Saatus naerdes homse toob..

Jälle üks elu komistuskividest ületatud. Üleeile õhtul koju tulles võtsin Pitsu sülle ja avastasin tal karvade seest mingi kasvaja moodu moodustise. Kell oli nii palju ja ei asi ei tundnud nii tõsine, et tormata loomade kiirabisse, seega otsustasin hommikul Maxisse helistada. Ega sellel öösel eriti sõba silmale ei saanud, närvid olid ikkagi püsti.

Hommikul ärkasin natuke peale 9sat hommikul. 9:45 haarasin telefoni ja üritasin Maxit kätte saada. Mitu minutit andis telefon mulle vaid kinnist tooni, lõpuks sain nendega siiski ühendust. Registratuurist ulatati telefon edasi arstile, kellega sain kohe probleemi lahti arutada. Lõpuks jõudsime arstiga kokkuleppele, et läheme kella üheks kohale ennast näitama. Kaido küll tööl aga bussid sõidavad ka, peasi et saaks teada, mis lapsel viga on. Seega vedasime ennast kolmveerand 12 ajal välja. Sealt buss nr 13ga üks peatus edasi ja sealt siis juba buss nr 10ga Pääskülla. Kohale jõudsime natuke varemgi, kui kokku lepitud. Kõigepealt tehti Pitsule siis ilusti oma haiguskaart ja siis kaalusime poisi üle ka. Poiss kaalub 1,95kg. Arst kiitis, et ei ole üle ega alakaaluline, et täiesti normaalkaalus ja tubli poiss. Siis vaatasime üle selle moodustise. Arst vaatas veidi ja ütles, et see on arvatavasti sidekoe moodustis. Et ei ole mingi kasvaja ja ohtlik ei ole, küll aga see kasvab kindlasti suuremaks ja võib looma häirima hakata. Uurisin siis erinevaid lahendusi ja parima lahendusena tundus lasta see kohe seal samas eemaldada. Kiire kõne Kaidole ja arutasin asja temaga ka läbi. Siis aga tegime poisile ühe pisikese süsti ja jätsime ta arstiga veel veidikeseks ringi kargama ning mina tulin tulema. Arst ütles, et järele tulla peale kella kuut õhtul, siis peaks noormees jälle triksistraksis olema. Jätsin raske südamega poisi üksinda sinna ning lahkusin.

Muidugi enne ära tulekut küsisin nõu ka Tootsi kaaluprobleemiga tegelemiseks. Nüüd siis läheb poiss dieedile, ei mingit konservi ega neid poetoite. Muretseme talle kastreeritud kasside väherasvase toidu ja ma tal jonnin raisk :) Ei tahaks sellest jobust ilma ka jääda, kuigi ta mind vahepeal oma sigadustega lausa marru ajab!

Igatahes ma läksin ja jalutasin nõmme-Pääsküla vahel natuke ringi ning lõpuks leppisin Greetega kokku, et lähen talle külla. Võtsin kiirelt statist ühe kaheraudse ja kohvi, sest kõht oli meeletult tühi. Külakostiks küpsist ja kommi ning seadsin sammud Laagri poole. Greete juures oli muidugi tore, nagu alati. Pisike Maria ju eputas niii kuis jaksas. Ja muidugi tegi ka lolluseid.. aga ikkagi imearmas pisike neiu! Ja Greetega saime jälle igasugu teemadel räägitud, väga lahe oli. Greetel oli ka kasu, jättis mind natukeseks Maria juurde valvesse ja sai korra bussipeatuses ühel pakil järel käia. Muidu oleks pidanud Mariaga minema ja see oleks palju tülikam olnud ja rohkem aega võtnud. Igatahes Greete pakkus mulle imehead teed meega ja lobisesime ja tundsime end hästi. Lõpuks poole 8 ajal helistas Kaido, et ta nüüd liigub mulle järele. Tööpäevad on tal nii meeletult pikad viimasel ajal, ajuvaba :( Igatahes panin riide ja kobisin välja ning siis läksime oma Lontule järele. Ajuvaba mis hind on tänapäeval väikese opi eest... kokku läks kogu jama maksma 54 eurot kopikatega. Aga raha rahaks, peamine et meie totu terveks saab. Sain teada ka selle, et proov saadetakse nüüd uuringutele ja kuu-pooleteise pärast peaksin saama teada, mis asi see siis reaalselt oli. Igatahes läksime siis taha ruumi. Nagu arstitädi puuri ukse avas, oli Pitsu hops püsti, ajas oma kõrvad kehast niiii armsalt eemale ja silmad lõid kohe särama mind nähes. Muidugi ta oli õnnelik, kui sai emme sülle ära. Mõtle kui paha tal vaesekesel oli seal. Võõras koht ja tehti liiga ja nüüd valutab ja.. vahi kus on emme, jättis lapse üksinda :) Igatahes poiss puges mulle võimalikult palju kaela alla ja põe. Saime veel arstilt teada, et 10 päeva pärast peaks niidid välja võtma, kui haav ilus on. Ehk siis 29sandal peaksime korra veel arstitädi külastama ja siis on loodetavasti kõik korras.

Igatahes koju jõudes oli poiss ikka selline õnnetu. Ei tahtnud väga süles olla ja kui välja võtsin ja maha panin, et äkki ta tahab joosta, siis oli hops puuris tagasi. Süüa ka ei tahtnud, kuigi ta tavaliselt ainult söökski. Ajas mu täitsa murelikuks kuid olin veendunud, et küll ta toibub ja muutub asi paremaks. Ja oligi, hommikul kui ärkasin ja suurde tuppa tulin, siis poiss oli kohe puurinajal vastas ja soovis ilusat hommikut mulle. Muidu ta oli ka mõnuga söönud ja tundis end juba päris hästi. Nüüd aga õhtu otsa on kutt siin toas ringi vuranud ja puginud ja end hästi tundnud. Muidugi haava on paha vaadata, uskumatult suur haav isegi. õnneks tal ei aetud väga palju karva maha, seega selle palja laigu varjab ülejäänud karv ilusti ära. Aga minu poiss on ikka niiii uskumatult tubli, et ma ei tea mis ära teeks talle. Kannaks oma pisikest vist kätel.. aga seda teen ma nagunii. :)

Ja kuna tema armastab mind niiii siiralt ja soojalt ja suurelt, siis pean ma ju samaga vastama, või mis te arvate?

Tänane postitus sai nüüd ainult Pitsut täis aga ta on seda ka väärt! Niiet sry kui ei sobi.