Minu töömaraton hakkab EHK lõpule jõudma. Homme (täna) veel viimane päev. Alustasin maratoni eelmisel nädalal Liivalaias ja pidama jäin laupäeva peale, kui oli ainus selline tõeliselt vaba ja lebo päev, kui mitte midagi tegema ei pidanud.
Pühapäeval siis kobisin kella 7meks hommikul tööle ja 14h tööpäev oli ees. Tööpäev ise oli õnneks üpris rahulik. Rahvast oli väga vähe ja enamjaolt oli selline passimine. Päeval ja õhtul käis Merka külas tööl ja aeg läks kohe palju kiiremini.. Õhtul veel astus ka Kristlyn läbi ja nalja sai lihtsalt nabani... st naersin oma naba paigast ära peaaegu. Imeläbi aga sain ma uimerdades kohvikust minema juba 21:17.. niiet jõudsin koju ka üpris varakult.
Esmaspäeval, 13. Augustil, läksin jälle rõõmsalt kella 7meks tööle. Mida ma aga ei teadnud, oli see et vabaduse väljakul toimub sellel päeval Olümpiasangarite tagasitulemis ja autasustamis pidu, seega alates lõunast oli mul KOGU AEG järjekord. Ei mingit hingetõmbe momenti või istumist, ainult vorbi aga kohvi. Vahepeal pausid sain teha ja väljas õhku hingata ja lasin edasi. Õhtul sain isegi paar minutit peale 9sat kohviku kinni panna, niiet läks hästi. Kartsin, et lasen seal kella kümneni välja.. koristada ja masinapesu teha sain muidugi alles peale seda. Kassa oli rekordiline (Meie kioski mõistes) 423, 92€ ja jooke tegin kokku 196tk. Niiet oli päris tihe tööpäev. 22:20 helistas mulle veel Maria, et ta on ikka veel haige ja palavikus ning pole väga võimeline tööle järgmisel päeval liikuma ning kas ma saaksin talle kellegi asemele leida.. niiet lõpptulemusena peale helistamisi ja smsse ja kohviku koristamist, sain ma minema peale poolt 12st ja viimase trolliga koju.. kell oli siis 12 läbi muidugi, kui tuppa astusin.
Teispäeval oli mu töömaratoni teine ja viimane vaba päev, kuid see ei tähendanud et lebotada oleksin saanud. Hommikul ikka äratuse peale tõus, et pesemas käia ja sättida. Kella poole kaheks läksin rõõmsalt Lootose ilusalongi, kus sain veel mõne hetke oodata ning siis Liisu lahkus ja mind kutsuti sisse. Nimelt olin sellel päeval Etule koolitusel modelliks. (Kulmude modelleerimine ja ripsmete keemiline värvimine) Ühesõnaga sain 1,5h pikutada seal silmad kinni, kuni mulle ilusad ripsmed ja kulmud tehti. Siis sai koolitus läbi, Etu sai oma tunnistuse kätte ning läksime koos sealt Lille Mäkki. Etu sõi eine, mina võtsin Coca ja friikad ning nautisime olemist. Söödud ja räägitud, siis iga roju oma koju :) Kodus sain olla vaid hetke, võtsin koti ja panid teistpidi kontori poole ajama. Oli vaja osad asjad ära viia ja sain ka Kuljusega paar sõna vahetada. Teisi kontoris ei olnud enam. Ja siis korra mustikast läbi ja koju tagasi.. ja ootamatult oli kell nii palju saanud, et nokitsesin küünte kallal veel veidi ja jälle magama ära.
Kolmapäeval ootasin mind jälle oma kohvikus 14h vahetus. Olin niinii väsinud. Ikka sellised poolikud ööd ja rahutud uned, nagu enne tööle minekut ikka. Organism hakkas juba vaikselt märku andma, et oleks aeg veidi ka puhata. Aga ei, sellist luksust juba endale veel lubada ei saa. Igatahes tööpäev venis ja õnneks oli palju rahulikum, kui esmaspäev. Õhtul sain jälle varakult minema, sest julmalt jätsin osad asjad hommikuks teha.
Neljapäeval taaskord 14h tööpäev ees. Hommikul pidin trollis magama jääma ja sees keeras pool päeva. Kui varem tundus cappucino liiga kange siis hetkel ainult selle najal veel jalul püsingi.. Rohke siirupiga cappucino on justkui narkootikum :) Õnneks vedas sellega, et Anna tuli õhtul neljaks tunniks minu eest tööle, niiet sain veidi varem koju ja kauem puhata.
