Eile oli huvitav päev. Päeva alustasin shoppamisega, sest üritasin leida endale kõrvarõnga haake. Lõpuks leidsin ka koha, kust neid saada. Peale seda läksin nõmmele, kus veetsin päris pikalt aega. Ja siis Pärnu mnt Bamba piljard koos Gerli, Intsu ja Herkoga. Ja peale seda poodi ja koju.

Muu juurde ma pikemalt pidama ei jääkski, kuid tänasest nõmmest tahan kirjutada küll. Igatahes veendusin aina enam, kui palju ma seda mõmmikut Mikut armastan. Helistasin hommikul Reinule ja tal ei olnud selle vastu midagi, et Mikuga jalutama läheksin. Kati ütles ka ju kunagi, et ma võin alati minna Mikuga jalutama, kui tahan. Igatahes võtsin Miku ja seadsime sammud Pääsküla raba poole. Alguses poiss lausa keksis rahulikult, no niimodi nautis olukorda. Otsustasin seekord teha pikema ringi, kuna palav ei olnud õues ja aega oli ka. Ehk siis esimesest laudteest üle ning siis õpperajale. Sealt õpperajalt noppisin endale suhu ka selle aasta esimesed mustikad, pohlad ja vaarikad. Suu sai kohe magusaks. Igatahes Miku oli õnnelik ja keksis aina edasi. Õpperaja algus oli ilus ja roheline, mida edasi me aga jõudsime, seda hõredamaks "mets" läks ning mingil hetkel olid meist mõlemal pool vaid tühermik ning palju põlenud puude jäänuseid. Õnneks ei olnud väga söestunud osi, need põlenud puud olid vaid hallid, oksteta ning lehtedeta, ehk siis täiesti surnud. Jalutasime sealt edasi. Mingil hetkel tulid meie tagant kaks inimest, tädike tegi kepikõni ning onu sõitis rattaga. Astusime teelt kõrvale ja lasime nad mööda, peale seda saime edasi tatsata. Lõpuks jõudsime suurele teele ja keerasime paremale, natuke kõndimist ning veelkord paremale, ehk siis tagasi kodu poole. Kuna seal ühtki inimhinge ei olnud ja Miku oli ka väsinud juba siis lasin rihma lahti. Poiss ainult tatsas mu lähedal. Nuuskis aina tee äärt ja tuli jälle minu juurde. Ja niimodi me siis vaikselt jalutasime tagasi. Mingil hetkel tundus, et tuleb käänak teel. Panin siis rihma tagasi ja hea oli et ma seda tegin, käänaku peal oli kraav puhta veega, kuhu Miku muidugi sisse kardas. Alguses jõi kuid siis tahtis aina sügavamale minna, õnneks sain ta välja sikutatud tagasi. Peale seda muidugi oli samm palju reipam. Eks tänu veele kogus Miku oma jõuvarud kokku jälle. Natuke maad eemal tuli meile vastu üks tädi oma Sakslasega. No see alguses paar korda haukus. Tädi küsis, et kas on kuri ja kas ei või kokku lasta, et seal käib jalutamas üks Chow "Bosse" ka ja temaga pidid suured sõbrad olema. Lõpuks nad siis nuusutasid teineteist vaikselt. Mõlemda hoidsime rihmast kõvasti kinni ja.. aga no see Sakslane juba kuue aastane ja vanake, nuusutas ära ja kõndis eemale. Niiet nende vahel mingit vaenu ei olnudki õnneks. Paar sõna rääksime veel juttu tädiga ning siis läksime oma teed. Lõpuks jõudsime Mikuga siis selle õige "ujumis ja joomis" kohani. Seal muidugi noormees tegi jälle hopp. Jõi ja tahtis aga sügavamale ujuma minna. Lõpuks ikka tuli vastumeelselt välja. Selleks ajaks oli noormees juba päris väsinud. Läksime edasi parditiigi äärde. Seal tegime umbes 10 minutilise puhkepausi. Miku pikutas ja ma imetlesin parte. Lõpuks vaatasin ka kella ja selleks hetkeks olime me ära olnud juba üle kahe tunni. Siis tulid ühed tädid sinna parte vaatama ja imetlesid ka Mikut. Lõpuks üks tädi küsis, et kas tal on tõesti sinine keel. Ütlesin et ei, lilla on ja Miku siis näitas. Tädi oli kohe nii üllatunud, et ongi lilla. Igatahes siis seadsime sammud kodu poole. Lõpuks kestis meie jalutuskäik umbes 2,5h. Miku viskas koju jõudes muidugi siruli, noormees väsis ära.

Igatahes ma nautisin seda jalutuskäiku iga keha rakuga. Esiteks oli seal selline rahu, vaikus ja linnulaul, et mul tekkis tunne, nagu oleksin kusagil väga kaugel linnadest ja asulatest. Teiseks oli Mikuga nii hea jalutada. Üksi on ju nõme aga kellegagi koos võiks lõputult jalutada. Kolmandaks sain oma mõtteid selgeks mõelda ja nautida tõeliselt mõnusat värsket õhku. Tundus, nagu aeg oleks seisma jäänud. Ehk selleks lõpuks kellaaeg ehmatas ka mind, ei uskunud et nii kaua ära oleme olnud. Kuid seda oli lausa vaja, aitäh Miku ja aitäh Rein!