Raamatud 2.

Nüüd tulevad jutti ühe kirjaniku iroonilised kriminaalromaanid. Olen neist lihtsalt niii sõltuvuses. Tegemist siis vene kirjaniku Darja Dontsovaga. Mõnel inimesel on kohe annet.. nii korralikult lausa, et naera või piss püksi.

7.) Ruuduline sebra .

"Rahvas räägib õigust: iga heategu saab tingimata karistatud. Daša Vassiljeva pakkus sõbrale ulualust, ja too tasus... pardiga. Ja sugugi mitte ükskõik millisega, vaid...

Aga ei maksa sündmuste käigust ette tormata, sest selleks ajaks, kui Daša rongiga teele pandud saadetise üles leiab, jõuab palju vett merre voolata. Praegu on tema jaoks peamine hoopis muu – selgitada välja, kes oli see, kes käitus tema sõbratari Veraga nii jäletul kombel ja miks, milliste pattude eest teda sedavõrd julmalt nuheldi. Ei, Vera tütrekese surm ei olnud juhus, ei, ta ei surnud loomulikku surma! Toimunu lätteid tuleb otsida minevikust ja hoopis teisest kohutavast kuritööst.

Ainult et mis puutub asjasse surnuist ülestõusmist tõotav ekstrasenss...?"

8.)  Sokolaadi tuhkatriinu


"Jevlampia Romanova asub uurima, kuidas sattus Ija Vadimovna Kroni kadunud tütrele Zojale kuulunud ehe polikliiniku osakonnajuhataja doktor Mjatšina kaela, ja miks arvab Ija Kron, et tema tütar ei olegi surnud. Õnneks ei ole Ija Kron jäänud pärast tütre surma päris üksi – teda on lohutamas armas tüdruk hüüdnimega Käpake, orvuke, kes on proua Kronile kasutütre eest. Käpakesel on kadestaja – kadunud Zoja sõbranna Alla, kes oleks ise tahtnud olla Ija Kroni varade pärija…
Paraja annuse müstilist õudust lisab Jevlampia Romanova ja ta sõbranna Katja kasutütre Liza kaisulambaga seotu."

9.) Pilet lendavale vaibale

" Selleks, et kirjutada haarav kriminaalromaan, pean mina, Viola Tarakanova, lahendama kuriteo. Seepärast kappangi mööda linna ja otsin kriminaalseid lugusid. Ent seekord tuli lugu mulle ise koju kätte. Meie naaber Liza Makarkina leiti mõrvatuna, kuriteopaigalt tabati nooruke modell Anja Galkina. Kogu maja sumiseb kui mesilassülem – kohalikud klatšimoorid muudkui jahvatavad Anton Makarkini ja Anja armusuhtest. Lasin Galkina emal endale augu pähe rääkida ja soostusin mõrva uurima. Ning tirisin päevavalgele nii segase loo, et võiks osta parem kohe pileti lendavale vaibale…"


10.) Õhtusöök inimsööja juures


"Vähe sellest, et mind jälitab luul – rõdul kekslev känguru, nüüd on ka tööl jama lahti.

Mina, Jevlampia Romanova, olen ametis valgustkartvaid teenuseid pakkuvas agentuuris. Järjekordset tööülesannet täites asun teenijana kliendi majja elama ning avastan üsna pea, et mu tööandja Anna mees peab armukest. Laon süüdistavad fotod ülemuse lauale, arvates, et mu missioon on täidetud. Kuid Anna soovib, et ma jätkaksin tema mehe järel luuramist. Majaisanda sünnipäevapeol mürgitatakse tsüaniidiga üks külalistest, kelles ma tunnen vaevata ära peremehe armukese. Ning kohe hakkab kõik viltu kiskuma: mu ülemus tapetakse, Anna arreteeritakse, mind lastakse töölt lahti.

Ent mul pole kombeks meelt heita, seepärast asun Anna tütre palvel julgelt asja uurima…"

 11.) Kontrollsuudlus

"Kurjategijate jälitamine viib erauuringute austaja Darja Vassiljeva pealinna metroosse: siin tõugati rongi alla ta sõbratar Lida. Ja mõni aeg tagasi nägi Daša siin Lida tütart ratastoolis, mida lükkas almuseid paluv kerjusnaine. Ometi pole võõrastele suletud maailma saladustesse tungida kaugeltki lihtne. Ning siis, olles harjunud iga asjaga lõpuni minema, imbub Daša metroo "kerjusteärisse". Järgmiseks peab ta läbi käima selle maffia "imagolooja" kätest.

Ta suundub kellegi Marilyn Monroe juurde, aimamata, et lahendus on lähemal, kui ta arvatagi oskab."

12.) Inetu pardipoja hobi


"Fataalne ebaõnn algas Daša Vassiljeva peres pärast ühiselt veedetud nädalavahetust Vereštšaginite ratsatalus. Seal oli veel üks respektaabel paar: Jelena ja Mihhail Kajurov, kahe hobuse omanikud.

Ehkki kui Daša pool aastat tagasi Kajurovitega tuttavaks sai, polnud neil pennigi hinge taga, tookord Daša autole topisnuku visanud Jelena oli selgelt vaimuhaige. Nüüd ei paistnud naise tervisel midagi häda olevat. Daša juhtus kogemata Kajurovite tüli pealt kuulma ning peagi leiti Jelena tema ratsu Lordi latrist surnuna. Vereštšagina keeldus uskumast, et Lord tappis oma perenaise, ja palus Dašal mõrtsukas üles otsida.

Asjaarmastaja-detektiiv asus loomulikult tegutsema, kuid siis läks tema enda kodus tõeline põrgu lahti!"

13.) Heraklese 13 õnnetust


"Viimasel ajal tormab Ivan Pavlovitš ringi nagu segane ning lahendab klientide juhtumeid. Ja kõik sellepärast, et ärinaine Nora, kelle sekretärina Vanja töötab, otsustas detektiiviks hakata. Seekord peab Poduškin kindlaks tegema, kes kodakondsetest regulaarselt miljonär Kuzminski lauasahtlist raha varastab. Ärimehe eramus elab palju inimesi ja nagu Inglise kriminullides on ka perekonnalegend kummitusest – peremehe surnud emast, kunstnik Glafirast. Kunagi ammu tappis ta end kääridega ja tema autoportreele ilmus punane plekk... Vaevu jõudis Ivan majja tulla, kui plekk taas maalile tekkis! Kogu perekonna naispoolt haarab õudus. Plekk on ju surmakuulutaja! Ivan suhtub naiste hüsteeriasse skeptiliselt. Kuid asjata! Peagi toimub majas mitu kuritegu, esimesena tapetakse toatüdruk. Glafira portree ees! Kääridega!"

"Ühesõnaga, kui ei taha endale halba, ära tee teistele head!"
"Armsad daamid, ärge kunagi püüdke abikaasat üllatada, isegi siis, kui olete tema truuduses täiesti kindlad. Esiteks - võite mind uskuda - täiesti pattudeta mehi esineb sama harva kui rohelisi vareseid. "

Nüüd hetkel 2,5 Ann Grangeri raamatut veel lugeda ning siis saab uutele Dontsova raamatutele järele minna!

Raamatud

Täna jätaks pisut teistsuguse postituse. Kirjutaksin viimasel ajal loetud raamatutest natuke.. taaskord on ju käes pimedad õhtud ja parimaks sõbraks ja kaaslaseks raamatud. :)

1.) Martin Page - Kuidas ma lolliks hakkasin.
See oli üks väga huvitava vaatenurgaga raamat. Pani mõtlema ja paar päris mõnusat pärli leidsin sealt ka.
*  Kuigi ta mõistus sundis iseennast uskuma, püüdis ta siiski ennast mitte liiga palju usaldada, mitte nõustuda oma mõtetega, sest mõistuse sõnad tahavad meid teenida ja julgustada - ning lolliks teha.
* Vaikus laotas suured haprad liblikatiivad palatis laiali. Päike oli loovutanud koha vihmale ja hallusele.Juulikuu mängis märtsikuu partituudi järgi.
* Vähk leidis, et minu keha on talle suurepärane paradiisisaar. Nii ta siis veedabki siin puhkust, jalad minu vere ookeanis, päevitades minu südamepäikese käes... Ta ei vaja päikesevarju, ta naerab päikesepiste üle. Tema puhkus seisneb minu tapmises.
* Ma olen nagu vana vedur, mis sööstab rööbastel ega saa peatuda, sest kütuseks - kivisöeks, mis annab peadpööritava kiiruse - on terve maailm.


2.) Pille Hanni - Ma armastasin kiskjat
Raamat räägib siis meie "Nõmme inimsööjast" Andreas Hannist. Õigemini raamatu autor on Andrease naine, kes kirjutab siis kogu loo üles oma vaatevinklist. Selle raamatu ümber on muidugi palju tantsu ja tralli käinud. On seda naist materdatud vastu maad, on inimesi kes saavad tast aru ja kindlasti on neid erinevaid arvamusi veel väga palju. Igatahes minus tekitas see raamat välja palju erinevaid tundeid. Olin kurb, olin rõõmus.. elasin täie rinnaga kaasa ja ausalt öeldes saan sellest naisest aru. St mõistan tema käitumismustrit. Ja kui mõni arvustaja ütleb, et autor väidab et tema ainus patt oli oma meest armastada, siis mingu persse.. Sest kui raamatut lugeda mõttega, siis on aru saada väga hästi, mida inimene pidi läbi elama. Ühesõnaga soovitan kõigil kindlasti seda lugeda. Sain raamatu läbi väga kiirelt ja on plaanis seda uuesti lugeda. Kuigi raamat on väga sünge, siis hetkel on see mu üks lemmik raamatutest...

* " Olen juba ammu soovinud kirjutada oma elulugu, kuid varem pole mul kunagi olnud selleks piisavalt aega. Aeg-ajalt pidasin küll päevikut, kuid sellest pole midagi asjalikku välja tulnud. Aeg! Pidev tempo, ajapuudus - see ongi mind takistanud.

 Praegusel hetkel olen 24-aastane ja mul on küllaldaselt aega, vahel isegi muutub see talumatuks, et mul nii palju aega on. Lõpuks ometi saan iseendaga kahekesi olla nii palju, kui tahan. Olen olude sunnil isoleeritud kõigist inimestest ja vabast maailmast. Olen iseendaga silm silma vastas - nüüd on paras aeg. Alustan! Täna on 30 oktoober 1982. aasta.
  Tookord eeluurimisisolaatoris alustasin kirjutamist eelkõige põhjusel, et... esimest korda elus polnud mul ajaga midagi targemat peale hakata. Ootasin, kuidas lõpeb mu abikaasa kuritegude uurimine, ent ma ei teadnud siis veel, milline kannapööre elus - 12 aastat Harku naistevanglat - mind ennast ees ootab. Algsel kujul oli kogu see autobiograafiline jutustus mõeldud ainult mulle endale ja ei kellegi teise silmadele ega kõrvadele. Kordan veel - see oli mu põhiline ajatäide.
 Alles kakskümmend kuus aastat hiljem, oma 50. sünnipäevaks, otsustasin, mõne hea sõbra soovitusel, kirjutatu avaldada.
 Igal inimesel on oma lugu. Kui palju neist kunagi ilmavalgust näeb, oleneb juba inimesest endast. Jah, enda jaoks võib ju kirjutada nii, nagu asi tegelikult on, aga kui tead, et keegi veel seda loeb - see nõuab julgust. Olen püüdnud oma algset käsikirja võimalikult vähe muuta ja mitte ilustada, et näidata, kuidas ma siis, 26 aastat tagasi, mõtlesin ja tundsin. Mul on eluaeg olnud kombeks pidada päevikulaadset kalendermärkmikku, sealt sain palju abi.
 Olen tekstis muutnud minu elus olulist rolli mänginud inimeste nimed. Ise kasutan raamatu autorina seda perekonnanime, mida ma kandsin tookord, kui mu elu kõige traagilisemalt mõjutanud sündmused toimusid.
Inimsööja lesk - niisuguse märgi ka külge sain...
Mida ma praegu ise oma algsest kirjutusest arvan, on juba teine asi, aga siis elasin ma just nii ja siin on minu lugu. "


See oli nüüd siis selle raamatu sissejuhatus.. Igatahes soovitan soojalt seda lugeda, tõeliselt hea.


3.) James Hadley Chase - Said, mis tahtsid.
See kirjanik oli mul kunagi vaieldamatu lemmik. Armastasin tema kirjutatud kriminulle väga lugeda.. ja lugesingi, terve hunniku läbi. See tuletas mulle meelde, miks ma seda kirjanikku armastasin/armastan.

