teisipäev, 18. jaanuar 2011

18 Jaanuar 2011.

Day 16 – What do you want to happen to your body when you die?

Kuigi ma kardan meeletult tuld, siis tahan et mind tuhastataks. Ja mu tuhk võiks lõpetada mereavarustes, sest merel olles tunnen end kui kala vees.

Kusjuures, ma ei tahaks lihtsalt tuhastamist. Mu suurim soov oleks, et mu viimsele teele saatmine toimuks inglismaal. Kuna olen käinud nii eestis matustel, kui ka inglismaal matustel, siis neid kahte riiki ei anna võrreldagi. Siin tunduvad matused lihtsalt kuidagi tavalised, kuid inglismaal austatakse surnuid väga. Kui siin tuhastatakse inimene ilma kirstuta ning olen kuulnud ka et vahel lausa mitu inimest koos. Siis inglismaal lausa keeldutakse kirstuta matustest/tuhastamisest. See on nende silmis surnu rüvetamine. Samuti on inglismaal võimalik ise valida, mida sa surnule selga soovid lasta panna. On võimalus ka koos kirstuga nn Ürp saada, kui endal midagi sobivat pole võtta. Kogu protsess on meeletult kaunis, kuigi valu see siiski ei vähenda. Algne ärasaatmine toimub matusebüroos, seal on selleks vastav saal. Seal saab viimast korda lahkunuga hüvasti jätta ning siis liigub matuserongkäik kirikusse. Peale Kirstu autosse asetamist, on kombeks teha leinaseisak auto juures. Sealjuures võtavad sellest osa ka matusebüroo liikmed. Kirikusse saab valida kaks laulu. Esimese saatel viiakse kirst autost altarile. Kirikus enam kirstu ei avata. Siis peab keegi omastest kõne ning kõne lõpus vajutab nuppu kõnepuldi kõrval. Siis tuleb teine laul, mille saatel lähevad külgkardinad kirstu ees kokku ning lahutavad meid lahkunust igaveseks.

Minu arust meeletult hea, et inglased suudavad selle valusa päeva siiski meeletult südamlikuks ja ilusaks teha. Just nii tahaks mina, oma viimsele teekonnale minna..

Täna oleme Kaidoga mõlemad siiski kodused. Mu enesetunne oli hommikul alla igasugust arvestust. Ning kuna ilmnes, et mul on palavik ka, siis otsustasin koju end ravima jääda. Muidugi uuesti magama jääda oli suht võimatu. Pea lõhkus otsas ja ei suutnud leida õiget asendit. Peale tunni ajast vähkremist suutsin veidiks ajaks siiski uinuda. Siis sõime Kaidoga ning nüüd vedelen teki sees diivanil ja kirjutan blogi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar