"Emased mehed"..

...on tänapäeval popp teema. Kes on seda siis füüsiliselt, kes on seda vaimselt.

Esiteks siis, minu isasest kassist sai eile lõplikult "emane".Poiss ei suutnud ega suutnud rahuneda, eks naabri emasel kassil jooksu aeg ja Toots ei lasknud meil enam lihtsalt elada. Ainult sirtsutas igale poole + kisas ööd ja päevad. Kaido magab suhteliselt sügavalt, nii et teda see kõik ei seganud. Küll aga mind, sest ärkan üldjuhul iga väiksema asja peale üles. Ime, et politsei/kiirabi/tuletõrje mul öösiti magada lasevad, elame ju suure tänava ääres. Igatahes otsustasin nädala alguses, et nüüd aitab ja poiss läheb opile. Käisime Roccas Pet centeri loomapoes väikestele poistele süüa ostmas ja küsisime sealt kliinikust kastreerimise kohta ka. Panime esialgu ka aja kirja kolmapäeva õhtuks. Samas ei tundunud see vene mutike, kes valvelauas oli, eriti usaldusväärne. Poolest jutust ei saanud arugi, rääkimata tema suhtumisest. Aga kuna tean et Diana lasi just seal enda kiisul munandid eemaldada, panime esialgu siiski aja kinni. Teisipäeval hakkasin aga edasi uurima selle kohta netist. Tahtsin siiski kindel olla, et mu poiss saab parima hoolitsuse. Silm jäi pidama "Maxi loomakliinikul". Olles Kaidoga konsulteerinud, jõudsin otsusele, et tühistan Pet centeri kliinikus kolmapäevase aja. Sain ilusti tühistatud ning uue aja kolmapäeva hommikuks Maxisse. Kaido isa viis Kauri kassi ka sinna samma, ei olnud ühtki halba sõna selle kliiniku kohta öelda. Peale õega rääkimist, tundus mulle, et paremat kohta vist ei leia Tootsi jaoks. Teisipäeva õhtul selgus aga kurb tõsiasi. Kaido isal ei olegi võimalik mind Tootsiga kliinikusse ning peale seda tööle viia. Ehk siis kolmapäeva hommikul kell 9 helistasin kliinikusse ja lükkasin aja edasi, reede peale. Reede hommikul sain seega kodus kauem vedeleda. Lootsin kauem magada ka, kuid Kaido ajas siiski üles mind. Vedelesin edasi, kuid und ei saanud. Seega passisin teleka ees, lõikasin Tootsil küüsi ja harjasin teda. 9 ajal sättisin riidesse ja sõin. Poole 10 ajal panin Tootsi kasti ja oligi aeg see teekond ette võtta. Poiss oli eelmisest õhtust söömata, kuid isegi ei küsinud süüa. Maja ees ootas meid must audi A8, koos Kaido isaga muidugi. Toots oli autosõidu ajal mul süles, magas ja ei teinud ümbritsevast väljagi. Kliinikusse jõudes tegi paar haledat näugumist ning leppis siis saatusega. Toots sai endale siis uhke haigekaardi. Peale seda sai ta ära kaalutud ning vastuvõtu tuppa viidud. Siis tuli arstitädi, ning tegime süsti ära. Süst pidi mõjuma hakkama 3-4 minutiga, mul lubati lahkelt seni tema juures olla. Okei, arstitädi läks ära ja pani ukse kinni, mina panin aga Tootsi maha. Arsti sõnul olevat tal maas parem, sest kui vajuma hakkab, teab ta vähemalt ennast sättida õigesti, et hingata saab. Maha pannes vudis Toots aga otsejoones kapi nurga taha nuuskima, sealt lõpuks välja ronides tuli muidugi saba püsti ajada ning loik lasta. Okei, siis avastas ta, et radiaatori küljes ripub mingi kott. Küll siis nuuskis seda ning hõõrus end selle vastu, kuni lõpuks keeras selja, millele järgnes loomulikult saba tõstmine ja suure kaarega loigu laskmine. No muidugi on vaja ju enda lõhn maha jätta, kuidas teised muidu teavad, kes "siin" valitseb. Igatahes peale seda sättis poiss end seina äärde pikali ning vaikselt vajus. Lõpuks, kui ta vaid õrnalt kõrvu liigutas, hiilisin ma sealt rahuliku südamega välja ning liikusin tööle. Õhtul järele minnes istus ta aga juba ärkvel kohalikus puuris. Sealset kuivtoitu ei puutunud, ei kisanud ka. Paar näugumist tuli vaid, kui ta sülle võtsin ja siis puuri pistsin. Muidugi jonnis ta puuri paneku ajal ka, kuid saime hakkama ja kodutee võis alata. Eilse öö veetis ta puuris. Küüliku omas muidugi ja kõige suuremas. Sai endale saunalinadega vooderdatud pesa, koos pissinurga ning söögi-joogi nurgaga. Kuidagi imelik oli olla, kui kass ei kisanud. Terve öö vaikus. Ja mis kõige imelikum, terve päev nüüd ka takkajärgi. Lisaks sellele, on ta poole hellikumaks muutunud, ainult nuiab sülle, ning on hakanud sööma isukalt seda kuivtoitu, mis enne suu sissegi ei kõlbanud. Niiet, pole vist väga paha tulemus. Ei kahetse, vähemalt esialgu. Ehk siis füüsiliselt enam isane pole, nüüd on "emane".