Reede hommikul oli juba lihtsam ärgata. Esiteks mõte, et homme vaba päev ja teiseks selleks, et rohkem välja puhanud ka. Suuur aitäh veelkord Annale selle eest. Päeva peale aga vajus mu tuju ja tervis saapasäärde. Päeval tuli välja, et üks neiu oli haiguslehe võtnud ja muidugi ei helistanud või saatnud smssi, vaid selle asemel kirjutas mulle feissbuuki sellest.. Poleks ma vahepeal telefoniga netis käinud ja seda lugenud, oleksin alles poole öö aeg vb teada saanud, et laupäeval kell 7 jälle tööl peab olema. Nutt oli kurgus ja silmis läikisid pisarad, no lihtsalt selline tülpimus ja väsimus ja.. kõik lained lõid pea kohal kokku. Üritasin küll leida asendust, kuid enamus ei viitsi ja ei taha ja ei saa, randa vaja minna ja pidu panna. Õnneks ilmus kusagilt nurgatagant välja üks neiu Mirjam ja tormas mulle appi. Jättis oma laupäevase väljasõidu ära ja tuli pooleks päevaks minu eest tööle, et saaksin kauem magada ja veidigi välja puhata.
Laupäeval ehk täna ärkasin reaalselt üles kell 12.. Kergelt 10h und, aitas küll natuke. Ja siis lihtsalt olin, käisin pesemas ja veeresin kella kolmeks tööle. Tuju oli täitsa hea ja lootsin, et homseks ehk leiab ikka asenduse või saab E.gi terveks, nagu ta suure suuga lubas. Tutkit.. Tuli aind pasundav smss, kuidas tema ikka nii läbi ja oioioi ja käis traumapunktis ja misiganes. See asi hakkab mulle kahtlasena tunduma juba. Arvestades fakti, et ta andis kolmap lahkumisavalduse sisse ja kui mulle lubas kuu lõpuni olla siis kontoris hakkas rääkima, et tema tahab KOHE ära saada. Ja kui ei lastud siis nüüd kohe haige, khm.. Ja muidugi ei saanud keegi teine ka vastu tulla, mis tähendab homme JÄLLEGI tööpäeva minu jaoks. Ei teagi mitme tunnist, sest ehk keegi saab kasvõi õhtul natukeseks tulla, sest ma tõepoolest 14h ei suuda seal ära passida. Niiet tuju kukkus kolinaga nulli ja pisar jälle leidis tee silmanurka. Jube tahtmine putka põlema pista :) Niiiipalju siis minu Chowde näitusele pildistamisele minekust. Ootasin seda hetke juba juuni kuust saadik ja üks tibi suutis selle ühe hetkega lihtsalt pihuks ja põrmuks teha. Soovitan tal soojalt mu nina alla niipea mitte sattuda :) Õnneks õhtu muutis ilusamaks Ivolt saadud gladiool (Ta kohe teab, mis värv mulle istub) ja Enelt saadud päevalilled ja veel üks kimbuke. Nad hoiavad mind ja poputavad mind, mu kullatükikesed :)
Igatahes teadmiseks siis kõigile, et kolmapäeval jõudis ka minu lahkumisavaldus kontorisse ja seega 16.ndal septembril saab minul Coffee inniga kõik. Aasta ja peaaegu neli kuud ära oldud, ( Septembris siis aasta ja peaaegu viis) on aeg edasi liikuda. Ja iga päevaga veendun oma otsuse õigsuses aina sügavamalt.Ma ei jõua ja taha oma organismi rohkem tappa. Ebakorrapärased toitumised, vähene uni ja meeletu närvipinge lihtsalt murrab mind ja rikub mu suhteid. Kauem see ei või ju kesta :) Kahju on ainult oma tüdrukutest(Sest nad on mulle sügavale hinge pugenud), lillemüüjatest, oma IMELISTEST püsiklientidest ning igapäevastest Dublineri lõunatest. AGA ma ei jõua lahkumist ära oodata! Saabki veidi puhata ja elu üle järele mõelda :))
Igatahes kuulan lõpuni oma Iglesiase - Not in love ja kaun unemaale ära. Sest 5h pärast on taaskord äratus :)
Kallistan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar