk tema soojade käte vahele, vaadata teda, ärgata tema kõrval ning saada neid helitavaid musisid..Ma olen jätkuvalt armunud ja mitte vähe.. see on hea tunne, väga hea.
AR-MAS-TAN!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar