Ühte kindlat asja on raske välja tuua, armastan tema juures lihtsalt nii paljusid asju. Armastan teda tervenisti, mitte mingeid kindlaid osi. Kuid tooks välja ta naeratuse ning silmad. :)
Täna on olnud samasugune laisklemisepäev, nagu eile. No mitte midagi ei ole viitsinud teha. Päev otsa siruli maas ja teleka ees. Õhtul pesin nõud ära ja Kaido tegi süüa. Kahepeale saime hunniku kotlette ka tehtud. Eksole tore :)
Isetehtud kotletid on vahel päris head, kuigi mulle ei meeldi eriti sibulat hakkida. Silmad niigi väsinud ja valusad ja siis hakkavad kipitama ka.
Igatahes olen laisk ja ei viitsi blogida rohkem. Kopin mõned asjad vanast blogist hoopiski.
Kas teate seda tunnet, kui igatsete inimest iga oma keharakuga nii väga et see lausa kõrvetab ? Seda tunnet kui vajute iga hetkega mil temaga koos olete, iga tema puudutusega, iga temale mõeldud hetkega aina sügavamale ja sügavamale, ja välja ei saa mitte kuidagi. Selline tunne, et ilma Temata lihtsalt upute selle igatsuse kätte. Seda tunnet, kui näed pilte temast või teda ennast , siis tekib naeratus näole. Seda tunnet, et kui Ta sind puudutab siis läbib Sind külmavärin. Seda tunnet, kui sa võid temaga koos olles lihtsalt tundide viisi teda vaadata, ning oled õnnelik, et ta on sellele hetkel just sinuga. Seda tunnet, kui süda hakkab sees peksma, kui teda juba eemalt märkad. Seda tunnet, kui süda sees lõhkeb kui näed teda eemaldumas. Seda kõikehõlmavat tunnet. Oeh, kui raske on..
Nüüdseks on sellest algusest möödas juba 5 kuud ja 10 päeva. Just siis sai alguse meie lõputu teekond õnne poole. Miks lõputu? Sest 100% õnnelik ei saa olla iialgi, kuid me siiski püüdleme selle poole. Muidugi on meie algus olnud konarlik ning raske, on ka hetkel, kuid ühel päeval saab kõik korda, ma tean seda et saab. Alguse sai kõik ju Getsu aiast, Getsu sünnipäevast. Muidugi teadsin ma Kaidot juba kevadest saadik, kuid enne seda oli meie vahel vaid põgus tutvus, kui nii võib öelda. Tol kaunil septembrikuu õhtul hoidsin ma tema lähedusse, nii palju võõraid nägusid ning parem siiski omade poole hoida. Nii sai palutud ta enda kõrvale tudule ning sealt sai kõik alguse. Kui keegi küsib kust mehe leidsin, siis vastan ikka aiast. Sõitis hoovi ilusa audiga kutt, läksin ütlesin talle et lähme voodisse ja nii ta läks. Siin mõtleb iga üks oma rikutuse tasemel, kuid siiski sel õhtul midagi ei toimunud, peale riietega koos lahtisel diivanil magamise. Peale seda hakkasime tihti koos väljas käima, kas siis lihtsalt jalutamas või teistega koos kusagil. Mõneda aega hiljem sain aru, et siiski Kaido tunneb vist peale sõpruse midagi enamat, ma polnud sellele mõelnudki seni. Muidugi siis tekkis väike kabuhirm ja sai teistega veidi konsulteeritud. Mul oli sel hetkel ikka tõeline paanika, kas lasta asjal oma soodu edasi minna või lõpetada kõik nüüd ja kohe. Ükskõikne ei olnud ma temagi suhtes, kui päris armunud veel ei olnud ning kartsin sõpruse rikkuda. Samas nautisin ma neid koosviibimisi ning jalutuskäike väga, oli keegi kes mõistis mind ning vedas mind välja et ma ei kurvastaks üksi kodus. See oli fantastiline aeg, mingil määral igatsen seda taga. Ametlikuks alguses loeme siiski 2. Oktoobrit, meie esimene suudlus. Esimene ametlik kuu oli fantastiline, nii palju õrnust ning koos olemise nautimist. 2 Novembril, kuu möödudes, ööbis ta siin. See oli ka tegelikult päegv, mil me koos elama hakkasime. 3. Novembril sain teate, mis mul katuse minema sõidutas. Saatsin Kaidole sõnumi, et ma ei saa temaga täna kokku. Katile rääkisin kogu loo ära, ta tormas peale tööd otse minu juurde. Temast oli palju kasu, suutis isegi selgeks teha, et ma Kaidot endast eemale ei tõrjuks, sest just hetkel vajan ma teda kõige rohkem. Peale seda, veetis Kaido kõik ööd minu kõrval mind hoides ning kaitsedes. 6-nda õhtul küsis Kaido minult, mis ma arvaksin kokku kolimisest, et see oleks hetke olukorras kõige parem. Alguses saatsin ma ta küll pikalt, kuid järgmisel päeval arutasime selle läbi ning otsustasime siiski kokku kolida. 8-sas November kolis Kaido ametlikult sisse. Olime olnud koos nii vähe aega, ootamatu ning katsumusterikas on see kõik olnud, kuid vähemalt mina ei kahetse seda. Seda ma ei tea, mis tema sellest arvab.
Olen aina lahanud seda, mida minu jaoks tähendab armastus, mis asi on üldsegi armastus ning kas seda reaalselt eksisteerib. Vähemalt enda jaoks olen ma selle asja vist selgeks mõelnud, kuid seda sõnadesse panna on võimatu. Muidugi armastus tugineb teatud punktidel, mille tegi mulle Henry sügisel päris selgeks. Armastuse jaoks peab olema mõlemapoolselt Sõprus, Usaldus, kirg ning arm. Kõige viimaseks, kuid mitte vähem tähtsaks peab olema tahe. Sest ilma selleta laguneb asi peagi.
Kaaslased peaksid olema teineteise jaoks parimad sõbrad. Toetama teineteist rasketel aegadel ning rasketes olukordades. Lohutama teineteist ning naerma koos. Ning mis peamine, naeratama teineteisele reaalselt ning ehtsalt.Ilma usalduseta ei ole suhtel üldse mõtetki. Teineteise kallal armukadetsemine ning luuramine viin vaid tülide ning vaidlusteni, mis lõppkokkuvõttes lõppeb tihtipeale vägivalla ning suhte lõppemisega. Kirg hoiab kaaslased koos. Mitte ainult füüsiline kirg teineteise suhtes, vaid ka kirg nautida teineteise olemasolu. Kire puudumine toob tihtipeale kaasa kire otsimine kellegi teisega ning petmise. Ning Arm.. see on ju armumine ning teineteisest hoolimine. Mispärast olla teisega, kui ta sul liblikaid ning muid erilisi tundeid ei tekita. Ning viimasena, kui puudub ühe poolselt tahe suhet hoida, siis üks rabab ilmaasjata, ning kõik eelnev on teise jaoks olemata. Pole just lihtne see armastus, eks?
Samas armastus on iga inimese jaoks erinev. Tekitab erinevaid tundeid ning mõtteid. Kes armastab südame ning kes mõistusega. Mina vist armastan mõlemaga armastada. Olen kahe jalaga maa peal, kuid samas keerlevad kõhus liblikad ning mõistus kammib vahepeal sajaga minema. Selline tunne nagu kihutaks 210-ga vastu seina ning kaotaks ajud. Järgmisel hetkel on naljakas, et ajud nii pehmed olid. Ma kuulun samas ka selliste unistajate hulka. Kaido tekitab minus nii palju erinevaid tundeid. Mind läbib värin, kui ma teda silmitsen, nagu iseenesest tekib minu näole naeratus ning tekib kuidagi eriline tunne. Ma igatsen teda päeval, kui ta on tööl ning tihtipeale lihtsalt vaatan teda öösel magamas. Sätin tekki peale ning naeratan. Sellistel hetkedel mõtlen, et olen kas pooletoobine või käitun nagu ema väikese lapsega. Ma ei oska kirjeldada kõike seda, mida tunnen päevast päeva. Peaks mainima, et tähtsaim on vist see, et ta tekitab minus kindlustunde, ning see on asi mida iga üks meist ju elus vajab. Vaikselt tekib omamoodi rutiin juba sisse ning hakkan harjuma, usun et see on hea.. kui liige rutiinseks elu läheb siis küll ma midagi välja mõtlen. Poleks uskunud, et mina saan n ii õnnelikuks, ning et mind õnnistatakse sellise mehega.. urr. Ta on lihtsalt uskumatult armas mul :*
Tegelikult sattus ta minu ellu veidi valel ajal vist, just nüüd kui olen selline vingats ning omadega läbi. Oleks võinud siis kõik toimuda, kui kõik see möödas on. Mul on kahju, et ta peab sellist närvipundart ja haiget inimest välja kannatama. Ning samas paneb mind imestama, kuidas ta nii raudsete närvidega on. Ühest küljest temast kahju, teisest küljest olen õnnelik et ta mulle toeks on. See paneb mind omakorda veel muretsema ja..
Aga nüüd on meil täitunud juba imelised 4 kuud.. ning kaunid 3 kuud kooselu. Loodan et see number aina suureneb ja suureneb veel.. i really hope.
Ühesõnaga.. pool teksti läks meelest mida kirjutada tahtsin, kuid tähtis on see et ma olen armunud.. ja mitte ainult, ma lausa armastan. Jah, Ma armastan sind Kaido!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar