reede, 19. august 2011
neljapäev, 18. august 2011
Say Goodbye and go..
On aeg teha elus väikesed muutused. Sulgeda see lehekülg ning pöörata uus, ja nii ongi. No words needed anymore.
Ja mind ei huvita karvavõrdki, mida arvavad need lapsikud madalalaubalised inimesed, kes end sõnadega enda arust ägedaks muudavad. Ajate mind südamest naerma, niiet aitäh. :)
Kõik on hästi - kõik läheb hästi, just nii nagu peab. Ma olen seda väärt, jah olen. Rohkem kui nii mõnigi. Ma näen vaeva ning tean mida tahan ning ka saavutan selle. Kõik on jälle hästi.
Say goodbye and go..
Ja mind ei huvita karvavõrdki, mida arvavad need lapsikud madalalaubalised inimesed, kes end sõnadega enda arust ägedaks muudavad. Ajate mind südamest naerma, niiet aitäh. :)Kõik on hästi - kõik läheb hästi, just nii nagu peab. Ma olen seda väärt, jah olen. Rohkem kui nii mõnigi. Ma näen vaeva ning tean mida tahan ning ka saavutan selle. Kõik on jälle hästi.
Say goodbye and go..
kolmapäev, 17. august 2011
teisipäev, 9. august 2011
Homne tuleb ilus :)
Homme kavatsen minna Mikuga jalutama, jälle pääsküla rappa. Naudime ilusat ilma (Loodetavasti), naudime linnulaulu ja värsket õhku. Ma niinii armastan seda noormeest! Cant wait :)Ja peale seda lähen ehk hüppan Laagrisse veidiks ajaks. Tahaks Greetet ja Mariat siiski näha ning võiks ju talle kõrvarõngad ka ära viia. :)
esmaspäev, 8. august 2011
Pidu enne pulmi..
Ma olen siin aina mõelnud ning arutanud ka teistega, et mis eesmärk sellel poismeeste ning tüdrukute õhtul on. Jah loomulikult ma ei ole selle vastu, kui korraldatakse midagi lahedat. Nii nagu näiteks üks tuttav korraldas oma parimale sõbrannale paadisõidu merel ning tegi üle 100 muffini, mida nad lasid siis tulevasel pruudil vanalinnas müüa jms. See on lahe ja meeldejääv ning ei tekita kellelegi pahameelt ega piinlikust. Samamoodi olen näinud poissmeestepidusid, kus terve kamp käib mööda linna, poissmehele on naljakad riided selja pandud ja nad tunnevad elust mõnu ja teevad nalja. Aga millest ma aru ei saa, on see osa, miks tellitakse sellistele pidudele strippareid ning veetakse stripibaari? Lisaks sellele arvavad mehed, et kõige õigem mõte oleks ennast enne maani täis juua ja siis saada lollustega hakkama, mida hiljem kahetsetakse. Stripibaarid ja stripparid peaks olema vallaliste "lõbustused". Ja ükskõik mida ka teised arvavad, siis kihlatud mees ei ole vallaline. Mees ei saa meheks abielludes, vaid siis kui ta otsustab ennast kellegagi tõsiselt siduda. Sõrmused ja paber ei tähenda selles mõttes midagi. Suhe on suhe ja suhe on püha.
Minu arust on vale vahtida alasti naist ja lasta tal enda vastu hõõruda, kui sul on tegelikult tõsine suhe. Vb jah asi on kokkuleppes, kuid mina ei taha ühtki võõrast alasti meest enda läheduse ja ei taha ka seda, et mõni alasti naine minu mehe vastu ennast hööritaks. Jah tean, on palju selliseid "vabameelseid" suhteid, kus mõlemad peavad armukesi ja nende jaoks on see asi okei. Aga selles suhtes ei ole mitte midagi ka püha ja varem või hiljem see lõpuks laguneb, sest mingil hetkel lihtsalt kumbki armud kellessegi teisesse või astutakse mõne muu asjaga üle piiri. Selleks tulebki sellised asjad kohe suhte alguses selgeks teha. Kus on kummagi jaoks piirid millest üle astuda ei tohiks ning mida võib teha ning mida mitte.
Ja kui keegi arvab et ma olen nõme naine ja meestel peabki olema poissmeestepidu alasti tibisid täis ja mehed peavadki end pidevalt täis jooma ja hiljem tehtu kahetsema siis edu teile. Siis on kaks võimalust, kas te ei armasta inimest piisavalt või laguneb teie suhe lihtsalt ühel hetkel koost :)
Ps. Mind ei huvita mitte kellegi arvamus selle koha pealt. Niiet võite oma kibestunud ütlemised kõik endale hoida :)
Minu arust on vale vahtida alasti naist ja lasta tal enda vastu hõõruda, kui sul on tegelikult tõsine suhe. Vb jah asi on kokkuleppes, kuid mina ei taha ühtki võõrast alasti meest enda läheduse ja ei taha ka seda, et mõni alasti naine minu mehe vastu ennast hööritaks. Jah tean, on palju selliseid "vabameelseid" suhteid, kus mõlemad peavad armukesi ja nende jaoks on see asi okei. Aga selles suhtes ei ole mitte midagi ka püha ja varem või hiljem see lõpuks laguneb, sest mingil hetkel lihtsalt kumbki armud kellessegi teisesse või astutakse mõne muu asjaga üle piiri. Selleks tulebki sellised asjad kohe suhte alguses selgeks teha. Kus on kummagi jaoks piirid millest üle astuda ei tohiks ning mida võib teha ning mida mitte.
Ja kui keegi arvab et ma olen nõme naine ja meestel peabki olema poissmeestepidu alasti tibisid täis ja mehed peavadki end pidevalt täis jooma ja hiljem tehtu kahetsema siis edu teile. Siis on kaks võimalust, kas te ei armasta inimest piisavalt või laguneb teie suhe lihtsalt ühel hetkel koost :)
Ps. Mind ei huvita mitte kellegi arvamus selle koha pealt. Niiet võite oma kibestunud ütlemised kõik endale hoida :)
pühapäev, 7. august 2011
Whit this love, what can i do..
Lugesin eile cosmot ning peab tõdema, et ükski kord elus on mõni artikkel seal tõene, mitte puhas umbluu. Igatahes artikkel oli teemal " Miks me suuri žeste ei tee?". Ehk siis paluti kirjutada sel teemal ühel meesterahval artikkel ning asi rohkem lahti seletada. Artikli sisu on aga see, et erinevad naistekad on naiste ootused nii üles kruttinud, et enam ei panda tähele pisiasju, mida mehed päevast päeva korda saadavad, et meil hea oleks. Et pärielus mehed tõesti ei vea hunnikutes teemante ning meeletuid sületäisi lilli kohale, kuid sellegipoolest armastavad nad meid ning tõestavad seda meile pisiasjadega. Lihtsalt naised tihti ei märka neid pisiasju, kuna kusagil ei ole režisööri, kes need olulised pisikesed asjad suureks ja ülepea romantiliseks muudaks sobiva taustamuusika, valguse ning kõige muu säärasega, Ehk siis meeste jaoks on ka see suur žest, kui ta toob sulle hommikul kohvi voodisse ning kui sa neid väikeseid asju ei märka siis ajapikku väsitaksegi neid tegemast. Ehk siis artikli eesmärk on panna naised mõtlema ning märkama pisiasju meie ümber. Minu pani see igatahes korralikult mõtlema, ning mõtlesin enda jaoks ka paljud asjad selgeks.
Esiteks tuleks enda jaoks lahti seletada üldsegi sõna romantika. Minu jaoks tähendab see eelkõige teineteisele pühendumist ning tunnete avaldamist. Seda nii tegudes kui sõnades. Hakkasin mõtlema enda ning Kaido suhte peale ning pisiasjadele. Vahel ma tõesti ei märka neid pisiasju, või siis lähevad need meelest, unistades samamoodi roosadest õhulossidest ning lillehunnikutest ja kätel kandmistest. Kuid nüüd järele mõeldes on Kaido minu jaoks teinud palju romantilisemaid asju, kui kõik need unistused kokku. Ta ei ole mulle kokku vedanud küll meeletuid lillehunnikuid ning teemantmägesid, kuid need on ju ainult asjad. Aga samas oli tema see, kes mulle kõige raskemal ajal oli kõige rohkem toeks ning tegi ka ettepaneku kokku kolida. See on tõeliselt suur samm suhtes ning tema otsustas selle sammu ette võtta. Mis väljendaks veel rohkem armastust, kui selline samm ühise elu poole? Samas ka järgmised suured sammud nagu ühise pangaarve avamine, mis oli jällegi tema ettepanek. Rääkimata tema algatusel korteri ostu mõtted ning palju muud. Need ei ole üldsegi pisiasjad, kuid ometigi neile igapäevaselt ei mõtle. Samas väiksemad asjad, nagu naistepäeval roosikimbu ning koogi koju toomine, üllatavad sõnumid, jalutuskäigud, söögi valmistamised, armsad sõnad ning kõik muu. Ta tegelikult tõesti armastab mind kogu südamest! Ja ma tean, et tema oli, on ja jääb minuga nii heas kui halvas, muud võimalust lihtsalt ei ole!
Jah ma üldse ei hakka vastupidist väitmagi, ka meil on tülisid ja vaidlemisi olnud. Kuid Me suudame neist üle olla ning selle võrra on meie suhe tugevam. Me toetame teineteist kõiges, nii unistustes kui ka reaalses elus. Aitame teineteise unistusi ellu viia. Meie jaoks on suhe midagi püha, mis tänapäeva maailmas on vist haruldaseks muutunud. St me siiski arvestame teineteisega, arutame asjad omavahel läbi ning teeme asju koos. Suhe on midagi muud, kui juhusuhted kusagil ööklubides või joomispidudel. Siinkohal muidugi tuleks üldse küsida, mis on kellegi jaoks suhe. Mul on hea meel, et meie oleme selle omavahel selgeks teinud ja me ei pea teineteisele valetama ning tehtud tegusid varjama, sest polegi midagi varjata. Me ei joo kumbki ennast üle ning teame mida teeme ning suudame oma tegude eest vastutada. See välistab igasugused koomas peaga tehtud lollused, mida hakatakse hiljem kahetsema ning kaaslase eest varjama. Suhe ei jää valedel püsima. Vundament hakkab varisema ning lõppkokkuvõttes kukub kogu suhe lihtsalt kokku. Sellele tuleb mõelda muidugi enne tegutsema hakkamist. :)
Igatahes üritan olla tähelepanelikum ning märgata kõiki pisiasju, siis olen ka ise õnnelikum. Seda tean ma niigi, et see mees armastab mind südame põhjani ning mina teda ka! Ja varsti täitub meil juba kaks imelist aastat. Fantastiline! :)
Esiteks tuleks enda jaoks lahti seletada üldsegi sõna romantika. Minu jaoks tähendab see eelkõige teineteisele pühendumist ning tunnete avaldamist. Seda nii tegudes kui sõnades. Hakkasin mõtlema enda ning Kaido suhte peale ning pisiasjadele. Vahel ma tõesti ei märka neid pisiasju, või siis lähevad need meelest, unistades samamoodi roosadest õhulossidest ning lillehunnikutest ja kätel kandmistest. Kuid nüüd järele mõeldes on Kaido minu jaoks teinud palju romantilisemaid asju, kui kõik need unistused kokku. Ta ei ole mulle kokku vedanud küll meeletuid lillehunnikuid ning teemantmägesid, kuid need on ju ainult asjad. Aga samas oli tema see, kes mulle kõige raskemal ajal oli kõige rohkem toeks ning tegi ka ettepaneku kokku kolida. See on tõeliselt suur samm suhtes ning tema otsustas selle sammu ette võtta. Mis väljendaks veel rohkem armastust, kui selline samm ühise elu poole? Samas ka järgmised suured sammud nagu ühise pangaarve avamine, mis oli jällegi tema ettepanek. Rääkimata tema algatusel korteri ostu mõtted ning palju muud. Need ei ole üldsegi pisiasjad, kuid ometigi neile igapäevaselt ei mõtle. Samas väiksemad asjad, nagu naistepäeval roosikimbu ning koogi koju toomine, üllatavad sõnumid, jalutuskäigud, söögi valmistamised, armsad sõnad ning kõik muu. Ta tegelikult tõesti armastab mind kogu südamest! Ja ma tean, et tema oli, on ja jääb minuga nii heas kui halvas, muud võimalust lihtsalt ei ole!Jah ma üldse ei hakka vastupidist väitmagi, ka meil on tülisid ja vaidlemisi olnud. Kuid Me suudame neist üle olla ning selle võrra on meie suhe tugevam. Me toetame teineteist kõiges, nii unistustes kui ka reaalses elus. Aitame teineteise unistusi ellu viia. Meie jaoks on suhe midagi püha, mis tänapäeva maailmas on vist haruldaseks muutunud. St me siiski arvestame teineteisega, arutame asjad omavahel läbi ning teeme asju koos. Suhe on midagi muud, kui juhusuhted kusagil ööklubides või joomispidudel. Siinkohal muidugi tuleks üldse küsida, mis on kellegi jaoks suhe. Mul on hea meel, et meie oleme selle omavahel selgeks teinud ja me ei pea teineteisele valetama ning tehtud tegusid varjama, sest polegi midagi varjata. Me ei joo kumbki ennast üle ning teame mida teeme ning suudame oma tegude eest vastutada. See välistab igasugused koomas peaga tehtud lollused, mida hakatakse hiljem kahetsema ning kaaslase eest varjama. Suhe ei jää valedel püsima. Vundament hakkab varisema ning lõppkokkuvõttes kukub kogu suhe lihtsalt kokku. Sellele tuleb mõelda muidugi enne tegutsema hakkamist. :)
Igatahes üritan olla tähelepanelikum ning märgata kõiki pisiasju, siis olen ka ise õnnelikum. Seda tean ma niigi, et see mees armastab mind südame põhjani ning mina teda ka! Ja varsti täitub meil juba kaks imelist aastat. Fantastiline! :)
Eile oli huvitav päev. Päeva alustasin shoppamisega, sest üritasin leida endale kõrvarõnga haake. Lõpuks leidsin ka koha, kust neid saada. Peale seda läksin nõmmele, kus veetsin päris pikalt aega. Ja siis Pärnu mnt Bamba piljard koos Gerli, Intsu ja Herkoga. Ja peale seda poodi ja koju.
Muu juurde ma pikemalt pidama ei jääkski, kuid tänasest nõmmest tahan kirjutada küll. Igatahes veendusin aina enam, kui palju ma seda mõmmikut Mikut armastan. Helistasin hommikul Reinule ja tal ei olnud selle vastu midagi, et Mikuga jalutama läheksin. Kati ütles ka ju kunagi, et ma võin alati minna Mikuga jalutama, kui tahan. Igatahes võtsin Miku ja seadsime sammud Pääsküla raba poole. Alguses poiss lausa keksis rahulikult, no niimodi nautis olukorda. Otsustasin seekord teha pikema ringi, kuna palav ei olnud õues ja aega oli ka. Ehk siis esimesest laudteest üle ning siis õpperajale. Sealt õpperajalt noppisin endale suhu ka selle aasta esimesed mustikad, pohlad ja vaarikad. Suu sai kohe magusaks. Igatahes Miku oli õnnelik ja keksis aina edasi. Õpperaja algus oli ilus ja roheline, mida edasi me aga jõudsime, seda hõredamaks "mets" läks ning mingil hetkel olid meist mõlemal pool vaid tühermik ning palju põlenud puude jäänuseid. Õnneks ei olnud väga söestunud osi, need põlenud puud olid vaid hallid, oksteta ning lehtedeta, ehk siis täiesti surnud. Jalutasime sealt edasi. Mingil hetkel tulid meie tagant kaks inimest, tädike tegi kepikõni ning onu sõitis rattaga. Astusime teelt kõrvale ja lasime nad mööda, peale seda saime edasi tatsata. Lõpuks jõudsime suurele teele ja keerasime paremale, natuke kõndimist ning veelkord paremale, ehk siis tagasi kodu poole. Kuna seal ühtki inimhinge ei olnud ja Miku oli ka väsinud juba siis lasin rihma lahti. Poiss ainult tatsas mu lähedal. Nuuskis aina tee äärt ja tuli jälle minu juurde. Ja niimodi me siis vaikselt jalutasime tagasi. Mingil hetkel tundus, et tuleb käänak teel. Panin siis rihma tagasi ja hea oli et ma seda tegin, käänaku peal oli kraav puhta veega, kuhu Miku muidugi sisse kardas. Alguses jõi kuid siis tahtis aina sügavamale minna, õnneks sain ta välja sikutatud tagasi. Peale seda muidugi oli samm palju reipam. Eks tänu veele kogus Miku oma jõuvarud kokku jälle. Natuke maad eemal tuli meile vastu üks tädi oma Sakslasega. No see alguses paar korda haukus. Tädi küsis, et kas on kuri ja kas ei või kokku lasta, et seal käib jalutamas üks Chow "Bosse" ka ja temaga pidid suured sõbrad olema. Lõpuks nad siis nuusutasid teineteist vaikselt. Mõlemda hoidsime rihmast kõvasti kinni ja.. aga no see Sakslane juba kuue aastane ja vanake, nuusutas ära ja kõndis eemale. Niiet nende vahel mingit vaenu ei olnudki õnneks. Paar sõna rääksime veel juttu tädiga ning siis läksime oma teed. Lõpuks jõudsime Mikuga siis selle õige "ujumis ja joomis" kohani. Seal muidugi noormees tegi jälle hopp. Jõi ja tahtis aga sügavamale ujuma minna. Lõpuks ikka tuli vastumeelselt välja. Selleks ajaks oli noormees juba päris väsinud. Läksime edasi parditiigi äärde. Seal tegime umbes 10 minutilise puhkepausi. Miku pikutas ja ma imetlesin parte. Lõpuks vaatasin ka kella ja selleks hetkeks olime me ära olnud juba üle kahe tunni. Siis tulid ühed tädid sinna parte vaatama ja imetlesid ka Mikut. Lõpuks üks tädi küsis, et kas tal on tõesti sinine keel. Ütlesin et ei, lilla on ja Miku siis näitas. Tädi oli kohe nii üllatunud, et ongi lilla. Igatahes siis seadsime sammud kodu poole. Lõpuks kestis meie jalutuskäik umbes 2,5h. Miku viskas koju jõudes muidugi siruli, noormees väsis ära.
Igatahes ma nautisin seda jalutuskäiku iga keha rakuga. Esiteks oli seal selline rahu, vaikus ja linnulaul, et mul tekkis tunne, nagu oleksin kusagil väga kaugel linnadest ja asulatest. Teiseks oli Mikuga nii hea jalutada. Üksi on ju nõme aga kellegagi koos võiks lõputult jalutada. Kolmandaks sain oma mõtteid selgeks mõelda ja nautida tõeliselt mõnusat värsket õhku. Tundus, nagu aeg oleks seisma jäänud. Ehk selleks lõpuks kellaaeg ehmatas ka mind, ei uskunud et nii kaua ära oleme olnud. Kuid seda oli lausa vaja, aitäh Miku ja aitäh Rein!
Muu juurde ma pikemalt pidama ei jääkski, kuid tänasest nõmmest tahan kirjutada küll. Igatahes veendusin aina enam, kui palju ma seda mõmmikut Mikut armastan. Helistasin hommikul Reinule ja tal ei olnud selle vastu midagi, et Mikuga jalutama läheksin. Kati ütles ka ju kunagi, et ma võin alati minna Mikuga jalutama, kui tahan. Igatahes võtsin Miku ja seadsime sammud Pääsküla raba poole. Alguses poiss lausa keksis rahulikult, no niimodi nautis olukorda. Otsustasin seekord teha pikema ringi, kuna palav ei olnud õues ja aega oli ka. Ehk siis esimesest laudteest üle ning siis õpperajale. Sealt õpperajalt noppisin endale suhu ka selle aasta esimesed mustikad, pohlad ja vaarikad. Suu sai kohe magusaks. Igatahes Miku oli õnnelik ja keksis aina edasi. Õpperaja algus oli ilus ja roheline, mida edasi me aga jõudsime, seda hõredamaks "mets" läks ning mingil hetkel olid meist mõlemal pool vaid tühermik ning palju põlenud puude jäänuseid. Õnneks ei olnud väga söestunud osi, need põlenud puud olid vaid hallid, oksteta ning lehtedeta, ehk siis täiesti surnud. Jalutasime sealt edasi. Mingil hetkel tulid meie tagant kaks inimest, tädike tegi kepikõni ning onu sõitis rattaga. Astusime teelt kõrvale ja lasime nad mööda, peale seda saime edasi tatsata. Lõpuks jõudsime suurele teele ja keerasime paremale, natuke kõndimist ning veelkord paremale, ehk siis tagasi kodu poole. Kuna seal ühtki inimhinge ei olnud ja Miku oli ka väsinud juba siis lasin rihma lahti. Poiss ainult tatsas mu lähedal. Nuuskis aina tee äärt ja tuli jälle minu juurde. Ja niimodi me siis vaikselt jalutasime tagasi. Mingil hetkel tundus, et tuleb käänak teel. Panin siis rihma tagasi ja hea oli et ma seda tegin, käänaku peal oli kraav puhta veega, kuhu Miku muidugi sisse kardas. Alguses jõi kuid siis tahtis aina sügavamale minna, õnneks sain ta välja sikutatud tagasi. Peale seda muidugi oli samm palju reipam. Eks tänu veele kogus Miku oma jõuvarud kokku jälle. Natuke maad eemal tuli meile vastu üks tädi oma Sakslasega. No see alguses paar korda haukus. Tädi küsis, et kas on kuri ja kas ei või kokku lasta, et seal käib jalutamas üks Chow "Bosse" ka ja temaga pidid suured sõbrad olema. Lõpuks nad siis nuusutasid teineteist vaikselt. Mõlemda hoidsime rihmast kõvasti kinni ja.. aga no see Sakslane juba kuue aastane ja vanake, nuusutas ära ja kõndis eemale. Niiet nende vahel mingit vaenu ei olnudki õnneks. Paar sõna rääksime veel juttu tädiga ning siis läksime oma teed. Lõpuks jõudsime Mikuga siis selle õige "ujumis ja joomis" kohani. Seal muidugi noormees tegi jälle hopp. Jõi ja tahtis aga sügavamale ujuma minna. Lõpuks ikka tuli vastumeelselt välja. Selleks ajaks oli noormees juba päris väsinud. Läksime edasi parditiigi äärde. Seal tegime umbes 10 minutilise puhkepausi. Miku pikutas ja ma imetlesin parte. Lõpuks vaatasin ka kella ja selleks hetkeks olime me ära olnud juba üle kahe tunni. Siis tulid ühed tädid sinna parte vaatama ja imetlesid ka Mikut. Lõpuks üks tädi küsis, et kas tal on tõesti sinine keel. Ütlesin et ei, lilla on ja Miku siis näitas. Tädi oli kohe nii üllatunud, et ongi lilla. Igatahes siis seadsime sammud kodu poole. Lõpuks kestis meie jalutuskäik umbes 2,5h. Miku viskas koju jõudes muidugi siruli, noormees väsis ära.
Igatahes ma nautisin seda jalutuskäiku iga keha rakuga. Esiteks oli seal selline rahu, vaikus ja linnulaul, et mul tekkis tunne, nagu oleksin kusagil väga kaugel linnadest ja asulatest. Teiseks oli Mikuga nii hea jalutada. Üksi on ju nõme aga kellegagi koos võiks lõputult jalutada. Kolmandaks sain oma mõtteid selgeks mõelda ja nautida tõeliselt mõnusat värsket õhku. Tundus, nagu aeg oleks seisma jäänud. Ehk selleks lõpuks kellaaeg ehmatas ka mind, ei uskunud et nii kaua ära oleme olnud. Kuid seda oli lausa vaja, aitäh Miku ja aitäh Rein!
esmaspäev, 1. august 2011
1 August 2011
27 päeva veel mu sünnipäevani! :)
Täna oli tegus päev. 12 ajal sättisin end välja ning suundusin korraks kontorisse. Sealt siis seadsin sammud Kristiinesse, kus külastasin postkontorit. Muidugi peale seda oli meeletu kohviisu ning haarasin Coffee innist ühe Mocha endaga kaasa. Ja peale seda kohtusin Diana ning Mannuga. Käisime korra Prismas ning suundusime siis nende poole. Istusime ja lobisesime mitu tundi ning peale seda siis vurasin enda kioskisse. Lahendasin seal mõned asjad viisakalt ära, võtsin ühe Latte ning kimasin trollile. Saime Kaidoga maja ees kokku, käisime poes ning tulime koju. Ja nüüd üritan juba neljandat korda blogi kirjutada.. st arvuti pani kolm korda pildi taskusse ning mu tekst kadus..
Igatahes meeletult hea oli täna üle pika aja Dianaga maha istuda ning rääkida maast ja ilmast. Minevikust, olevikust ning tulevikust. Ootustest ning lootustest. Oli hea näha ka seda, kuidas Mannu kasvab aina suuremaks ja ilusamaks tütarlapseks. Tema silmad on sügavad, kui atlandi ooken ning tema naeratus on soojem, kui päikese puudutus. Igatahes puges see neiu mulle südamesse! Missest, et ta arvas, et mul on liiga palju juuksekarvu peas ning et neid tuleks vähendada. Imeline lihtsalt!
Jään ootama järgmist korda mu kallis, olen sind tõesti igatsenud :*
Homme lähen Laagrisse. Seekord siis Greetet ning pisikest Mariat külastama. Neid igatsen ka ning loodan sealgi paar meeldivat tundi veeta, kui mind muidugi välja kannatatakse :D
Olen igatahes enda jaoks selgeks teinud fakti, et on aeg soojendada üles suhted, mis varem pakkusid nii palju pinget ning rahuldust, kuid mis on mingil põhjusel unustusse vajunud. Vajan veidi muutust ellu ning see kindlasti aitab algust teha :) Tahan tagasi sõpru, kellega saaksin rääkida ka muust, kui ainult sellest, kes keda k*ppis ja kes keda jälle tahab või ei taha. Ma ei jõua enam kuulata. Mul on vaja hingele pai!
Täna oli tegus päev. 12 ajal sättisin end välja ning suundusin korraks kontorisse. Sealt siis seadsin sammud Kristiinesse, kus külastasin postkontorit. Muidugi peale seda oli meeletu kohviisu ning haarasin Coffee innist ühe Mocha endaga kaasa. Ja peale seda kohtusin Diana ning Mannuga. Käisime korra Prismas ning suundusime siis nende poole. Istusime ja lobisesime mitu tundi ning peale seda siis vurasin enda kioskisse. Lahendasin seal mõned asjad viisakalt ära, võtsin ühe Latte ning kimasin trollile. Saime Kaidoga maja ees kokku, käisime poes ning tulime koju. Ja nüüd üritan juba neljandat korda blogi kirjutada.. st arvuti pani kolm korda pildi taskusse ning mu tekst kadus..
Igatahes meeletult hea oli täna üle pika aja Dianaga maha istuda ning rääkida maast ja ilmast. Minevikust, olevikust ning tulevikust. Ootustest ning lootustest. Oli hea näha ka seda, kuidas Mannu kasvab aina suuremaks ja ilusamaks tütarlapseks. Tema silmad on sügavad, kui atlandi ooken ning tema naeratus on soojem, kui päikese puudutus. Igatahes puges see neiu mulle südamesse! Missest, et ta arvas, et mul on liiga palju juuksekarvu peas ning et neid tuleks vähendada. Imeline lihtsalt!
Jään ootama järgmist korda mu kallis, olen sind tõesti igatsenud :*
Homme lähen Laagrisse. Seekord siis Greetet ning pisikest Mariat külastama. Neid igatsen ka ning loodan sealgi paar meeldivat tundi veeta, kui mind muidugi välja kannatatakse :D
Olen igatahes enda jaoks selgeks teinud fakti, et on aeg soojendada üles suhted, mis varem pakkusid nii palju pinget ning rahuldust, kuid mis on mingil põhjusel unustusse vajunud. Vajan veidi muutust ellu ning see kindlasti aitab algust teha :) Tahan tagasi sõpru, kellega saaksin rääkida ka muust, kui ainult sellest, kes keda k*ppis ja kes keda jälle tahab või ei taha. Ma ei jõua enam kuulata. Mul on vaja hingele pai!
Tellimine:
Postitused (Atom)