Aga "emased mehed" on hoopis teine asi. Alles täna arutasime emaga selliseid mehi. Näiteks, kuidas üks mehehakatis kinkis "naisele" sünnipäevaks auto, ning kui minema kõndis, võttis selle endaga ilusti kaasa. Milline MEES võtab kingitud asjad tagasi? Ma leian et see küll ei ole mees. Sama moodi tean ka teist juhust, kus "noormees" nõudis neiult kõiki kingitusi tagasi. Väitis et need on tema südame killud ning ta ei saa enne oma eluga muidu edasi minna. Mis ajast on sõrmused või muud esemed kellegi jaoks südamekillud? Kui, siis ainult VÄGA materiaalse inimese jaoks. Kuigi see ka on minu jaoks mõistmatu. Või siis mehed, kes teevad vigu, kuid ei oska neid näha ja/või tunnistada. Ja lõpuks ajavad süü hoopis teise kaela? Ise on jobu aga lahku minnes süüdistab "jobuduses" oma endist kaaslast? Kust tulevad tänapäeval sellised memmepojad? Kas tõesti on meie nooruses juba nii palju noormehi, kes on isata kasvanud ja seetõttu memmepojaks muutunud? Mis saab siis veel tuleviku noormeestest? Ongi vaid memmepoegade kolooniad? Sellisel juhul üldse ei imesta, kui omasooiharluse protsent aina kasvab. Loodan siiski, et asi võtab teise suuna õige pea. Hakkab eesti naistest muidu kahju. Ja mitte ainult...

Okei, lisaks siis veel tänasest pisikesest tripist pisikese teksti juurde. Sai siis käidud Rapla rahvasprinti vaatamas. Isegi mõned pildid sai klõpsatud. Igatahes oli natuke hirmus aga samas ka naljakas. Keegi õnneks viga vist ei saanud, aga paar väikest õnnetust oli küll. Keegi tegi kuskil väikese spinni. Meie silme all ei keeranud üks pisike autukene välja ja pani perse vasaku küljega vastu puud. Sõitis küll edasi, kuid stange laperdas ja numbrimärgi jättis ka maha. Teine õnnetus juhtus samas voorus, üks vanemat sorti auto ei suutnud ka piisavalt oma autot keerata ning kihutas vastu prügikasti. See lendas muidugi tükk maad eemale, vastu kuuri seina. Autot see aga ei peatanud, tagurdas korra ning kihutas edasi. Kolmas õnnetus, mida me pooleldi ka nägime, juhtus politsei autoga. Politseiauto alustas iga ringi esimesena, kihutas raja läbi. Ühel ristmikul ei osanud ta aga õieti mõõta ning pidurdas liiga hilja, mistõttu kihutas ta otsa suurele tünnile, mis oli peale seda üpriski lapik. Lisaks sellele lendas politseiautol jahutusvedeliku paak puruks ning radikas vist ka. Tükid olid järel ning maa sees suured vaod. Igatahes sõitis auto küll rajalt veel ise välja, kuid edasi ta enam ei liikunud, mahlad olid kõik maas laiali. See oli muidugi kõigi silmis suur sensiatsioon. Lisaks siis veel oli üks auto kergelt vastu elektriposti sõitnud. Post ei saanud viga, auto esiosa oli natuke lömmis ja kapotil väike teibituuning, et see kinni püsiks. Lisaks siis üks BMW sõitis veel ühe tünni pikali, kuid see oli kergem asi. Eks seal oli kindlasti midagi veel, aga rohkem me ei näinud/kuulnud igatahes. Aga üritus mulle meeldis ja ilmaga ka vedas.

Kui ma nüüd sellest kurguvalust ja nohust ka lahti saaks, oleks lausa super olla.

Igatahes lõpetan oma pika ja "sisuka" postituse, paitan loomaaia ära ning ronin oma kalli mehehakatise kaissu!

Jätkuvalt armunud ja see on kuradi hea tunne.