Olen olnud jälle laisk ja paha, ei ole aega ja tahtmist ja..

Nüüd olen jälle lugema hakanud palju. Leidsin üles vana lemmiku "Darja Dontsova" sarja. No fantast, kuidas see inimene oskab kirjutada. Igatahes soovitan.

Aga tahtsin tegelikult kilgata, et ma olen ÕNNELIK. Kõik läheb vaikselt seda rada pidi, nagu mina soovin.

Saba liputav tiiger/panter oli täna teemas, haha :P

Saatus naerdes homse toob..

Jälle üks elu komistuskividest ületatud. Üleeile õhtul koju tulles võtsin Pitsu sülle ja avastasin tal karvade seest mingi kasvaja moodu moodustise. Kell oli nii palju ja ei asi ei tundnud nii tõsine, et tormata loomade kiirabisse, seega otsustasin hommikul Maxisse helistada. Ega sellel öösel eriti sõba silmale ei saanud, närvid olid ikkagi püsti.

Hommikul ärkasin natuke peale 9sat hommikul. 9:45 haarasin telefoni ja üritasin Maxit kätte saada. Mitu minutit andis telefon mulle vaid kinnist tooni, lõpuks sain nendega siiski ühendust. Registratuurist ulatati telefon edasi arstile, kellega sain kohe probleemi lahti arutada. Lõpuks jõudsime arstiga kokkuleppele, et läheme kella üheks kohale ennast näitama. Kaido küll tööl aga bussid sõidavad ka, peasi et saaks teada, mis lapsel viga on. Seega vedasime ennast kolmveerand 12 ajal välja. Sealt buss nr 13ga üks peatus edasi ja sealt siis juba buss nr 10ga Pääskülla. Kohale jõudsime natuke varemgi, kui kokku lepitud. Kõigepealt tehti Pitsule siis ilusti oma haiguskaart ja siis kaalusime poisi üle ka. Poiss kaalub 1,95kg. Arst kiitis, et ei ole üle ega alakaaluline, et täiesti normaalkaalus ja tubli poiss. Siis vaatasime üle selle moodustise. Arst vaatas veidi ja ütles, et see on arvatavasti sidekoe moodustis. Et ei ole mingi kasvaja ja ohtlik ei ole, küll aga see kasvab kindlasti suuremaks ja võib looma häirima hakata. Uurisin siis erinevaid lahendusi ja parima lahendusena tundus lasta see kohe seal samas eemaldada. Kiire kõne Kaidole ja arutasin asja temaga ka läbi. Siis aga tegime poisile ühe pisikese süsti ja jätsime ta arstiga veel veidikeseks ringi kargama ning mina tulin tulema. Arst ütles, et järele tulla peale kella kuut õhtul, siis peaks noormees jälle triksistraksis olema. Jätsin raske südamega poisi üksinda sinna ning lahkusin.

Muidugi enne ära tulekut küsisin nõu ka Tootsi kaaluprobleemiga tegelemiseks. Nüüd siis läheb poiss dieedile, ei mingit konservi ega neid poetoite. Muretseme talle kastreeritud kasside väherasvase toidu ja ma tal jonnin raisk :) Ei tahaks sellest jobust ilma ka jääda, kuigi ta mind vahepeal oma sigadustega lausa marru ajab!

Igatahes ma läksin ja jalutasin nõmme-Pääsküla vahel natuke ringi ning lõpuks leppisin Greetega kokku, et lähen talle külla. Võtsin kiirelt statist ühe kaheraudse ja kohvi, sest kõht oli meeletult tühi. Külakostiks küpsist ja kommi ning seadsin sammud Laagri poole. Greete juures oli muidugi tore, nagu alati. Pisike Maria ju eputas niii kuis jaksas. Ja muidugi tegi ka lolluseid.. aga ikkagi imearmas pisike neiu! Ja Greetega saime jälle igasugu teemadel räägitud, väga lahe oli. Greetel oli ka kasu, jättis mind natukeseks Maria juurde valvesse ja sai korra bussipeatuses ühel pakil järel käia. Muidu oleks pidanud Mariaga minema ja see oleks palju tülikam olnud ja rohkem aega võtnud. Igatahes Greete pakkus mulle imehead teed meega ja lobisesime ja tundsime end hästi. Lõpuks poole 8 ajal helistas Kaido, et ta nüüd liigub mulle järele. Tööpäevad on tal nii meeletult pikad viimasel ajal, ajuvaba :( Igatahes panin riide ja kobisin välja ning siis läksime oma Lontule järele. Ajuvaba mis hind on tänapäeval väikese opi eest... kokku läks kogu jama maksma 54 eurot kopikatega. Aga raha rahaks, peamine et meie totu terveks saab. Sain teada ka selle, et proov saadetakse nüüd uuringutele ja kuu-pooleteise pärast peaksin saama teada, mis asi see siis reaalselt oli. Igatahes läksime siis taha ruumi. Nagu arstitädi puuri ukse avas, oli Pitsu hops püsti, ajas oma kõrvad kehast niiii armsalt eemale ja silmad lõid kohe särama mind nähes. Muidugi ta oli õnnelik, kui sai emme sülle ära. Mõtle kui paha tal vaesekesel oli seal. Võõras koht ja tehti liiga ja nüüd valutab ja.. vahi kus on emme, jättis lapse üksinda :) Igatahes poiss puges mulle võimalikult palju kaela alla ja põe. Saime veel arstilt teada, et 10 päeva pärast peaks niidid välja võtma, kui haav ilus on. Ehk siis 29sandal peaksime korra veel arstitädi külastama ja siis on loodetavasti kõik korras.

Igatahes koju jõudes oli poiss ikka selline õnnetu. Ei tahtnud väga süles olla ja kui välja võtsin ja maha panin, et äkki ta tahab joosta, siis oli hops puuris tagasi. Süüa ka ei tahtnud, kuigi ta tavaliselt ainult söökski. Ajas mu täitsa murelikuks kuid olin veendunud, et küll ta toibub ja muutub asi paremaks. Ja oligi, hommikul kui ärkasin ja suurde tuppa tulin, siis poiss oli kohe puurinajal vastas ja soovis ilusat hommikut mulle. Muidu ta oli ka mõnuga söönud ja tundis end juba päris hästi. Nüüd aga õhtu otsa on kutt siin toas ringi vuranud ja puginud ja end hästi tundnud. Muidugi haava on paha vaadata, uskumatult suur haav isegi. õnneks tal ei aetud väga palju karva maha, seega selle palja laigu varjab ülejäänud karv ilusti ära. Aga minu poiss on ikka niiii uskumatult tubli, et ma ei tea mis ära teeks talle. Kannaks oma pisikest vist kätel.. aga seda teen ma nagunii. :)

Ja kuna tema armastab mind niiii siiralt ja soojalt ja suurelt, siis pean ma ju samaga vastama, või mis te arvate?

Tänane postitus sai nüüd ainult Pitsut täis aga ta on seda ka väärt! Niiet sry kui ei sobi.

Nullpunkt

Teist korda kirjutan juba blogi pealkirjaks "Nullpunkt". Siiski esimesel korral rääkisin samanimelisest raamatust, seekord aga elust endast. Ehk siis minu elus on saabunud hetkel täielik nullpunkt.

Olen täna 9-sandat päeva jutti tööl. 8 päeva jutti käisin hommikul, 6 päeva 8h, R ja L 12h vahetused ja nüüd täna siis õhtune vahetus. Sain vähemalt ühe hommikugi magada kauem. Ja oi kui hea oli täna magada! Ärkasin lõpuks üles pool 11 umbes. Siis vedelesin, nokitsesin,vedelesin, käisin pesemas ja vaatasin "Väikest nõida".Ja lõpuks viskasin riidesse, asjad kotti ja jälle tööle. Homme on õnneks vaba päev. Anna hommikul minu eest tööl. Ja ülehomme olen hommikul veel ning siis Neljapäeval umbes kella kolmest päeval kuni Esmaspäeva hommikuni on vaba. Kavatsen enamus aega maha magada, päris reaalselt kohe. Igatahes olen nii meeletult väsinud, et olen muutunud suhteliselt pohhuistiks.. ja samas olen nii ülevoolavalt tundeline ja õrn. Selline vägaväga õhukesel nööril kõndimise tunne on. Üks piisk karikasse ja kukun sügavikku.

Kusjuures mis mind kõige enam hämmastab on see, et inimesed ei saa aru minu väsimusest. No muidugi inimene, kes on tööl kindlast ajast kindla ajani ja kelle elu on lill, ei saagi aru saada inimesest, kes teeb tööd 24/7. See, kui ma reaalselt siin ei istu terve aja ei tähenda kindlasti mitte seda, et ma ei teeks tööd. Sest tegelikult teen ma tööd koguaeg. Mõtlen, kuidas paremini süsteemid tööle saada. Mõtlen koguaeg hirmuga sellele, millal keeratakse järgmine jama kokku ja kontorist mulle peale karatakse. Isegi öösel näen unes tööd.. ja muidugi helistatakse mulle vastavalt vajadusele ka öösiti. Niiet millal peaks mul olema see puhkehetk, kus ma mõtlen muule, kui tööle? Mu mõistus on väsinud, palju rohkem väsinud kui mu keha. Kuigi ka keha annab meeletult tunda. Just nimelt puudu jäävate unetundide ja toitumise koha pealt. Igapäevased peavalud on aina sagedasemad. Unetus ja jõuetus samamoodi. Lihtsalt ei taha, ei suuda, ei viitsi enam mitte kui midagi teha. Ja nii ma istun viimased päevad tööl ka läpakaga netis, sest mille jaoks ma küürin terve aja nagu loll, teised nagunii korda EI hoia. Uus tüdruk läheb ära, seega JESS, ma saan jälle hakata uusi tüdrukuid välja koolitama. Õnneks vist saan endale Triinu ja Marju tööle, nendega oleks vähemalt lihtne ja tean ka, mis inimestega tegu ning mida neilt oodata. Homme Maarja helistab neile ja siis vaatame edasi. Tüütu on ainult neid proovipäevi läbida.. iga algus on raske õnneks või kahjuks.

Hetkel istun ja lobisen netis.. peamiselt isaga msnis. Lappasin enne just inglismaa pilte, suht tsill. Tahaks kohati väga tagasi, kohati ei tahaks. Viimane seal käik oli nii emotsionaalne kuidagi, tunnen end imelikult. Ei tea miks, aga tunnen. Sügisväsimus ehk, vähemalt selle kaela ma kogu selle jama hetkel ajan. 15 minutit veel istumist, siis hakkan koristama ja masinapesu tegema. Niisamuti teen ära homsed tellimused. Ja koristan veel ja kella 11st kassavahetus ja putka kinni ja kojuuuu. Oi, kui see aeg vaid läheks üüberkiirelt, sest mu peavalu ajab mind kergelt hulluks :) Lubasin Gerlile täna pikka blogi, aga pole erilist inspiratsiooni kirjutada.

Ahja, meil on nüüd kodus WII, ilus ja valge. Tellisime ära kohe ka lisapuldi ja mängu. Ehk siis kaasas olid sportmängud, lisaks võtsime Mario Kardi, mis on vägasuperlahe lihtsalt. Seda võiks mängima jäädagi, eriti kellegagi võidu sõites. Niiet, kes tuleb minuga võidu kimama? :)

Ahja, sain täna ka lollusega hakkama. Võtsin poest endale ühe energiajoogi ja kuna tahtsin seda külmalt juua siis asetasin ta sügavkülma. Mõtlesin kohe varsti välja võtta, muidugi meenus mulle see alles kergelt 6h hiljem. Seega sain endale ühe väga jääs pudeli. Isa muidugi viskas nalja, et lõhuksin ümbert pudeli ära ja saan endale mahlapulga. Ta mul üldse selline muhe ja naljatilk.

Igatahes lõpetan tänaseks ja hakkan vaikselt koristama, tahaks võimalikult kiirelt siit minema saada täna. Rahvast nii vähe, et jään siia magama kohe. Viimane klient käis 20:13 ja hetkel kell 21:55 (y)
Niiet tõesti väga meeletu müük on täna olnud!

Igatahes kuulmiseni,
teie Siku.

Ülejäänud inglismaa..

Ühesõnaga viimane postitus tuli inglismaalt. Pidasin küll plaani seal veel vahepeal arvuti taha istuda ja paar rida kribada, kuid ilmselgelt läks see mul meelest ära ja polnud aega. Ja tagasi eestis olles olen lihtsalt laisk olnud. Ainult töö ja töö, muud ei olegi ja ei jõuagi muud teha. Ühesõnaga panen kirja niipalju kui mäletan.

30 Sept hommikul siis kirjutasin teile paar rida. Lõpuks lõpetas ema kingituste pakkimise. Merle seletas meile ära, kus see pood asub ja me asusime teele. Ecclesi keskusesse, sealt trammile ja sellega kesklinna. Seal tegid emme ja Kaido ühe suitsu ja liikusime siis seda poodi otsima. Maja leidsime kiirelt, kuid poodi sealt seest mitte. Läbisime esimese korruse, siis teise ja kolmanda.. no ei olnud kusagil. Lõpuks tulime teiselt poolt trepist alla ja.. trepist alla jõudes otse ees see pood asuski. Kusjuures seal majas oli hästi palju selliseid naljakaid poode. Küll müüdi neete, küll igasugu erinevaid riideid jms. No selline punkarite ja teistest erineda soovijate pood pm. Pärlipood oli üks väheseid seal, mis oli teist tüüpi. Igatahes sea oli niiiiiiiiiiiiiii meeletult palju erinevaid asju. Emme muidugi vaatas ja uuris ja järjest pakkus mulle erinevaid asju. Võtsime kausi ja emme muudkui õhutas, et võta ikka kõike mida vaja ja tahad. Et ma ju tean, mida mul vaja on. Lõpuks oli kauss peaaegu täis.. muidugi arve oli ka vastav, ega see odav lõbu ei ole. Peale seda oli küll korra selline tunne, et mina enam ehteid ei tee. Aga noh, kus ma ikka pääsen :) Peale seda oleks tahtnud emmega veel Primarki minna, kuid Kaido oli väsinud ja jonnis ja seega sõitsime trammiga koju tagasi. Issi ja Brita olid ka juba kodus tagasi. Siis läksime issi ja Kaidoga ASDA-sse. Ühtteist oli vaja sealt koju tuua, söögikraami just.Tagasi tulles pesti silda, seega saime meie ka natuke värskendavat dušši Ja siis kodus õhtusöök ja hakkasime vaatama "Armastus kolme apelsini vastu".Kui Brita magama jäi siis hakkasime õhupalle täis puhuma. Lõpuks ma kerisin koos DS-iga voodisse sudokut lahendama ja Kaido aitas emmel-issil veel palle üles riputada. Ja tuli ka siis magama ära.

1 oktoober oli siis Brita suur sündmus. Tema sünnipäev. Muidugi tal oli hea meel, kui astus suurde tuppa ja nägi seda meeletut kingihunnikut. Issi naeris muidugi, et ta oleks nagu pommilaos maganud. Sest suures toas öösel õhupallid aina plahvatasid. Iseenesest.. väga imelik. Kass ehmatas ka ära iga kord. Ime, et Brita ei ärganud. Igatahes istusime siis lõpuks kõik suurde tuppa ja Brita hakkas kinke avama. Kaido võttis kaamera ka välja, et saaks mõned klõpsud teha. Igatahes Brita hakkas jutti avama. Kõige pealt kaardid. Käis ja kallistas meid kõiki ära. Siis tegi lahti Jamie
tehtud kingi, mis sisaldas kaarti ja ipodi. Roosa ja armas pisike originaal apple ipod. Oli ta oli õnnelik aga samas ka muudkui küsis, et miks Jamie talle selle kinkis nüüd. Igatahes siis järgmises pakis oli roosa kell, mille Merle välja valis. Jälle Brita õnnelik. Siis tulid mõlemad Glee hooajad (1 ja 2), laps jälle õnnelik. Järgmisest pakist tulid välja roosad karvased sussid. Muidugi olid tarkpead hinnasildi külge unustanud ja Brita kohe käratas, et miks te siis hinna külge jätsite :D Siis võttis meie paki ja imestas, et see nii raske on. Hakkas lahti kiskuma, nägu läks aina paremaks. Igatahes ta oli siiralt õnnelik ja minul ka hea meel. Äkki loeb läbi ka millalgi :) (Kinkisime talle kõik 10 osa Printsessi päevikuid) Siis ta võttis järgmise paki, kust ilmus välja sarja "Sõbrad" kogumik. Selle peale hakkas laps lihtsalt nutma. See on ta vaieldamatu lemmik ja tal on voodi kohal isegi nende plakat või poster vms. Ja siis oli veel kaks avamata. Üks oli suuuuuur guylian kommikarp, need siis tema lemmik kommid. Ja viimasena kõige suurem kingitus, milleks oli värviline laserprinter, mis töötab wifiga, seega arvutit pole vaja taha ühendada. Saavad mõlemast läpakast printida :) Laps oli igatahes õnnelik. Muidu oli päev selline tavaline. Rääkisime ja mängisime Britaga. Kuna Brita aga natuke jonnis ja ei tahtnud õue minna, siis istusimegi toas enamus päevast. Lõpuks õhtul oli meil suur pidusöök. Ja Merle tõi väga njämma tordi. Ja siis istusime kõik rõõmsalt koos, jõime shapmust ja tähistasime Brita sünnipäeva. Taustaks muidugi x-factor. Lõpuks olid südamed kõigil pahad, sest sõime end ikka väga lõhkemiseni täis. Varsti läksime magama, kuigi süda oli lausa paha ja enamus ööst vähkresin niisama.

2 oktoober. Meil Kaidoga sai siis 2 aastat koos oldud. Hommikul jõime siis kohvi ja sõime natuke. Ning siis võtsime plaani, et läheme kusagile muuseumisse. Valikus olid Sõjamuuseum ja Linnamuuseum. Kuna aga Brita venitas ja Linnamuuseum on kaugemal ja vähem aega lahti, otsustasime sõjamuuseumi kasuks. Naersime veel, et 2 aastat sai täis, läheme ja õpime nüüd omavahel õigesti sõdima. Muuseum ise mulle meeldis. Natuke oli sünge ja tegi nukraks ka. Aga samas sain jällegi palju targemaks. Seal oli ikka väga vanu asju, kuid ka uuemaid. Üks sõjalennuk oli, kaks vene tanki, tükike maailmakaubanduskeskusest, 5 märtsil 2007 õhku lastud auto jms asjad. Palju huvitavat oli. Enne ära minekut otsustasime issiga ka üleval platvormil ära käia. Ala 20 meetri kõrgusel. Teised kartsid kõrgust, meie käisime ära. Vaade oli tõeliselt hea, niiet ma ei kurda. Vaatasin sealt BBC majakompleksi ja Man unitedi staadionit jms. Väga vahva oli, küll on hea, et issi kaasa tuli. Üksi ei tahtnud ka minna. Muidugi kallas mõnuga vihma selleks ajaks, kui me hakkasime koju liikuma. Seega siis jagasime viiekesi end kahe vihmavarju alla ja kimasime trammile. Kusjuures, nägin ära kaks erinevat silda taaskord. Esimene, millest üle tulime, oli üles tõstetav. Ehk siis silla igas nurgas oli üks suur post ja kui laev tuleb mööda kanalit, siis tõstetakse sild lihtsalt kogu täiega üles. Tagasi minnes ületasime teise silla, mis keeratakse lihtsalt kanali keskele, et laev mööda pääseks. Väga huvitav, eestis vist minu teada selliseid ei ole? :) Manchesteris vist kõik sillatüübid esindatud. Seal on olemas ka keskelt üles tõstetav sild, nii nagu londonis. Ja lisaks on seal ka selline sild, millest sõidavad laevad üle ja mida sama moodi keeratakse vahepeal jõe keskele. Alt läheb jõgi ja pealt üle silla läheb kanal, kust sõidavad üle paatsuvilad. Selline huvitav linn on see Manchester. Igatahes läksime BBC hoonete vahelt läbi ning saime üsna kiirelt ka trammile ning siirdusime ecclesisse. Seal käisime veel korra 1 naela poes. Ostsin endale ülivinged küünekleepsud ja kaks juukseklambrit. üks on lipsuga ja teine tavaline roosa. Nüüd saan juuksed tööl üles panna ja ei lõhu neid nii, nagu juuksekummid lõhuvad. Brita ostis endale ka pudipadi ning siis liikusime koju. Kui alguses Kaido ei tahtnud vihmavarju alla saada, siis lõpuks ta siiski otsustas ringi ja trügis ka sinna alla. Sest ta oli juba kergelt läbimärg. Igatahes kodus oli hea kuiv ja saime ära kuivada rõõmsalt. Käisime emmega veel korra seal ühes väikeses poes ja ostsin Kaidole Top Geari ajakirja. Hea paks, on lennukis ka tegevust tal. Ja siis läksime koju ära. Varsti istusime lauda, sõime ja võtsime minu ja Kaido auks järjekordse klaasikese Martini Astit. Hea oli, tõeliselt hea. Igatahes taustaks käis jälle x-factor, mis oli isegi päris üllatav. Ja siis ronisime põhku ära, tõeline väsimus oli peal.

3 oktoobril ärkasime varakult, pidin Brita kooli viima, kuid tal tulid jonnituurid ja Merle viis ise. No ta ei viitsi kõndida ja kui emme kodus, siis mugavam autoga ju minna. Tibi muidugi jonnis niikaua, kuni sai kleidi selga panna tavariiete asemel ja siis kontsakingad muidugi ka. Igatahes siis jäime niisama emme-issiga juttu ajama ja nautisime hommikukohvi. Ja siis otsustasime minna jalutama. Võtsime suuna siis kõige pealt Liverpool street-ile, kus külastasime "Subway" nimelist kiirtoidukohta, kust saime imelised pikukesed endale. Kõrvale hiiglaslikud joogid. Emme võttis muidugi kõige väiksema, samas tema jook sai viimasena otsa. Igatahes siis läksime kanali äärde ja hakkasime mööda kanali äärt kõndima edasi. Nagu metsa oleks jõudnud, väga ilus. Ema ütles valge pardi kohta kana, tubli emme mul. Ja siis üks hane moodi elukas tahtis mulle lemmikloomaks vist tulla. Jube armas elukas oli küll. Igatahes mingi hetk jõudsime sellise kohani, kus mõlemal pool kanalit olid majad ja ridaelamud ka. Vägaväga ilus oli seal. Üks vanem paarike istus oma terrassil ja tervitasid meid, kui möödusime. Küll oli armas. Lõpuks jõudsime siis sinna välja, kuhu pidime. Seal oli üks väga kena sild, kivist ja muidugi vägaväga järsk ja kaardus. Huvitav, kuidas inimesed kunagi kaarikutega sealt üle said? Igatahes sealt edasi oli veel imeilusaid ja huvitavaid maju, mis olid muidugi iidamast aadamast pärit ja ilgelt vanad. Kõige huvitavam oli paadi garaaž, uks vees ja sõida ainult sisse. Tegime muidugi pilte ka seal. Lõpuks oli pissihäda meeletu, kuid WC oli muidugi suletud. Väga lahe lihtsalt. Tagasi teel tegime siis "metsapeatuse" põõsaste vahel. Ja siis otsejoones koju. Lõpuks kodus saime vähe olla, läksime emme ja Kaidoga teistpidi poodi hoopiski, jällegi ASDA-sse. Tõime natuke söögikraami ja tagasi koju. Kodus tegi emme minu lemmikut sööki. Kartuleid ja juurvilja-merevaiku kastet. NJOMMMM! Oli meie viimane õhtu UK-s. Seega istusin ja vaatasin Britaga natuke aega Sõpru ning siis sõin ja mängisin jälle WII-ga natuke.Kaido läks magama, mina veel jäin üles ja emme-issiga lobisema. Taustaks käis mingi komöödia. Lõpuks mõtlesin, et oleks aeg ka pikali heita, seega ronisin teki alla. Kuid und ei tulnud ja aina vähkresin ja vähkresin. Seega ajasin end uuesti üles ja kobisin suurde tuppa tagasi. Seal rääkisin emmega edasi ja ta muidugi jootis mulle veel natuke Bailyst sisse. Mingi hetk ärkas Kaido üles ja käis vetsus ning suitsul. Lõpuks ronisime koos temaga magama tagasi. Kell oli vist peaaegu üks.

 4 Oktoober, hommikul kell kuus helises mul äratuskell. Käisin pesemas, vannituba oli meeletult külm (või olin mina siis veel nii unesegane. Unisena ongi ju jube külm olla) ja siis värisesin seal kuuma veejoa all. Siis vedasin endale hommikumantli selga ja ronisin veel natukeseks Kaido kõrvale pikali. Lõpuks helises äratuskell, kell oli seitse saanud. Vedasin end voodist välja ja ajasin Kaido ka. Läksime jõime kohvi ja siis pakkisime veel viimased asjad. Ja sõime natuke ja... siis oli kell juba nii palju, et oli aeg lahkuda. Brita ärkas ka üles, tuli meid ikka kallistama ja ära saatma. Lõpuks ütles, et mis me tilgume, me peame tugevad olema ja tilkadele peksa andma. Vot on armas tüdruk mul ikka. Kahju oli ära tulla, seal oli tõeliselt hea ja kodune olla. Merle viis meid siis lennujaama, kallistas ja tõttas tagasi. Hommikul oli karge ja äratas üles. Pisarad olid silmad ja nutt kurgus, no nii pahapaha on see lahkumine lähedastest. Ja siis tõttasime lennujaama ja kui väravad läbisime siis kutsutigi juba meid lennukile. Väljusime varem ja eestisse jõudsime ka 45 minti varem, kui pidime. Igatahes lennusõit oli igav, istusin seekord keskel, et Kaido saaks akna all istuda. Sõin ühe sokolaadi muffini ja jõin Hot chocolate ära. (Meie omaga ei anna võrreldagi.) Ja siis lugesin cosmot ja olin. Eestis saime natuke oodata ja siis isa tuli järele ja sõitsime Laagrisse ja siis Maksisse süüa ostma ja koju. Ja siis lihtsalt olime..