"Harry peab plaani kaaperdada lennuk ja röövida teemandid, mida sellega veetakse. Glorie püüab meest päästa tema tegude vältimatutest tagajärgedest, kuid ahnus ja truudusetus viivad mõrvade ja meeleheitliku põgenemiseni. "


Nii nagu ikka, asjad ei pruugi kunagi minna niisamuti, kui plaanitud. Siin on verd, hirmu, kahtlusi ja põgenemisi. Nii nagu õiges kriminullis ikka. Igatahes meeldis.


4.) Meg Cabolt - Printsess avalikkuses
5.) Meg Cabolt -  Igavesti printsess.

Issand kui mõnus oli vahelduseks lugeda selliseid armsaid ja siiraid raamatuid, nagu on Printsessi päevikute sari. Ausalt öeldes isegi kahju, et Printsess Mia seiklused edasi ei lähe. Ma oleksin kindlasti tahtnud veel edasi lugeda ja siit sombusest sügisõhtust romantilisse raamatusse hõljuda. Muhe!

6.) Ann Granger - Sobiv paik surmaks
Sedapuhku jälle täiesti teistsugune krininaalromaan. Kirjanik kirjutab huvitavalt.. mõrv ei toimu kohe ning ka mõrva lahendamine on hoopis teistsugune. Niisamuti ei ole ka mõrvar ära aimatav. Niiet tekitab ikka aina tahtmise edasi lugeda ja teada saada, mis NÜÜD edasi saab.

"Meredith Mitchell ja Alan Markby kistakse sedapuhku uurimisse, mis tegeleb kahe noore tüdruku jõhkra mõrvaga. Cotswoldi südamest leitakse laip - teismeline kohalik tüdruk Lynne, keda nähti oma surmapäeva õhtul pubist koos tundmatu mehega lahkumas. Peainspektor Alan Markby sõbratar Meredith sõbruneb ühe teise kohaliku tüdruku, Katiega. Peale vanuse ja kodulinna pole Lynne'il ja Katie'l pealtnäha midagi ühist. Aga kas võiks lood, mida Katie jutustab Meredithile oma keerulisest perekondlikust taustast - ebastabiilne, aristokraatlik ema, narruseni armastav isa, kelle kannatus on otsakorral, ja majas elav riukalik sekretär -, heita valgust ka teisele noorele tüdrukule?"

Ps.Kohe varsti järgneb uus postitus :)

=)

2 aastat ja 2 kuud..

Reedel sai meil Kaidoga siis 2 aastat ja kaks kuud täis. Sai siis taaskord võetud romantikapakett ning käidud lõõgastumas. Seekord siis aga kahepeale, mitte üllatusena :)

Igatahes oli mul terve reedese päeva tuju nii hea ja olin juba romantika lainel. Tööl küünlad põlesid ja muusika mängis. Hõljusin seal vaikselt ringi naeratus näol. Meenutasin kogu seda imelist algust ja.. tuju oli ikka väga laes. Tuli prints valgel hobusel, tõmbas mind jalust nõrgaks ja suudles oimetuks.

Igatahes natuke peale kuut pakkisin tööl asjad kokku ning kimasin trollile. Sääses maha ja mustikasse Tootsile süüa ostma. Sealt kiirelt vutvut koju. Muidugi said mu UGGY-d teel koju läbimärjaks ja ma olin päris kuri. Kodus siis Kaido tegeles loomadega ja mina käisin kiirelt pesemas. Siis kähku riide ja pakkisin asjad. Pidime kell 8 juba seal olema, kuid saime 10 enne 8sat alles uksest välja. Noh, 15 minutit hilinesime, see polnud midagi erilist.

Igatahes oli seal mingi uus adminn. Ta oli vahepeal üritanud mulle juba helistada, kuid mul oli telefoni aku tühi. Saime täpselt sama toa, kus olime eelmine kordki. Adminn pani sellega muidugi pange, et romantikapaketiga tuuakse hommikusöök tuppa, mitte ei pea restosse selle jaoks minema. Polnud hullu, saime kellaaja paika ning suundusime enda tuppa. Vahetasin riided ning suundusime siis restorani õhtusöögile. Muidugi oli laud ka sama.
Istusime seal küdeva kamina ääres küünlavalgel. See hetk oleks võinud kestma jäädagi. Igatahes eelroaks oli siis Koorene lõhesupp. Ma armusin sellesse esimesest ampsust. Ehk siis ma pean selle enda menüüsse sisse võtma. Lihtsalt fantastiliselt hea maitsega. Pearoad olid meil siis erinevad.  Mina otsustasin "Grillitud lõhefilee sidruni-võikastme ja juurvilja juliennega" kasuks ning Kaido võttis Viini snitsli  wok juurviljade ja seenekastmega. Järjekordselt head road, kuigi Kaido kartulid ja minu lõhe oleks võinud olla natukene soolasemad. Kuid siiski väga maitsev oli ning kõhud saime juba täis. Valge vein kuulus muidugi prae juurde. Lõpuks magustoiduks saime jäätisevaliku ning lõpetuseks ka tassi kuuma teed. Sealt lahkusime alles peale kella 10t õhtul.. 1,5h on ju täitsa normaalne õhtusöögiaeg, vähemalt restoranis. :) Läksime tuppa tagasi. Kaido käis suitsul muidugi ja mina vaatasin telekat. Siis tuli Kaido tagasi ja me avasime vahuveini ning tühjendasime ka puuviljavaagnat. Mina suutsin juua vaid klaasikese veini, siis jäin südamerahus magama. Kaido vaatas filmi lõpuni ja tuli siis ka magama.

Hommikul ärkasime 10 ajal ja vedelesime niisama. Telekast ei tulnud suurt midagi. Vedelesime siis kaisus ja lobisesime, kuni kolmveerand 11 ajal end püsti ajasime ja voodi ära tegime. Kell 11 tuli siis hommikusöök. Kaks kandikut olid toidust lookas. Salat, hunnik võileivamaterjali, keedumunad, kook ja kohv. Kõhu sain nii täis, et alles õhtul peale 8sat meenus, et vist peaks midagi veel sööma.

Lõpuks kell 12 suundusime siis end välja registreerima. Järgmine kord peaks vist paariks päevaks minema. Meeletult mõnus puhkus ilma mingisuguste probleemideta.

Laupäev jätkus koju tulekuga, kus selgus et läpaka laadja andis otsad ja ei tööta. Istusin ja lugesin siis raamatut ning poole kolme ajal suundusin Trollile ja tööle. 4.5h lasin tööl nagu orav rattas. Seda, teist ja kolmandat vaja teha ju. Lõpuks tuli Anna ja mina siirdusin poodi ja koju. Kodus tegi Kaido süüa ja mina passisin teleka ees tuima. Ehk siis vaatasin Beethoovenit ning Muumiat. Lõpuks sõime ära ning kerisime tuttu.

Ja eile oli terve päev täis lebotamist. Ma ei suvatsenud kodust väljuda mitte ühekski hetkeks. Küll oli hea olla. Isegi lõunauinak sai ära tehtud, nii nagu puhkepäevale omane. :P

Ja nüüd on üks postitus üle pika aja tehtud. Järgmine aasta jälle :P

Ciao.

Sügistuul nii karge, on silitamas pead
pisaratest põsk on hell.
Igatsus hinge matab, kas tead?
südames on keeristorm.

Saatus tuli ning pühkis sind me teelt,
on vaid lootus, ehk kohtume veel.
Tahaks öelda nii palju sul sõnu ma häid,
vahel tahaks hingest karjuda, NO KUHU SA JÄID?

Kuid täna ma läidan vaid nutuselt leegi,
ning tean, seisad salaja kõrval mul.
Ning nõnda salaja sosistan tuulde,
oled tõesti mu jaoks kallim kui kuld..








3 November 2011.

 Otsisin üles vanad read, mis sai Sinu saatesse kirjutatud.. kahju, et enam nüüd ei ole seda sõnaosavust, mis varem..

 

14.03.2010 18:42

""

KalliSkera

Tere kallis Sinu saate kuulajaskond, kaunist õhtut eestimaa ning kallid sõbrad, kena õhtut Sullegi kulla Sven!

Mina olen õnnelik ja samas õnnetu ka. Õnnelik olen, sest lõpuks olen leidnud oma teise poole ning olen nüüd täiuslik.Ja mul on imearmas perekond seal kaugel inglismaal, ning imearmas vennatütar Tartus. Ja mu kallid sõbrad ning loomad...Kuid olen õnnetu sest igatsen oma kalleid vennaraase. Jah just teid E & T. Olen kuulnud väidet, et saatus ei anna teile õlule raskemat koormat, kui te kanda jõuate. Kuid minu arust on see lihtsalt ilus vale, võimalus petta ja rahustada iseennast. Sest just see sama saatus võttis minult mu vennakesed ja jättis mu inglilesed ilma isata. Kuigi ühest möödus märtsi alguses aasta ja teisest samal kuupäeval 4 kuud, on see ikkagi kohutavalt valus ja ebaõiglane. Lapsed ei peaks ju ilma isata kasvama.. või mis te arvate? Niiet minule saatus ei meeldi, tehke mis tahate. Küll aga olen ma armastusest tulvil ja tahaksin seda kogu maailmale hõisata. Ma armastan eestimaad ja võimalust siin elada!

Muideks, täna on inglismaal emadepäev.. ja kuna seal on juba kevad ammu käes siis lisaksin siia kevade ootuses mõned riimid. Pühendaksin oma emale.

Kaunis kevad viib lummava lume
lõpuks aeg unest ärgata meil
Päike vaikselt manab näole kergem jume
noored paarid - kena naeratus neil

Puudel-põõsastel uhked on pungad
ilus liblikas sirutab tiibu
Ojavesi vaikselt voolab vulinal
See ilu kahjuks meile näha vaid viivu

Lilledel õige aralt õied puhkevad
oma kauneid tiibu sirutavad linnud
Kuid inimsilmad harva seda jälgivad
liig kiire neil - tallas oleks justkui pinnud.

Ilusat öö jätku ning tundke elust rõõmu!

Sooviooks tahaksin : PS Troika - Ära ütle, et elu on inetu""

2 aastat hiljem..

 

2 pikka-pikka aastat tagasi varises mu elu kokku. See aasta oli minu jaoks üldse täis palju takistusi, mida tuli ületada, või siis nende alt roomata. Peamine muidugi, et neist mööda lõpuks saada. Kolmanda novembri hommiku poole, kaks aastat tagasi, sain uudise oma venna surma kohta. Täpselt kaheksa kuud hiljem mu õemehest, kes oli pikkade aastate jooksul saanud mulle justkui lihaseks vennaks. Mul on siiani meeles, kuidas terve maailm varises ja.. ma ei näinud sellel hetkel ei minevikku, tulevikku ega ka olevikku. Kõndisin ringi kui vaim ja üritasin endast eemale peletada kõik, kes vähegi üritasid hoolida ja toetada. Siinkohal suured tänud Katile, kes oli sellel hetkel mulle tõeliselt toeks, ning tagus mulle natuke mõistust pähe. Ning muidugi Kaido, kelle õlg sai nii mõnigi kord pisaratest "pisut" märjaks ning kes seisis siis ja seisab ka praegu vapralt minu kõrval. Ma tundsin sel hetkel, et ei olegi kedagi, kellega lihtsalt rääkida. Kellele end tühjaks kurta, sest lähedasi ma enda muredega kurnata ei tahtnud. Tegelikult on reaalsus hetkel samasugune. Ei ole kedagi, kellele end mõne koha pealt tühjaks rääkida. On asju, mida hoian enda teada ning mis samas närivad mind seespidiselt. Ja nii võttiski asjaga leppimine ning olukorrast toibumine minu jaoks ehk pisut kauem aega, kui mõne teise jaoks. Jah, olen ajapikku harjunud elama selle mõttega, kuid unustada ei suuda ma mitte kuidagi seda ega teda. Väga raske on, kuigi osadel on seda ehk raske mõista. Täna on nii mõnedki korrad pisarad üritanud minust võimust võtta. Õnneks suurema katastroofi olen suutnud ära hoida ja ka tööl olemine viis mõtteid veidi mujale. Ja nüüd siis istun ja kirjutan neid ridu ja.. vaatan küünlaleeki. 

Raske..

Olen olnud jälle laisk ja paha, ei ole aega ja tahtmist ja..

Nüüd olen jälle lugema hakanud palju. Leidsin üles vana lemmiku "Darja Dontsova" sarja. No fantast, kuidas see inimene oskab kirjutada. Igatahes soovitan.

Aga tahtsin tegelikult kilgata, et ma olen ÕNNELIK. Kõik läheb vaikselt seda rada pidi, nagu mina soovin.

Saba liputav tiiger/panter oli täna teemas, haha :P

Saatus naerdes homse toob..

Jälle üks elu komistuskividest ületatud. Üleeile õhtul koju tulles võtsin Pitsu sülle ja avastasin tal karvade seest mingi kasvaja moodu moodustise. Kell oli nii palju ja ei asi ei tundnud nii tõsine, et tormata loomade kiirabisse, seega otsustasin hommikul Maxisse helistada. Ega sellel öösel eriti sõba silmale ei saanud, närvid olid ikkagi püsti.

Hommikul ärkasin natuke peale 9sat hommikul. 9:45 haarasin telefoni ja üritasin Maxit kätte saada. Mitu minutit andis telefon mulle vaid kinnist tooni, lõpuks sain nendega siiski ühendust. Registratuurist ulatati telefon edasi arstile, kellega sain kohe probleemi lahti arutada. Lõpuks jõudsime arstiga kokkuleppele, et läheme kella üheks kohale ennast näitama. Kaido küll tööl aga bussid sõidavad ka, peasi et saaks teada, mis lapsel viga on. Seega vedasime ennast kolmveerand 12 ajal välja. Sealt buss nr 13ga üks peatus edasi ja sealt siis juba buss nr 10ga Pääskülla. Kohale jõudsime natuke varemgi, kui kokku lepitud. Kõigepealt tehti Pitsule siis ilusti oma haiguskaart ja siis kaalusime poisi üle ka. Poiss kaalub 1,95kg. Arst kiitis, et ei ole üle ega alakaaluline, et täiesti normaalkaalus ja tubli poiss. Siis vaatasime üle selle moodustise. Arst vaatas veidi ja ütles, et see on arvatavasti sidekoe moodustis. Et ei ole mingi kasvaja ja ohtlik ei ole, küll aga see kasvab kindlasti suuremaks ja võib looma häirima hakata. Uurisin siis erinevaid lahendusi ja parima lahendusena tundus lasta see kohe seal samas eemaldada. Kiire kõne Kaidole ja arutasin asja temaga ka läbi. Siis aga tegime poisile ühe pisikese süsti ja jätsime ta arstiga veel veidikeseks ringi kargama ning mina tulin tulema. Arst ütles, et järele tulla peale kella kuut õhtul, siis peaks noormees jälle triksistraksis olema. Jätsin raske südamega poisi üksinda sinna ning lahkusin.

Muidugi enne ära tulekut küsisin nõu ka Tootsi kaaluprobleemiga tegelemiseks. Nüüd siis läheb poiss dieedile, ei mingit konservi ega neid poetoite. Muretseme talle kastreeritud kasside väherasvase toidu ja ma tal jonnin raisk :) Ei tahaks sellest jobust ilma ka jääda, kuigi ta mind vahepeal oma sigadustega lausa marru ajab!

Igatahes ma läksin ja jalutasin nõmme-Pääsküla vahel natuke ringi ning lõpuks leppisin Greetega kokku, et lähen talle külla. Võtsin kiirelt statist ühe kaheraudse ja kohvi, sest kõht oli meeletult tühi. Külakostiks küpsist ja kommi ning seadsin sammud Laagri poole. Greete juures oli muidugi tore, nagu alati. Pisike Maria ju eputas niii kuis jaksas. Ja muidugi tegi ka lolluseid.. aga ikkagi imearmas pisike neiu! Ja Greetega saime jälle igasugu teemadel räägitud, väga lahe oli. Greetel oli ka kasu, jättis mind natukeseks Maria juurde valvesse ja sai korra bussipeatuses ühel pakil järel käia. Muidu oleks pidanud Mariaga minema ja see oleks palju tülikam olnud ja rohkem aega võtnud. Igatahes Greete pakkus mulle imehead teed meega ja lobisesime ja tundsime end hästi. Lõpuks poole 8 ajal helistas Kaido, et ta nüüd liigub mulle järele. Tööpäevad on tal nii meeletult pikad viimasel ajal, ajuvaba :( Igatahes panin riide ja kobisin välja ning siis läksime oma Lontule järele. Ajuvaba mis hind on tänapäeval väikese opi eest... kokku läks kogu jama maksma 54 eurot kopikatega. Aga raha rahaks, peamine et meie totu terveks saab. Sain teada ka selle, et proov saadetakse nüüd uuringutele ja kuu-pooleteise pärast peaksin saama teada, mis asi see siis reaalselt oli. Igatahes läksime siis taha ruumi. Nagu arstitädi puuri ukse avas, oli Pitsu hops püsti, ajas oma kõrvad kehast niiii armsalt eemale ja silmad lõid kohe särama mind nähes. Muidugi ta oli õnnelik, kui sai emme sülle ära. Mõtle kui paha tal vaesekesel oli seal. Võõras koht ja tehti liiga ja nüüd valutab ja.. vahi kus on emme, jättis lapse üksinda :) Igatahes poiss puges mulle võimalikult palju kaela alla ja põe. Saime veel arstilt teada, et 10 päeva pärast peaks niidid välja võtma, kui haav ilus on. Ehk siis 29sandal peaksime korra veel arstitädi külastama ja siis on loodetavasti kõik korras.

Igatahes koju jõudes oli poiss ikka selline õnnetu. Ei tahtnud väga süles olla ja kui välja võtsin ja maha panin, et äkki ta tahab joosta, siis oli hops puuris tagasi. Süüa ka ei tahtnud, kuigi ta tavaliselt ainult söökski. Ajas mu täitsa murelikuks kuid olin veendunud, et küll ta toibub ja muutub asi paremaks. Ja oligi, hommikul kui ärkasin ja suurde tuppa tulin, siis poiss oli kohe puurinajal vastas ja soovis ilusat hommikut mulle. Muidu ta oli ka mõnuga söönud ja tundis end juba päris hästi. Nüüd aga õhtu otsa on kutt siin toas ringi vuranud ja puginud ja end hästi tundnud. Muidugi haava on paha vaadata, uskumatult suur haav isegi. õnneks tal ei aetud väga palju karva maha, seega selle palja laigu varjab ülejäänud karv ilusti ära. Aga minu poiss on ikka niiii uskumatult tubli, et ma ei tea mis ära teeks talle. Kannaks oma pisikest vist kätel.. aga seda teen ma nagunii. :)

Ja kuna tema armastab mind niiii siiralt ja soojalt ja suurelt, siis pean ma ju samaga vastama, või mis te arvate?

Tänane postitus sai nüüd ainult Pitsut täis aga ta on seda ka väärt! Niiet sry kui ei sobi.

Nullpunkt

Teist korda kirjutan juba blogi pealkirjaks "Nullpunkt". Siiski esimesel korral rääkisin samanimelisest raamatust, seekord aga elust endast. Ehk siis minu elus on saabunud hetkel täielik nullpunkt.

Olen täna 9-sandat päeva jutti tööl. 8 päeva jutti käisin hommikul, 6 päeva 8h, R ja L 12h vahetused ja nüüd täna siis õhtune vahetus. Sain vähemalt ühe hommikugi magada kauem. Ja oi kui hea oli täna magada! Ärkasin lõpuks üles pool 11 umbes. Siis vedelesin, nokitsesin,vedelesin, käisin pesemas ja vaatasin "Väikest nõida".Ja lõpuks viskasin riidesse, asjad kotti ja jälle tööle. Homme on õnneks vaba päev. Anna hommikul minu eest tööl. Ja ülehomme olen hommikul veel ning siis Neljapäeval umbes kella kolmest päeval kuni Esmaspäeva hommikuni on vaba. Kavatsen enamus aega maha magada, päris reaalselt kohe. Igatahes olen nii meeletult väsinud, et olen muutunud suhteliselt pohhuistiks.. ja samas olen nii ülevoolavalt tundeline ja õrn. Selline vägaväga õhukesel nööril kõndimise tunne on. Üks piisk karikasse ja kukun sügavikku.

Kusjuures mis mind kõige enam hämmastab on see, et inimesed ei saa aru minu väsimusest. No muidugi inimene, kes on tööl kindlast ajast kindla ajani ja kelle elu on lill, ei saagi aru saada inimesest, kes teeb tööd 24/7. See, kui ma reaalselt siin ei istu terve aja ei tähenda kindlasti mitte seda, et ma ei teeks tööd. Sest tegelikult teen ma tööd koguaeg. Mõtlen, kuidas paremini süsteemid tööle saada. Mõtlen koguaeg hirmuga sellele, millal keeratakse järgmine jama kokku ja kontorist mulle peale karatakse. Isegi öösel näen unes tööd.. ja muidugi helistatakse mulle vastavalt vajadusele ka öösiti. Niiet millal peaks mul olema see puhkehetk, kus ma mõtlen muule, kui tööle? Mu mõistus on väsinud, palju rohkem väsinud kui mu keha. Kuigi ka keha annab meeletult tunda. Just nimelt puudu jäävate unetundide ja toitumise koha pealt. Igapäevased peavalud on aina sagedasemad. Unetus ja jõuetus samamoodi. Lihtsalt ei taha, ei suuda, ei viitsi enam mitte kui midagi teha. Ja nii ma istun viimased päevad tööl ka läpakaga netis, sest mille jaoks ma küürin terve aja nagu loll, teised nagunii korda EI hoia. Uus tüdruk läheb ära, seega JESS, ma saan jälle hakata uusi tüdrukuid välja koolitama. Õnneks vist saan endale Triinu ja Marju tööle, nendega oleks vähemalt lihtne ja tean ka, mis inimestega tegu ning mida neilt oodata. Homme Maarja helistab neile ja siis vaatame edasi. Tüütu on ainult neid proovipäevi läbida.. iga algus on raske õnneks või kahjuks.

Hetkel istun ja lobisen netis.. peamiselt isaga msnis. Lappasin enne just inglismaa pilte, suht tsill. Tahaks kohati väga tagasi, kohati ei tahaks. Viimane seal käik oli nii emotsionaalne kuidagi, tunnen end imelikult. Ei tea miks, aga tunnen. Sügisväsimus ehk, vähemalt selle kaela ma kogu selle jama hetkel ajan. 15 minutit veel istumist, siis hakkan koristama ja masinapesu tegema. Niisamuti teen ära homsed tellimused. Ja koristan veel ja kella 11st kassavahetus ja putka kinni ja kojuuuu. Oi, kui see aeg vaid läheks üüberkiirelt, sest mu peavalu ajab mind kergelt hulluks :) Lubasin Gerlile täna pikka blogi, aga pole erilist inspiratsiooni kirjutada.

Ahja, meil on nüüd kodus WII, ilus ja valge. Tellisime ära kohe ka lisapuldi ja mängu. Ehk siis kaasas olid sportmängud, lisaks võtsime Mario Kardi, mis on vägasuperlahe lihtsalt. Seda võiks mängima jäädagi, eriti kellegagi võidu sõites. Niiet, kes tuleb minuga võidu kimama? :)

Ahja, sain täna ka lollusega hakkama. Võtsin poest endale ühe energiajoogi ja kuna tahtsin seda külmalt juua siis asetasin ta sügavkülma. Mõtlesin kohe varsti välja võtta, muidugi meenus mulle see alles kergelt 6h hiljem. Seega sain endale ühe väga jääs pudeli. Isa muidugi viskas nalja, et lõhuksin ümbert pudeli ära ja saan endale mahlapulga. Ta mul üldse selline muhe ja naljatilk.

Igatahes lõpetan tänaseks ja hakkan vaikselt koristama, tahaks võimalikult kiirelt siit minema saada täna. Rahvast nii vähe, et jään siia magama kohe. Viimane klient käis 20:13 ja hetkel kell 21:55 (y)
Niiet tõesti väga meeletu müük on täna olnud!

Igatahes kuulmiseni,
teie Siku.

Ülejäänud inglismaa..

Ühesõnaga viimane postitus tuli inglismaalt. Pidasin küll plaani seal veel vahepeal arvuti taha istuda ja paar rida kribada, kuid ilmselgelt läks see mul meelest ära ja polnud aega. Ja tagasi eestis olles olen lihtsalt laisk olnud. Ainult töö ja töö, muud ei olegi ja ei jõuagi muud teha. Ühesõnaga panen kirja niipalju kui mäletan.

30 Sept hommikul siis kirjutasin teile paar rida. Lõpuks lõpetas ema kingituste pakkimise. Merle seletas meile ära, kus see pood asub ja me asusime teele. Ecclesi keskusesse, sealt trammile ja sellega kesklinna. Seal tegid emme ja Kaido ühe suitsu ja liikusime siis seda poodi otsima. Maja leidsime kiirelt, kuid poodi sealt seest mitte. Läbisime esimese korruse, siis teise ja kolmanda.. no ei olnud kusagil. Lõpuks tulime teiselt poolt trepist alla ja.. trepist alla jõudes otse ees see pood asuski. Kusjuures seal majas oli hästi palju selliseid naljakaid poode. Küll müüdi neete, küll igasugu erinevaid riideid jms. No selline punkarite ja teistest erineda soovijate pood pm. Pärlipood oli üks väheseid seal, mis oli teist tüüpi. Igatahes sea oli niiiiiiiiiiiiiii meeletult palju erinevaid asju. Emme muidugi vaatas ja uuris ja järjest pakkus mulle erinevaid asju. Võtsime kausi ja emme muudkui õhutas, et võta ikka kõike mida vaja ja tahad. Et ma ju tean, mida mul vaja on. Lõpuks oli kauss peaaegu täis.. muidugi arve oli ka vastav, ega see odav lõbu ei ole. Peale seda oli küll korra selline tunne, et mina enam ehteid ei tee. Aga noh, kus ma ikka pääsen :) Peale seda oleks tahtnud emmega veel Primarki minna, kuid Kaido oli väsinud ja jonnis ja seega sõitsime trammiga koju tagasi. Issi ja Brita olid ka juba kodus tagasi. Siis läksime issi ja Kaidoga ASDA-sse. Ühtteist oli vaja sealt koju tuua, söögikraami just.Tagasi tulles pesti silda, seega saime meie ka natuke värskendavat dušši Ja siis kodus õhtusöök ja hakkasime vaatama "Armastus kolme apelsini vastu".Kui Brita magama jäi siis hakkasime õhupalle täis puhuma. Lõpuks ma kerisin koos DS-iga voodisse sudokut lahendama ja Kaido aitas emmel-issil veel palle üles riputada. Ja tuli ka siis magama ära.

1 oktoober oli siis Brita suur sündmus. Tema sünnipäev. Muidugi tal oli hea meel, kui astus suurde tuppa ja nägi seda meeletut kingihunnikut. Issi naeris muidugi, et ta oleks nagu pommilaos maganud. Sest suures toas öösel õhupallid aina plahvatasid. Iseenesest.. väga imelik. Kass ehmatas ka ära iga kord. Ime, et Brita ei ärganud. Igatahes istusime siis lõpuks kõik suurde tuppa ja Brita hakkas kinke avama. Kaido võttis kaamera ka välja, et saaks mõned klõpsud teha. Igatahes Brita hakkas jutti avama. Kõige pealt kaardid. Käis ja kallistas meid kõiki ära. Siis tegi lahti Jamie
tehtud kingi, mis sisaldas kaarti ja ipodi. Roosa ja armas pisike originaal apple ipod. Oli ta oli õnnelik aga samas ka muudkui küsis, et miks Jamie talle selle kinkis nüüd. Igatahes siis järgmises pakis oli roosa kell, mille Merle välja valis. Jälle Brita õnnelik. Siis tulid mõlemad Glee hooajad (1 ja 2), laps jälle õnnelik. Järgmisest pakist tulid välja roosad karvased sussid. Muidugi olid tarkpead hinnasildi külge unustanud ja Brita kohe käratas, et miks te siis hinna külge jätsite :D Siis võttis meie paki ja imestas, et see nii raske on. Hakkas lahti kiskuma, nägu läks aina paremaks. Igatahes ta oli siiralt õnnelik ja minul ka hea meel. Äkki loeb läbi ka millalgi :) (Kinkisime talle kõik 10 osa Printsessi päevikuid) Siis ta võttis järgmise paki, kust ilmus välja sarja "Sõbrad" kogumik. Selle peale hakkas laps lihtsalt nutma. See on ta vaieldamatu lemmik ja tal on voodi kohal isegi nende plakat või poster vms. Ja siis oli veel kaks avamata. Üks oli suuuuuur guylian kommikarp, need siis tema lemmik kommid. Ja viimasena kõige suurem kingitus, milleks oli värviline laserprinter, mis töötab wifiga, seega arvutit pole vaja taha ühendada. Saavad mõlemast läpakast printida :) Laps oli igatahes õnnelik. Muidu oli päev selline tavaline. Rääkisime ja mängisime Britaga. Kuna Brita aga natuke jonnis ja ei tahtnud õue minna, siis istusimegi toas enamus päevast. Lõpuks õhtul oli meil suur pidusöök. Ja Merle tõi väga njämma tordi. Ja siis istusime kõik rõõmsalt koos, jõime shapmust ja tähistasime Brita sünnipäeva. Taustaks muidugi x-factor. Lõpuks olid südamed kõigil pahad, sest sõime end ikka väga lõhkemiseni täis. Varsti läksime magama, kuigi süda oli lausa paha ja enamus ööst vähkresin niisama.

2 oktoober. Meil Kaidoga sai siis 2 aastat koos oldud. Hommikul jõime siis kohvi ja sõime natuke. Ning siis võtsime plaani, et läheme kusagile muuseumisse. Valikus olid Sõjamuuseum ja Linnamuuseum. Kuna aga Brita venitas ja Linnamuuseum on kaugemal ja vähem aega lahti, otsustasime sõjamuuseumi kasuks. Naersime veel, et 2 aastat sai täis, läheme ja õpime nüüd omavahel õigesti sõdima. Muuseum ise mulle meeldis. Natuke oli sünge ja tegi nukraks ka. Aga samas sain jällegi palju targemaks. Seal oli ikka väga vanu asju, kuid ka uuemaid. Üks sõjalennuk oli, kaks vene tanki, tükike maailmakaubanduskeskusest, 5 märtsil 2007 õhku lastud auto jms asjad. Palju huvitavat oli. Enne ära minekut otsustasime issiga ka üleval platvormil ära käia. Ala 20 meetri kõrgusel. Teised kartsid kõrgust, meie käisime ära. Vaade oli tõeliselt hea, niiet ma ei kurda. Vaatasin sealt BBC majakompleksi ja Man unitedi staadionit jms. Väga vahva oli, küll on hea, et issi kaasa tuli. Üksi ei tahtnud ka minna. Muidugi kallas mõnuga vihma selleks ajaks, kui me hakkasime koju liikuma. Seega siis jagasime viiekesi end kahe vihmavarju alla ja kimasime trammile. Kusjuures, nägin ära kaks erinevat silda taaskord. Esimene, millest üle tulime, oli üles tõstetav. Ehk siis silla igas nurgas oli üks suur post ja kui laev tuleb mööda kanalit, siis tõstetakse sild lihtsalt kogu täiega üles. Tagasi minnes ületasime teise silla, mis keeratakse lihtsalt kanali keskele, et laev mööda pääseks. Väga huvitav, eestis vist minu teada selliseid ei ole? :) Manchesteris vist kõik sillatüübid esindatud. Seal on olemas ka keskelt üles tõstetav sild, nii nagu londonis. Ja lisaks on seal ka selline sild, millest sõidavad laevad üle ja mida sama moodi keeratakse vahepeal jõe keskele. Alt läheb jõgi ja pealt üle silla läheb kanal, kust sõidavad üle paatsuvilad. Selline huvitav linn on see Manchester. Igatahes läksime BBC hoonete vahelt läbi ning saime üsna kiirelt ka trammile ning siirdusime ecclesisse. Seal käisime veel korra 1 naela poes. Ostsin endale ülivinged küünekleepsud ja kaks juukseklambrit. üks on lipsuga ja teine tavaline roosa. Nüüd saan juuksed tööl üles panna ja ei lõhu neid nii, nagu juuksekummid lõhuvad. Brita ostis endale ka pudipadi ning siis liikusime koju. Kui alguses Kaido ei tahtnud vihmavarju alla saada, siis lõpuks ta siiski otsustas ringi ja trügis ka sinna alla. Sest ta oli juba kergelt läbimärg. Igatahes kodus oli hea kuiv ja saime ära kuivada rõõmsalt. Käisime emmega veel korra seal ühes väikeses poes ja ostsin Kaidole Top Geari ajakirja. Hea paks, on lennukis ka tegevust tal. Ja siis läksime koju ära. Varsti istusime lauda, sõime ja võtsime minu ja Kaido auks järjekordse klaasikese Martini Astit. Hea oli, tõeliselt hea. Igatahes taustaks käis jälle x-factor, mis oli isegi päris üllatav. Ja siis ronisime põhku ära, tõeline väsimus oli peal.

3 oktoobril ärkasime varakult, pidin Brita kooli viima, kuid tal tulid jonnituurid ja Merle viis ise. No ta ei viitsi kõndida ja kui emme kodus, siis mugavam autoga ju minna. Tibi muidugi jonnis niikaua, kuni sai kleidi selga panna tavariiete asemel ja siis kontsakingad muidugi ka. Igatahes siis jäime niisama emme-issiga juttu ajama ja nautisime hommikukohvi. Ja siis otsustasime minna jalutama. Võtsime suuna siis kõige pealt Liverpool street-ile, kus külastasime "Subway" nimelist kiirtoidukohta, kust saime imelised pikukesed endale. Kõrvale hiiglaslikud joogid. Emme võttis muidugi kõige väiksema, samas tema jook sai viimasena otsa. Igatahes siis läksime kanali äärde ja hakkasime mööda kanali äärt kõndima edasi. Nagu metsa oleks jõudnud, väga ilus. Ema ütles valge pardi kohta kana, tubli emme mul. Ja siis üks hane moodi elukas tahtis mulle lemmikloomaks vist tulla. Jube armas elukas oli küll. Igatahes mingi hetk jõudsime sellise kohani, kus mõlemal pool kanalit olid majad ja ridaelamud ka. Vägaväga ilus oli seal. Üks vanem paarike istus oma terrassil ja tervitasid meid, kui möödusime. Küll oli armas. Lõpuks jõudsime siis sinna välja, kuhu pidime. Seal oli üks väga kena sild, kivist ja muidugi vägaväga järsk ja kaardus. Huvitav, kuidas inimesed kunagi kaarikutega sealt üle said? Igatahes sealt edasi oli veel imeilusaid ja huvitavaid maju, mis olid muidugi iidamast aadamast pärit ja ilgelt vanad. Kõige huvitavam oli paadi garaaž, uks vees ja sõida ainult sisse. Tegime muidugi pilte ka seal. Lõpuks oli pissihäda meeletu, kuid WC oli muidugi suletud. Väga lahe lihtsalt. Tagasi teel tegime siis "metsapeatuse" põõsaste vahel. Ja siis otsejoones koju. Lõpuks kodus saime vähe olla, läksime emme ja Kaidoga teistpidi poodi hoopiski, jällegi ASDA-sse. Tõime natuke söögikraami ja tagasi koju. Kodus tegi emme minu lemmikut sööki. Kartuleid ja juurvilja-merevaiku kastet. NJOMMMM! Oli meie viimane õhtu UK-s. Seega istusin ja vaatasin Britaga natuke aega Sõpru ning siis sõin ja mängisin jälle WII-ga natuke.Kaido läks magama, mina veel jäin üles ja emme-issiga lobisema. Taustaks käis mingi komöödia. Lõpuks mõtlesin, et oleks aeg ka pikali heita, seega ronisin teki alla. Kuid und ei tulnud ja aina vähkresin ja vähkresin. Seega ajasin end uuesti üles ja kobisin suurde tuppa tagasi. Seal rääkisin emmega edasi ja ta muidugi jootis mulle veel natuke Bailyst sisse. Mingi hetk ärkas Kaido üles ja käis vetsus ning suitsul. Lõpuks ronisime koos temaga magama tagasi. Kell oli vist peaaegu üks.

 4 Oktoober, hommikul kell kuus helises mul äratuskell. Käisin pesemas, vannituba oli meeletult külm (või olin mina siis veel nii unesegane. Unisena ongi ju jube külm olla) ja siis värisesin seal kuuma veejoa all. Siis vedasin endale hommikumantli selga ja ronisin veel natukeseks Kaido kõrvale pikali. Lõpuks helises äratuskell, kell oli seitse saanud. Vedasin end voodist välja ja ajasin Kaido ka. Läksime jõime kohvi ja siis pakkisime veel viimased asjad. Ja sõime natuke ja... siis oli kell juba nii palju, et oli aeg lahkuda. Brita ärkas ka üles, tuli meid ikka kallistama ja ära saatma. Lõpuks ütles, et mis me tilgume, me peame tugevad olema ja tilkadele peksa andma. Vot on armas tüdruk mul ikka. Kahju oli ära tulla, seal oli tõeliselt hea ja kodune olla. Merle viis meid siis lennujaama, kallistas ja tõttas tagasi. Hommikul oli karge ja äratas üles. Pisarad olid silmad ja nutt kurgus, no nii pahapaha on see lahkumine lähedastest. Ja siis tõttasime lennujaama ja kui väravad läbisime siis kutsutigi juba meid lennukile. Väljusime varem ja eestisse jõudsime ka 45 minti varem, kui pidime. Igatahes lennusõit oli igav, istusin seekord keskel, et Kaido saaks akna all istuda. Sõin ühe sokolaadi muffini ja jõin Hot chocolate ära. (Meie omaga ei anna võrreldagi.) Ja siis lugesin cosmot ja olin. Eestis saime natuke oodata ja siis isa tuli järele ja sõitsime Laagrisse ja siis Maksisse süüa ostma ja koju. Ja siis lihtsalt olime..

And I'll leave a message after the tone..

Nii, teise päeva hommik inglismaal. Kõik on ilus ja hea :)  

Eile saabusime, 13:38 astusime lennujaamast välja. Merle oli vastas. Wc-s oli järjekord ja otsustasime koduni ära kannatada. Hüppasime Merle uude Mini Cooperisse ning suundusime Liverpoolist Manchesteri. Kusjuures Easyjeti lennukid on vist märksa mugavam kui Ryanari. Ei kolisenud niimodi ja asi käis palju sujuvamalt. Igatahes peale kahte millalgi jõudsime siis nn UK koju. Emme ja issi juba lehvitasid rõdul ja olid väga õnnelikud. Tõime neile juustuvorsti ja leiba, no loomulikult nad on siis õnnelikud :P

Igatahes otsustasime ise Britale järele minna ja teda üllatada, ega ta ei teadnud ju et tuleme.Ta arvas, et tuleme laupäeval. Igatahes 16:10 (eesti aja järgi siis 18:10) suundusime rõõmsameelselt kooli juurde. Saime veel veidike oodata ja Brita tuligi välja. Alguses vaatas ringi ja otsis emmet vist.. ja lõpuks märkas meid. Silmad läksid punni peas tibil, siis hoidis pead kahe käega kinni ja kilkas "OHMYGOD" ja tormas mind kallistama. Terve kodutee ta oli suht kõnevõimetu.Ainult aegajalt kallistas ja mõmises omaette suu kõrvuni. Kodus tal läks kiireks, sest minek ju peole. Tahtis, et ma ka ühineks, kuid jäin siiski koju.

Istusime siin ja mängisime WIId ja rääkisime ja tundsime end hästi. Jõime muidugi Kaido ja issiga õlut, emme jõi veini hoopiski. Õhtusöögiks sõime siis ahjukartulit kanakoiva ja tomati-kurgi salatiga. Väga maitsev ja hea. Siis muidugi Brita tahtis mulle väga paljusid asju näidata ja.. Lõpuks kell 10 me Kaidoga juba magasime. Selline väsimus oli peal.

Täna ärkasime seeest juba enne poolt kaheksat. Käisime tiiru vetsus ning ronisime kaissu veel tagasi veidikeseks. Ja siis jõime kohvi ja sõime ja kui Brita läks kooli siis hakkas emme kingitusi pakkima. Ilmselgelt ju saab Brital homme väga lõbus olema :D

Muidugi pidin oma puhkuse ajast ka tööd tegema. Töötunnid ära saatma ja neid muidugi ümber tegema. Sest ilmselgelt ju Kädlyl oli lapsega mingi probleem ja oli vaja et Anna tuleks kolmeks tunniks tema eest tööle. Hakkab pihta... Peaks vist e-maili mitte vaatama ja telefoni ka igaks juhuks välja lülitama.. ausõna.

Ahjaa, eile sain kingitusi ka. Emmelt ja issilt saime Päevateki ja padjapüürid, et ikka tuba oleks veelgi ilusam. Ja Merle kinkis mulle väga laheda käekoti. Väga meeldib :) Ja siis muidugi olid nad ostnud vahepeal mulle hunniku seemnehelmeid ning väga tsillid retuusid. Nüüd varsti äkki saame minna kesklinna..sinna ägedasse ehteosade poodi.Lähen seal kindlasti lolliks!

Nüüd aga lähen teen kohvi ja võileiba :)

• Pakaa!

Upsi..

Olen jälle olnud paha ja laisk ning ei ole kirjutanud. Kuigi erilist vahet ei ole, keegi seda niikuinii ei loe.

Igatahes olin terve see nädal haigena tööl. Esmasp sain õnneks kaks tundi varem minema, kuid olin tõeliselt laip. Koju ja pikali. Isegi süüa ei tahtnud. Kaido tõi apteegist mulle köharohtu, nohurohtu, imemistablette kurgule.. Ja tegi mulle palju meega kuuma teed. Seega sain diivanil paksu teki sees vaikselt lihtsalt olla. No on hea mees!

Teisipäeval lõpetasin kell neli, meeletult raske oli tööl olla, kuid sain hakkama! Rääkida oli sigavalus, seega ma ülbelt lihtsalt ei rääkinud klientidega. Ainult viimases hädas.. Õnneks keegi ei pahandanud, saadi aru et ma haige. Koju jõudsin siis kähku-kähku teki alla. Küll oli hea seal teki sees siis kuuma teed juua!

Kolmapäeval oli mul juba veidi parem olla. Jõin aina kuuma teed meega ja üritasin soojas end hoida. Tööl tundsin end ka palju paremini. Helistasin ära ka õe asjus panka ja tundsin end tõeliselt hea väikese õena.  Vahepeal võtsin kohvipausi, tegin kaks kohvi ja läksin välja lillemüüjaga lobisema. Hea oli värsket õhku saada ja ka rääkida vahelduseks niisama. 4 ajal pakkisin asjad kokku ja liikusin sealt ära. Viisin lillemüüjale veel ühe kohvi ning sain vastu saialille kimbu ja 1 roosikimbu, virsiku tooni ja eriti ilusad roosid. Its made my day! Ja siis koju ja teki alla, nagu juba tavaks saanud sellel nädalal..

Neljapäeval oli juba täitsa hea olla. Seega see tööpäev möödus ka palju kiiremini. Väga meeldiv. Seekord sain lillemüüjalt kingiks veel 24 suurt roosi! Täitsa uskumatu tädi ikka. Igatahes need olid imeilusad ja võlusid mulle terveks päevaks naeratuse näole.

Ja nüüd täna siis tööle ei pidanudki minema, Margot oli minu eest. Ärkasian alles peale kella 10t hommikul. Ja siis vedelesin veel ja käisin pesemas ja.. 1 ajal kodust välja. Prisma ring ja kontorisse. Sain uued tööpluusid, mis on niii KOLEDAD! Aga noh, firmale meeldivad. Ja siis sain oma kohvirahad ja tegin aruandelise ära ja.. nägin Marekut ka muidugi. Uksest väljudes meenus, et ei võtnud ju Eini andmeid laua pealt kaasa. Seega väike ring telefoniga FB-s ning kirjutasin andmed üles. Hakkasin minema bussipeatusesse ja nägin, et 13 kohe seal. Panin ilge jooksuga oma kontsadega, ilmselgelt valisin valed jalanõud tänaseks. Jõudsin ilusti bussile ja helistasin ära. Sõitsin siis õismäele. Küünetehniku juurde ja talle veidi nõuandeid jagama ehete tegemise osas. Seal veetsin vägaväga palju tunde, kuid väga tore oli ka. Ja lõpptulemusena sain ühed tagasihoidlikud, kuid imekenad küüned. Ma igatahes rahul :) Ja siis koju, kuhu jõudsin veidi peale 9-sat..

Nüüd peaks minema teki alla lugema.

Ei jõua ära oodata järgmist neljapäeva, niuks!

S.

Vabandused ette ja taha.

Olen olnud laisk ja ei ole kolmapäevast saadik siia jõudnud. Neljapäeva õhtul korra küll avasin bloggeri, kuid panin selle sama targalt ka kinni. Niiet vabandan-vabandan-vabandan.

Peab tunnistama, et kõiki mu päevi alates neljapäevast on saatnud haigus, uni ja raamatud. Neljapäeva hommikul ärkasin kurguvalu,peavalu, nohu ja muude jamadega. Enesetunne oli null, kuid keegi ju appi tulla ka ei saanud, kõik koolis. Seega vedasin ennast töö juurde. Rahvast palju ei olnud ja arvasin, et küll hakkama saan. Nuusates lõi silme eest korra mustaks, siis oli küll ehmatus suur. Seega võtsin ühendust Liisiga ja uurisin, et ega ta juhuslikult homme tööle tulla ei saaks. Lõpuks sain sedasi graafiku paika, et Anna on hommikul minu eest ja Liis õhtuses vahetuses Anna eest. Ja ma sain kodus magada. Neljapäeval sain koju hakata liikuma peale nelja, siis kui Liis tööle jõudis. Korra rääkisin juttu veel tuttava lillemüüjaga, kes osutus lõppkokkuvõttes Stheni ema emaks, ehk siis tema vanaemaks. Eesti on väike, uskumatu. Igatahes hüppasin trollile ja sain ka istekoha ning keskendusin raamatule. Hommikul olin lõpetanud raamatu "Kuidas ma lolliks hakkasin" ning sain selle Liisile ära anda, järgmisena võtsin käsile siis "Ma armastasin kiskjat". Seda nautisin ma ka trollis, kuigi raske on keskenduda sellises inimmassis. Mustamäe tee algusesse jõudes tõstsin korra raamatult silmad ning nägin, kuidas üks vanem daam trolli sisenes ja nõutult seisma jäi. Pistsin raamatu kotti ning hüppasin püsti. Siis läksin ja juhastasin selle naisterahva oma endisele kohale istuma. No mul ei ole koju ju enam pikk maa ja küll kodus ikka istuda saan. Igatahes tädi naeratas ning üks võõras keskealine naisterahvas kiitis mind selle teo eest väga. Ütles et kodune kasvatus on hea ja et sellist asja juba nii kergelt enam ei näe tänapäeval. See paitas mu kõrvu, ehk siis selle päeva heategu oli taaskord tehtud. Peale seda siis vutvut koju ja lihtsalt olin diivanil nagu tühi kott, raamat näpus. Magama jäin nina raamatus vast kella 10 ajal õhtul. Olin niinii läbi.

Reedel ma magasin pool päeva maha. Vahepeal ärkasin üles, sõin paar ampsu ning lugesin. Siis jälle magasin, kuni keegi mind telefonikõnega äratas ja.. Peab tõdema, et meeletult hea oli sedasi pikalt magada. Nelja ajal vedasin end püsti ning panin kartulid ahju. Niipalju energiat jagus, et Kaidole süüa teha. Natuke sõin ka ise. Aga haigena pole isu just eriti suur. Ja peale seda siis kerisime natukeseks jälle magama. Kaido suutis ka haiguse külge pookida. Tõotas tulla tore nvs. Lõpuks kerisime ööund magama.

Terve laupäevase päeva veetsime sama moodi. Uinak-lugemine-söömine-lugemine-uinak... jne. Lõpuks õhtul olime unest juba väsinud. Vedelesime ja vaatasime kummitussaateid jälle, oli vaja ju end ära hirmutada. Kella 12 ajal öösel käisin aga end lõpuks loputamas. No juuksed olid niii mustad ja ise ka, ei suutnud enam niisama olla. Peale seda oli hea puhas. Lugesin veidi raamatut ning siis kaissu ära.

Täna ärkasime juba veidi peale 8sat hommikul. Uskumatult vara. Lisaks Kaido veidi magas ka lõunaund, kuid ma enam ei suutnud. Hommiku poole käisin korra poes. Süüa oli vaja veidi tuua. Kaido siis samal ajal pesi kodus nõud ära. Otsustasime hommikusöögiks mannaputru teha. Peab tõdema, et koos toormoosiga oli see tõesti väga hea. Vaheldus igatahes! Igatahes päev on olnud siiski paras vedelemine. Kaido siin naernud pool päeva, kraaksun nagu vana vares. St mu kallis haigus on lõppkokkuvõttes juba mu kalli hääle kallal. Rõõm missugune :) Igatahes lõpetasin täna hommikul veel viimased leheküljed raamatust "Ma armastasin kiskjat". Peab mainima, et tõesti väga hea raamat ning kindlasti soovitan ka teistele! Plaanis tulevikus kindlasti taaskord seda lugeda. Nüüd võtsin käsile raamatu "Said, mis tahtsid". James Hadley Chase -i krimka taaskord. Vanasti oli ta mul üks lemmik kirjanikke, vaatame kas istub siiani :) Õhtusöögiks tegi Kaido nüüd friikaid kotleti ja tomati-hapukoore salatiga. Küll oli maitsev, njommm! Nüüd siis naudin VAUd sokolaaditükkidega, muudab kurgu natukeseksi paremaks. Vaatan taustaks "Autod" multikat ning lihtsalt olen. Natuke veel ja siis tuttu minek.

Olgu õnnistatud mu kallis firma, kus peaksin tööl käima ka haiguslehega! :)

S.

Päike vihmasel päeval.

Tegin täna enda hingele pai ning muretsesin endale lõpuks raamatu "Ma armastasin kiskjat". Raamat räägib siis nõmme inimsööjast, või õigemini tema abikaasa vaatevinklit sellest loost. Nüüd üritan raamatu "Kuidas ma lolliks hakkasin" läbi lugeda kiirelt ning alustan siis selle raamatuga. Lisaks käisin ja registreerisin end Keskraamatukogus ära ning tõin täna koju 5 raamatut. Läheb suuremaks lugemiseks ja ma olen sellega väga rahul. Vähem arvutit ja telekat ja rohkem lugemist, hea nii mõistusele kui silmadele! Eks praegu peab tuhinat ära kasutama, varsti läheb nagunii tuhin üle ning siis ei võta enam tükk aega ühtki raamatut kätte.

Alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Esimeses klassis sundis ema mind lugema, ise keeldusin. Teises klassis avastasin need võlud ja nüüd loen siiani mõnuga. Muidugi vahepeal on suuremad lugemismaaniad ja vahepeal ei suuda üldse lugeda, kuid lugemislembeline olen ikkagi.

Aga muidu ajas tänane kole ilm mul olemise veel pahamaks. Kahjuks ei aidanud praegu isegi Fervex. Eks nüüd haaran raamatu kaasa ja kolin voodisse ära. Seega kena ööd teile!

S.

Pisikute rünnak.. halleluuuja!

Ühesõnaga terve tänane õhtu on veedetud nuusates ja aevastades. Ma enam ei jõua! Ma ei kujuta ette, mis homme tööl saama hakkab. Ma juba kardan seda. Kui vähemalt on mul lootust homme saada endale raamat, mida juba ammu tahtnud olen! Tahantahantahan!

Ja homme üritan minna ja end raamatukogulugejaks registreerida ning hakata korralikuks lugejaks taaskord. Mis mul sügisel ja halva ilmaga tööl ikka teha on. Harime end vähemalt, või siis lihtsalt veedame meeldivalt aega.

Täna käisime jalutasime Marjuga raamatupoes ja mujalgi. Väga vahva õhtu oli, seega aitäh sulle. Kuigi ma olin niiiniiiiniiiiiiiiii sigavihane täna vahepeal, et tahtsin kellegi ära kägistada. Õnneks suutsin siiski maha rahuneda. Ja ma TÕESTI loodan, et äkki muutub midagi paremaks. Kuigi jah, Lootus ON lollide lohutus.

Igatahes lähen nüüd ja üritan magama jääda. Ja loodan, et mul hommikuks veel nina on peas. Head ööd!

S.

                                                         Igatsen teid, mu kullatükid!

Surma põhjus - Kreek litsus laiaks.

Eilne õhtu jätkus siis rummipeoga. Kõigepealt liikusin kesklinna korraks. Kersti hüppas tehnikast peale ning käisime korra mu kohvikus. Viisin ära klubikaardid ning nende taotlused. Võtsime siis ühed kohvid ning liikusime Westmani, kust ostsime pudeli toiduõli. Siis kiire söögiplatsi ring, kust haarasime ühed burgerid kaasa. No kõht oli nii tühi ja ei suutnud kuidagi muud moodi olla. Seal põrkasime kokku ka Riimakuga. Viisakas tervitus ning mõlemad läksid oma teed. Ja siis hüppasime nr 1 trollile ning suundusime tehnikasse. Seal siis Kersti ja Lily sättisid end valmis ja mina nautisin oma siidrit. Küll oli hea. Lõpuks vedas Merlin ka ennast sinna ja hakkasime kõik neljakesi üüberi poole suunduma. Sellest pikemalt ei räägi, kõik mis seal toimus las jäädagi sinna. Igatahes õhtu oli kirjeldamatult mõnus ja ei anna eelmise rummikaga võrreldagi. Seekord siis sain kokku 7 koksi, viimased 2,5 olid siis peale 12 mõeldud joomiseks. Igatahes tants ja trall ja sealt hakkasime liikuma peale kahte millalgi. Jalutasime Statti, võtsime sealt ühed Frankfurterid ja suundusime taaskord tehnikasse, kuhu tuli Kaido mulle järele. Igatahes suuuur aitäh Merru, Kersti ja Lily! Te olete armsad :)

Täna siis vihastasin mustmiljon korda selle töö ja tüdrukute peale. Nad arvavadki, et täiesti reaalne on pühapäeva hommikul kell 7 helistada ja käratada, et neil vesi otsas ja helisatagu ma Meelisele. Jumal küll, neil endal on ka number olemas, helistagu ise vahelduseks. Nagu lasteaias töötaks. Ja siis nad helistasid ja närvitsesid veel 700 korda. Mingu perse, ausõna. Kas täiskasvanud inimesed ei suuda tõesti ise nüüd oma peaga välja mõelda vaid peavad IGA asja pärast mulle helistama? See asi on natukene mäda vist :)

Igatahes käisime täna siis Kiisal jälle üle pika aja. Korjasime Kreeke ja õunu ja lobisesime. Ja tegin pannkooke, mida me siis piima ja toormoosiga sõime, NJÄMMM! Lõpuks linna tagasi, tiir vanaema juures, siis poes ja koju. Ja nüüd ei taha mitte millelegi enam mõelda ka. Aind magada... seega HEAD ÖÖD!

S.

I lose my mind ehk siis täna rummipeole.

Eilne õhtu oli super. Noh okei, seltskond vajus laiali ja mõned kadusid ära, kuid sellegipoolest nautisin ma väga.

Kella poole kahe ajal tuli Terminaator lavale ja rokkisid kuni kella kolmeni välja. See oli vist üks paremaid live esitusi, kus käinud olen. Esiteks enamus olid nende vanemad hitid. Ford, Carmen, Vastasmaja aknad, Muinasjutu mets, Juulikuu lumi, Ajateenija, Isa ütles, Lõbus maja, Rakett, Plekktrumm, Päev millal suren, Suudlused, Ööd on siin pimedad ja vist oli midagi veel. Ma nautisin seda õhtut iga oma keharakuga. Lihtsalt FANTASTILINE. Jass keksis ja kargas seal laval nagu väike poisike, laulis kogu hingest.. ja mainimata ei saa jätta ka teisi poisse, kes panid pillidesse kogu oma hinge. Ma jälle sain aru, MIKS ma neid nii väga jumaldan. Aitäh poisid!

Peale seda siis hakkasime kodu poole liikuma. Kätu oli kadunud ja telefon väljas. Elis oli natukene joogine ja tema panime Taksole. Siis jalutasime Lily ja Kerstiga tehnikasse, kuhu tuli Kaido mulle järele. Koju ja tuttu ära, selline unekas oli. Unenäod olid mõnusad ja ärkasin alles pool 2 päeval, küll oli mõnus.

Käisime Kaidoga täna ringi sõitmas. Üritasime minna vaatama üht rallit, kuid ei leidnud kohta üles. Seega mõtlesime et tiirutame niisama veidi ringi ja vaatame, mis kusagil toimub ja on. Jube mõnus oli üle pika aja ringi tiirutada ja lobiseda erinevatel teemadel. Lõpuks koju jõudsime peale viit natuke ja vedeleme siiani. Kuigi hakkan nüüd sättima valmis end Rummipeo jaoks. Naised-naised, siit ma tulen! :)

Ühesõnaga.. Mina, Merru, Kersi ja Lily.. ehk keegi veel. Saab tore õhtu olema, olen selles kindel! :)

Musimusi.

Ps. Sain teada, et mõne härrasmehe jaoks olen ma lisand, HAHAHAHAHAHA! Aitäh tänaõhtuste naerukrampide eest! :)

Siku.

Head asjad juhtuvad just reedeti!

                                       

Teate, ma olen hetkel niii õnnelik ja rahul, lihtsalt meeletult!

Täna olen siis Termika lainel. Võitsin 2x VIP pileti tänasele Üüberi peole. Jessjessjesss, saab parim pidu olema vist. Facebook on ikka tore asi küll, võidaks vaid veidi tihedamini.. noh näiteks kino pileteid vms. Igatahes hetkel kuulan Termikat ja ei suuda kuidagi paigal püsida, tahaks suurest õnnest mööda tuba ringi lennata vist. Lihtsalt niiii vapustavalt hea tuju ja enesetunne. Ja laulu "Just reedeti" Ref. on ka täppi selle nädala puhul.

"Olgu sinine see esmaspäev ja tume teisipäev,
kolletagu nagu sügis, see kole kolmapäev,
neljapäev see haiseb kala järgi, ja teadagi,
head asjad juhtuvad just reedeti."

Esmasp. oli blogi pealkiri "Sinine esmaspäev", teisipäeval "Must teisipäev", Kolmapäeval oli tuuline ja vihmane, ehk ehtne sügisilm, neljapäeval olin haige, ehk siis ta võis ju kala järgi haiseda... ja nüüd reedel läks kontoris hästi ja lõpuks võitsin ka VIP piletid, ehk siis HEAD ASJAD JUHTUVAD JUST REEDETI!

Pidupidupidu. Ma ei jõua enam ära oodata :)

Ja homme tuleb rummikas. Kätu,Triinu,Elis,Lily,Kersti,Merlin..keegi veel? No see tuleb ka fantastiline, ma ei jõua ära oodatagi!


Arrrrrrrmastan teid sõbrad!

Siku.

Mitte nii tume kolmapäev.. isegi.

Ma jõudsin täna arusaamale, et tegelikult mulle see töö siiski meeldib. Kuigi mul vahepeal on meeletu kopp ees. Aga ma olen tubli ja saan hakkama ja tõestan nüüd iseendale veelkord, et ma TÕESTI saan hakkama!

Käisime täna Kaidoga kohtingul peale tööd. Väike Pappa pitsa ring. Sain lõpuks oma fantaasia pitsa kätte, pool sõin ära ja rohkem ei jõudnud. Aga hea oli! Ja õhtul viisime nüüd Rollu ära laagrisse tagasi. Mina ise sõitsin terve tee, Kaido tuli autoga järele mulle, et ma koju ka saaksin. Korra hüppasime ka Greete juurest läbi, sain lõpuks talle kõrvakad ära anda, kaua võib :)

Hetkel olen rahul isegi. Ronin nüüd ruttu kaissu, sest homme jälle tööle. HEAD ÖÖD!

Ps. CC tõesti puhastab mündid suuremast jamast ära. Jätan ööseks veel likku, eks hommikul näeme tulemust :)

Must teisipäev.

Kui eile oli sinine esmaspäev, siis täna on lausa must teisipäev. No lihtsalt hommikust peale oli kõik nii pahasti. Jalg lõi sellist valu, et tantsi või kankaani. Siis ajasin mitu korda kuuma kohvi käele. Siis läks piim üle ääre jne. No lihtsalt täiesti hullumeelne. Vahepeal oli selline tunne, et lihtsalt saadaks selle töö kuradile. Aga noh..

Lõpuks koju jõudes otsustasin, et siiski hetkel veel ma seda sammu ei astu. Ma ikka tahaks üritada selle kohviku tööle saada. Niimodi, et kõik oleks korras ja enam neid probleeme ei oleks. Jah ma tean, lootusetu unistus kuid proovida ju tasub. Nii palju asju on tegelikult juba paremaks muutunud... ainult ÕIGE pisut veel!Olen tubli ja vähemalt üritan. Kuigi ma tean, et üritus on perse kukkunud katse.

Igatahes nüüd kiire pesu ja teki alla tuttu. Hommikul jälle tööle, JUHHEI! Õnneks vist reede saan siiski vabaks, see oleks super. Kontoris ja korra linnas peaks siiski käima, kuid järjekordne pikk tööpäev ajaks mu nii hulluks, et ma enam ei suudaks midagi teha ega mõelda. Nii aga nüüd head ööd kullakesed.

Garfu.

Sinine esmaspäev.

Tänane raske ja nõme päev on lõpuks möödas. Mingil väga huvitaval põhjusel ei saanud ma kuidagi und, seega tsillisin öö läbi lage vahtides ja 5:43 ajasin end maast lahti, no ei näe enam mõtet vedeleda need 12 minutit. Tööpäev oli õnneks või kahjuks päris tihe. Kassa oli kokku 200 kopikatega, (sulas 131,56 vist?), kokku "määrisin" pähe 15 klubikaarti ja olin muidu hästi ninnunännu. Isegi jootraha suvatseti täna jätta, jee. Aga muidugi oli lõpuks kõik nii kokku jooksnud et.. Kaupmehest tuli kaup, mida üritasin siis ära paigutada. Ei mahtunud kuidagi kastide vahel liikuma, ei olnud asju kusagile panna ning JUST SIIS tulid ju kliendid kohvi nõudma, PLAH! Küll olin õnnelik, kui lõpuks kell nii kaugele tiksus, et oli aeg kodu poole sättida. Õnneks tegi tööpäeva lõpu rõõmsamaks M oma naljadega, tükk aega itsitasin seal omaette.. Vahva :)

Aga see ei olnud veel kõik, lõpuks ma sain meeletult toredas ummikus veel kodu poole ka sõita, niii 2x kauem, kui tavaliselt. Õnneks sain Merruga bussipeatuses kokku ja kelmikülani saime koos. Lõpuks kui koju jõudsin olin närv niiii must, et ei tahnud midagi teada ega kuulda ega näha. Rääkimata siis sellest meeldivast jalavalust taaskord. Peab ikka arstile aja panema, ei ole normaalne.

Nüüd õhtu lõpus käisime vanaema juurest läbi. Viisime talle moosi ja vanaema teeb meile õuna moosi. Mustsõstra toormoosi teeme homme ise, mis meenutaski praegu et mammud tuleb külmikusse panna. Ehk siis ma nüüd lähen panen mammud ära, pesen end puhtaks ja saan loodetavasti oma kalli käte vahele maanduda, njurr.

Mulle meenus, et kandsin tükk aega hüüdnime Garfield ehk Garfu, mõnus :)

Täna on pisut nukker meeleolu. Täitsa lõpp, kuidas võib üks väike asi meeleolu sedasi muuta. Üks väike nali, mida kunagi luges ette T.. kõrvus oli tema naeru ja hääl, kuidas ta ei suutnud seda mitte kuidagi ette lugeda, sest oli naerust peaaegu kõveras. Ja see pani mind veel teisigi asju meenutama ja.. igatsen sind nii väga, vennaraas!

See nvs on saanud palju lihtsalt vedeleda. Peaks endale nüüd vahelduseks ühe nö "Spa õhtu" korraldama. Teeks näohooldust ning pärast jalgadele ning kätele ka. Ma olen seda väärt! Ehk muudab see ka meeleolu pisut paremaks ning kingib tänaseks ööks ka kenad unenöod.

S.

Nali naljaks..

"Karu oli hoolimatu, lampjalgne ja räpane. Samas aga ei olnud metsas temast heasüdamlikumat looma. Aga teised märkasid vaid tema välimust, mille peale Karu väga solvus. Ta püüdis teisi loomi ja peksis neid jalgadega. Sellepärast ülejäänud teda ei armastanudki. Ehkki ta oli väga heasüdamlik. Armastas julmi nalju. Nende naljade eest hakkasid loomad teda veel rohkem vihkama ja peksid. Jah, raske on ilmas elada headel ja lõbusatel.
Hunt oli ka hoolimatu ja julm. Ja räpane. Lisaks veel väga kuri ja julm. Aga loomad ei vihanud teda ja ei peksnud. Sellepärast, et Hunt suri juba varases nooruses. Sest, et Karu sündis enne Hunti. Jah, hea kui headus võidab kurjust.
Jänes oli ka kuri ja julm. Ja räpane. Ja veel oli ta arg. Sigadusi ei teinud ta kunagi. Sest et kartis. Aga talle anti sellegipoolest peksa. Sest kurjus peab alati karistatud saama.
Ka rähn oli kuri ja julm. Ta ei peksnud loomi, sest et tal polnud käsi. Sellepärast elas ta oma kurjuse välja puude kallal. Teda ei pekstud. Sest ei ulatatud. Ükskord muljus langev puu ta surnuks. Räägitakse, et see oli puu kättemaks. Peale seda ei julgenud loomad enam kuu aega puude vastu kuseda. Nad kusesid Jänese peale. Jänes külmetas, jäi haigeks ja suri ära. Kõigile oli selge, et selles jamas oli süüdi Rähn. Aga teda ei puudutud. Sest ei saadud murdunud puu alt kätte. Jah, vahel jääb ka kurjus karistuseta.
Mutt oli väike ja pime. Ta ei olnud kuri. Ta tegi lihtsalt hästi oma tööd. Tema selle puualuse ära õõnestaski ja puu kukkus Rähnile peale. Sellest ei saanud keegi teada ja sellepärast ei antud talle ka peksa. Talle anti üldse harva tappa. Tihedamini lihtsalt hirmutati. Aga teda oli väga raske hirmutada, sest ta oli ju pime ja ei näinud et teda püüti hirmutada. Kui teda ei õnnestunud hirmutada, siis muutusid loomad väga kurvaks. Ja andsid Karule peksa. Sest et neil oli väga kurb olla. Ühekorra tahtis ka Karu Mutti hirmutada. Aga Mutt ei ehmunud. Sest, et Karu oli ta ära tapnud. Kogemata. Sest, et Karu oli väga kohmakas. Ja loomad andsid talle väga kõvasti peksa. Vaatamata sellele, et Karu ütles, et ta tegi nalja. Halb, kui vahel nalju ei mõisteta.
Rebane oli väga kaval. Ta võis vabalt keda tahes üle kavaldada. Kui see õnnestus, siis talle peksa ei antud. Aga vahel tal ei vedanud. Ja talle anti peksa. Peksti kogu metsaga. Ja siis ei õnnestunud tal enam kedagi üle kavaldada. Sest on kole raske kedagi üle kavaldada, kui sind pekstakse.
Metssiga oli suur, tugev ja hirmus. Kõik kartsid teda. Ja teda peksti ainult kogu metsarahvaga. Või lihtsalt loobiti kividega. Metsseale see ei meeldinud. Ja ühel ööl peitis ta metsa kivid ära. Selle eest peksti ta korralikult läbi. Rohkem ei peitnud ta kunagi kive.
Siil oli pisike ja okkaline. Ta torkis. Ta ei olnud kuri, vaid lihtsalt torkis. Sellepärast peksti teda ainult kõhtu. Siilile see ei meeldinud ja ta ajas ennast kiilaks. Siis hakati teda peksma nagu kõiki teisigi. Jah, väga raske on olla samasugune nagu teised.
Skunks oli peaaegu nagu Jänes. Ainult väga haisev. Ta lõhnas halvasti. Teda peksti ainult siis kui ta oli kilekotis. Siis ei olnud hais nii tugev. Ühekorra oli Skunksil sünnipäev. Ta kutsus kohale kõik loomad, sest oli ahne ja tahtis kingitusi saada. Loomad kinkisid talle uue rohelise kilekoti. Ja peksid kuni teadvusekaotuseni. Ja Skunks lämbus kilekotis ära. Nii ta maetigi. Kilekotis. Väga Kauges Metsas. Sest et Surnud Skunks haises veel tugevamini. Pärast tulid Väga Kauge Metsa elanikud ja andsid kõigile korraliku keretäie. Sest neile ei meeldinud Surnud Skunksi lõhn. Jah, naabritega on vaja hästi läbi saada.
Hamster oli ka väga ahne. Ja rikas. Kui ta vaid oleks oma rikkusi jaganud, siis poleks teda nii kõvasti pekstud. Aga ta oli väga ahne. Sellepärast peksti teda kõvasti. Ja ta pidi ikka oma rikkusi jagama. Ja ta nuttis kibedalt. Jah, ka rikkad nutavad.
Lõvi oli loomade kuningas. Ta valitses metsa. Valitsejaid ei olnud kombeks peksta. See oli seadus. Aga loomadel oli poohui. Nad andsid Lõvile peksa. Niisama. Sest seal oli nii kombeks."

Mulle meenusid seda nalja lugedes sina. Kuidas sa ei saanud seda lugedes naeru pidama ja selle ette lugemine võttis sul nii kaua aega.. Sinu naer ja sinu hääl..pisar..

Oh...

...but we're a long, long way, long way from paradise..

Say Goodbye and go..

On aeg teha elus väikesed muutused. Sulgeda see lehekülg ning pöörata uus, ja nii ongi. No words needed anymore.

Ja mind ei huvita karvavõrdki, mida arvavad need lapsikud madalalaubalised inimesed, kes end sõnadega enda arust ägedaks muudavad. Ajate mind südamest naerma, niiet aitäh. :)

Kõik on hästi - kõik läheb hästi, just nii nagu peab. Ma olen seda väärt, jah olen. Rohkem kui nii mõnigi. Ma näen vaeva ning tean mida tahan ning ka saavutan selle. Kõik on jälle hästi.

Say goodbye and go..

Minu arust võivad kõik pika puuga perse kerida :)

Tänan tähelepanu eest.

Homne tuleb ilus :)

Homme kavatsen minna Mikuga jalutama, jälle pääsküla rappa. Naudime ilusat ilma (Loodetavasti), naudime linnulaulu ja värsket õhku. Ma niinii armastan seda noormeest! Cant wait :)

Ja peale seda lähen ehk hüppan Laagrisse veidiks ajaks. Tahaks Greetet ja Mariat siiski näha ning võiks ju talle kõrvarõngad ka ära viia. :)

Pidu enne pulmi..

Ma olen siin aina mõelnud ning arutanud ka teistega, et mis eesmärk sellel poismeeste ning tüdrukute õhtul on. Jah loomulikult ma ei ole selle vastu, kui korraldatakse midagi lahedat. Nii nagu näiteks üks tuttav korraldas oma parimale sõbrannale paadisõidu merel ning tegi üle 100 muffini, mida nad lasid siis tulevasel pruudil vanalinnas müüa jms. See on lahe ja meeldejääv ning ei tekita kellelegi pahameelt ega piinlikust. Samamoodi olen näinud poissmeestepidusid, kus terve kamp käib mööda linna, poissmehele on naljakad riided selja pandud ja nad tunnevad elust mõnu ja teevad nalja. Aga millest ma aru ei saa, on see osa, miks tellitakse sellistele pidudele strippareid ning veetakse stripibaari? Lisaks sellele arvavad mehed, et kõige õigem mõte oleks ennast enne maani täis juua ja siis saada lollustega hakkama, mida hiljem kahetsetakse. Stripibaarid ja stripparid peaks olema vallaliste "lõbustused". Ja ükskõik mida ka teised arvavad, siis kihlatud mees ei ole vallaline. Mees ei saa meheks abielludes, vaid siis kui ta otsustab ennast kellegagi tõsiselt siduda. Sõrmused ja paber ei tähenda selles mõttes midagi. Suhe on suhe ja suhe on püha.

Minu arust on vale vahtida alasti naist ja lasta tal enda vastu hõõruda, kui sul on tegelikult tõsine suhe. Vb jah asi on kokkuleppes, kuid mina ei taha ühtki võõrast alasti meest enda läheduse ja ei taha ka seda, et mõni alasti naine minu mehe vastu ennast hööritaks. Jah tean, on palju selliseid "vabameelseid" suhteid, kus mõlemad peavad armukesi ja nende jaoks on see asi okei. Aga selles suhtes ei ole mitte midagi ka püha ja varem või hiljem see lõpuks laguneb, sest mingil hetkel lihtsalt kumbki armud kellessegi teisesse või astutakse mõne muu asjaga üle piiri. Selleks tulebki sellised asjad kohe suhte alguses selgeks teha. Kus on kummagi jaoks piirid millest üle astuda ei tohiks ning mida võib teha ning mida mitte.

Ja kui keegi arvab et ma olen nõme naine ja meestel peabki olema poissmeestepidu alasti tibisid täis ja mehed peavadki end pidevalt täis jooma ja hiljem tehtu kahetsema siis edu teile. Siis on kaks võimalust, kas te ei armasta inimest piisavalt või laguneb teie suhe lihtsalt ühel hetkel koost :)

Ps. Mind ei huvita mitte kellegi arvamus selle koha pealt. Niiet võite oma kibestunud ütlemised kõik endale hoida :)

Whit this love, what can i do..

Lugesin eile cosmot ning peab tõdema, et ükski kord elus on mõni artikkel seal tõene, mitte puhas umbluu. Igatahes artikkel oli teemal " Miks me suuri žeste ei tee?". Ehk siis paluti kirjutada sel teemal ühel meesterahval artikkel ning asi rohkem lahti seletada. Artikli sisu on aga see, et erinevad naistekad on naiste ootused nii üles kruttinud, et enam ei panda tähele pisiasju, mida mehed päevast päeva korda saadavad, et meil hea oleks. Et pärielus mehed tõesti ei vea hunnikutes teemante ning meeletuid sületäisi lilli kohale, kuid sellegipoolest armastavad nad meid ning tõestavad seda meile pisiasjadega. Lihtsalt naised tihti ei märka neid pisiasju, kuna kusagil ei ole režisööri, kes need olulised pisikesed asjad suureks ja ülepea romantiliseks muudaks sobiva taustamuusika, valguse ning kõige muu säärasega, Ehk siis meeste jaoks on ka see suur žest, kui ta toob sulle hommikul kohvi voodisse ning kui sa neid väikeseid asju ei märka siis ajapikku väsitaksegi neid tegemast. Ehk siis artikli eesmärk on panna naised mõtlema ning märkama pisiasju meie ümber. Minu pani see igatahes korralikult mõtlema, ning mõtlesin enda jaoks ka paljud asjad selgeks.

Esiteks tuleks enda jaoks lahti seletada üldsegi sõna romantika. Minu jaoks tähendab see eelkõige teineteisele pühendumist ning tunnete avaldamist. Seda nii tegudes kui sõnades. Hakkasin mõtlema enda ning Kaido suhte peale ning pisiasjadele. Vahel ma tõesti ei märka neid pisiasju, või siis lähevad need meelest, unistades samamoodi roosadest õhulossidest ning lillehunnikutest ja kätel kandmistest. Kuid nüüd järele mõeldes on Kaido minu jaoks teinud palju romantilisemaid asju, kui kõik need unistused kokku. Ta ei ole mulle kokku vedanud küll meeletuid lillehunnikuid ning teemantmägesid, kuid need on ju ainult asjad. Aga samas oli tema see, kes mulle kõige raskemal ajal oli kõige rohkem toeks ning tegi ka ettepaneku kokku kolida. See on tõeliselt suur samm suhtes ning tema otsustas selle sammu ette võtta. Mis väljendaks veel rohkem armastust, kui selline samm ühise elu poole? Samas ka järgmised suured sammud nagu ühise pangaarve avamine, mis oli jällegi tema ettepanek. Rääkimata tema algatusel korteri ostu mõtted ning palju muud. Need ei ole üldsegi pisiasjad, kuid ometigi neile igapäevaselt ei mõtle. Samas väiksemad asjad, nagu naistepäeval roosikimbu ning koogi koju toomine, üllatavad sõnumid, jalutuskäigud, söögi valmistamised, armsad sõnad ning kõik muu. Ta tegelikult tõesti armastab mind kogu südamest! Ja ma tean, et tema oli, on ja jääb minuga nii heas kui halvas, muud võimalust lihtsalt ei ole!

Jah ma üldse ei hakka vastupidist väitmagi, ka meil on tülisid ja vaidlemisi olnud. Kuid Me suudame neist üle olla ning selle võrra on meie suhe tugevam. Me toetame teineteist kõiges, nii unistustes kui ka reaalses elus. Aitame teineteise unistusi ellu viia. Meie jaoks on suhe midagi püha, mis tänapäeva maailmas on vist haruldaseks muutunud. St me siiski arvestame teineteisega, arutame asjad omavahel läbi ning teeme asju koos. Suhe on midagi muud, kui juhusuhted kusagil ööklubides või joomispidudel. Siinkohal muidugi tuleks üldse küsida, mis on kellegi jaoks suhe. Mul on hea meel, et meie oleme selle omavahel selgeks teinud ja me ei pea teineteisele valetama ning tehtud tegusid varjama, sest polegi midagi varjata. Me ei joo kumbki ennast üle ning teame mida teeme ning suudame oma tegude eest vastutada. See välistab igasugused koomas peaga tehtud lollused, mida hakatakse hiljem kahetsema ning kaaslase eest varjama. Suhe ei jää valedel püsima. Vundament hakkab varisema ning lõppkokkuvõttes kukub kogu suhe lihtsalt kokku. Sellele tuleb mõelda muidugi enne tegutsema hakkamist. :)

Igatahes üritan olla tähelepanelikum ning märgata kõiki pisiasju, siis olen ka ise õnnelikum. Seda tean ma niigi, et see mees armastab mind südame põhjani ning mina teda ka! Ja varsti täitub meil juba kaks imelist aastat. Fantastiline! :)

Eile oli huvitav päev. Päeva alustasin shoppamisega, sest üritasin leida endale kõrvarõnga haake. Lõpuks leidsin ka koha, kust neid saada. Peale seda läksin nõmmele, kus veetsin päris pikalt aega. Ja siis Pärnu mnt Bamba piljard koos Gerli, Intsu ja Herkoga. Ja peale seda poodi ja koju.

Muu juurde ma pikemalt pidama ei jääkski, kuid tänasest nõmmest tahan kirjutada küll. Igatahes veendusin aina enam, kui palju ma seda mõmmikut Mikut armastan. Helistasin hommikul Reinule ja tal ei olnud selle vastu midagi, et Mikuga jalutama läheksin. Kati ütles ka ju kunagi, et ma võin alati minna Mikuga jalutama, kui tahan. Igatahes võtsin Miku ja seadsime sammud Pääsküla raba poole. Alguses poiss lausa keksis rahulikult, no niimodi nautis olukorda. Otsustasin seekord teha pikema ringi, kuna palav ei olnud õues ja aega oli ka. Ehk siis esimesest laudteest üle ning siis õpperajale. Sealt õpperajalt noppisin endale suhu ka selle aasta esimesed mustikad, pohlad ja vaarikad. Suu sai kohe magusaks. Igatahes Miku oli õnnelik ja keksis aina edasi. Õpperaja algus oli ilus ja roheline, mida edasi me aga jõudsime, seda hõredamaks "mets" läks ning mingil hetkel olid meist mõlemal pool vaid tühermik ning palju põlenud puude jäänuseid. Õnneks ei olnud väga söestunud osi, need põlenud puud olid vaid hallid, oksteta ning lehtedeta, ehk siis täiesti surnud. Jalutasime sealt edasi. Mingil hetkel tulid meie tagant kaks inimest, tädike tegi kepikõni ning onu sõitis rattaga. Astusime teelt kõrvale ja lasime nad mööda, peale seda saime edasi tatsata. Lõpuks jõudsime suurele teele ja keerasime paremale, natuke kõndimist ning veelkord paremale, ehk siis tagasi kodu poole. Kuna seal ühtki inimhinge ei olnud ja Miku oli ka väsinud juba siis lasin rihma lahti. Poiss ainult tatsas mu lähedal. Nuuskis aina tee äärt ja tuli jälle minu juurde. Ja niimodi me siis vaikselt jalutasime tagasi. Mingil hetkel tundus, et tuleb käänak teel. Panin siis rihma tagasi ja hea oli et ma seda tegin, käänaku peal oli kraav puhta veega, kuhu Miku muidugi sisse kardas. Alguses jõi kuid siis tahtis aina sügavamale minna, õnneks sain ta välja sikutatud tagasi. Peale seda muidugi oli samm palju reipam. Eks tänu veele kogus Miku oma jõuvarud kokku jälle. Natuke maad eemal tuli meile vastu üks tädi oma Sakslasega. No see alguses paar korda haukus. Tädi küsis, et kas on kuri ja kas ei või kokku lasta, et seal käib jalutamas üks Chow "Bosse" ka ja temaga pidid suured sõbrad olema. Lõpuks nad siis nuusutasid teineteist vaikselt. Mõlemda hoidsime rihmast kõvasti kinni ja.. aga no see Sakslane juba kuue aastane ja vanake, nuusutas ära ja kõndis eemale. Niiet nende vahel mingit vaenu ei olnudki õnneks. Paar sõna rääksime veel juttu tädiga ning siis läksime oma teed. Lõpuks jõudsime Mikuga siis selle õige "ujumis ja joomis" kohani. Seal muidugi noormees tegi jälle hopp. Jõi ja tahtis aga sügavamale ujuma minna. Lõpuks ikka tuli vastumeelselt välja. Selleks ajaks oli noormees juba päris väsinud. Läksime edasi parditiigi äärde. Seal tegime umbes 10 minutilise puhkepausi. Miku pikutas ja ma imetlesin parte. Lõpuks vaatasin ka kella ja selleks hetkeks olime me ära olnud juba üle kahe tunni. Siis tulid ühed tädid sinna parte vaatama ja imetlesid ka Mikut. Lõpuks üks tädi küsis, et kas tal on tõesti sinine keel. Ütlesin et ei, lilla on ja Miku siis näitas. Tädi oli kohe nii üllatunud, et ongi lilla. Igatahes siis seadsime sammud kodu poole. Lõpuks kestis meie jalutuskäik umbes 2,5h. Miku viskas koju jõudes muidugi siruli, noormees väsis ära.

Igatahes ma nautisin seda jalutuskäiku iga keha rakuga. Esiteks oli seal selline rahu, vaikus ja linnulaul, et mul tekkis tunne, nagu oleksin kusagil väga kaugel linnadest ja asulatest. Teiseks oli Mikuga nii hea jalutada. Üksi on ju nõme aga kellegagi koos võiks lõputult jalutada. Kolmandaks sain oma mõtteid selgeks mõelda ja nautida tõeliselt mõnusat värsket õhku. Tundus, nagu aeg oleks seisma jäänud. Ehk selleks lõpuks kellaaeg ehmatas ka mind, ei uskunud et nii kaua ära oleme olnud. Kuid seda oli lausa vaja, aitäh Miku ja aitäh Rein!

Igatahes ühe asja tegin ma tööl selgeks täna. Kui mul on valida, kas töö või armastus siis valin armastuse ja minu poolest võib see töö kuradile käia! Neil on mind rohkem vaja kui minul neid, HAH!

1 August 2011

27 päeva veel mu sünnipäevani! :)

Täna oli tegus päev. 12 ajal sättisin end välja ning suundusin korraks kontorisse. Sealt siis seadsin sammud Kristiinesse, kus külastasin postkontorit. Muidugi peale seda oli meeletu kohviisu ning haarasin Coffee innist ühe Mocha endaga kaasa. Ja peale seda kohtusin Diana ning Mannuga. Käisime korra Prismas ning suundusime siis nende poole. Istusime ja lobisesime mitu tundi ning peale seda siis vurasin enda kioskisse. Lahendasin seal mõned asjad viisakalt ära, võtsin ühe Latte ning kimasin trollile. Saime Kaidoga maja ees kokku, käisime poes ning tulime koju. Ja nüüd üritan juba neljandat korda blogi kirjutada.. st arvuti pani kolm korda pildi taskusse ning mu tekst kadus..

Igatahes meeletult hea oli täna üle pika aja Dianaga maha istuda ning rääkida maast ja ilmast. Minevikust, olevikust ning tulevikust. Ootustest ning lootustest. Oli hea näha ka seda, kuidas Mannu kasvab aina suuremaks ja ilusamaks tütarlapseks. Tema silmad on sügavad, kui atlandi ooken ning tema naeratus on soojem, kui päikese puudutus. Igatahes puges see neiu mulle südamesse! Missest, et ta arvas, et mul on liiga palju juuksekarvu peas ning et neid tuleks vähendada. Imeline lihtsalt!

Jään ootama järgmist korda mu kallis, olen sind tõesti igatsenud :*

Homme lähen Laagrisse. Seekord siis Greetet ning pisikest Mariat külastama. Neid igatsen ka ning loodan sealgi paar meeldivat tundi veeta, kui mind muidugi välja kannatatakse :D

Olen igatahes enda jaoks selgeks teinud fakti, et on aeg soojendada üles suhted, mis varem pakkusid nii palju pinget ning rahuldust, kuid mis on mingil põhjusel unustusse vajunud. Vajan veidi muutust ellu ning see kindlasti aitab algust teha :) Tahan tagasi sõpru, kellega saaksin rääkida ka muust, kui ainult sellest, kes keda k*ppis ja kes keda jälle tahab või ei taha. Ma ei jõua enam kuulata. Mul on vaja hingele pai!

Set the world on fire..

Istun juba tükk aega siin kastikeses ja mõtlen kas, mida ja kuidas kirja panna. Eks üritan algust teha.

See nädal algas minu jaoks päris hästi, kui nii võib öelda. Nimelt ma siiski ei lõpetanud töösuhet Coffee inniga, vaid muutsin veidi ametikohta. Minust sai Vanembarista ning alustan oma uue ametiga karjääri Suur-Karja tänaval asuvas kioskis. Alguses oli hirm, et on vanad olijad ka ning ehk hakkab mingi hõõrumine pihta. Miks sain mina ametikõrgendust, kui nemad on minuga sama kaua olnud. Et kuidas mina neist parem olen. Kuid minu õnneks (või siiski kahjuks, ei teagi) saan ma endale kõik uued tüdrukud. 3 inimest lõpetavad oma töösuhte 20ndal, ehk siis kolmapäeval. Üks neiu on selle kuu lõpuni. Sain kolmapäeval endale juba kaks esimest õpilast. Kolmas tuli neljapäeval. Nädala lõpuks andsin kõik ka oma nõusoleku, niiet vist on mul tüdrukud koos. Septembrist on ühte poole kohaga neidu juurde vaja, kuid küll ma selle leian. Ehk saab sellest kõigest ka asja siiski. Lähen kolmapäeval kontorisse, saan oma töötelefoni kätte ning hunniku pabereid taaskord. Neljapäevast alustan oma uues kohas :)

Sain täna Rolleriga sõita. Nõmme ja Hiiu kandis, küll oli vabastav tunne. Tippkiirus 55 km/h, rahulikult kokku umbes 50 km. Ma lihtsalt armastan Rolleriga sõitu. Alguses vajas küll veidi jälle harjumist, kuid peale esimest kilomeetrit läks juba libedalt. Isegi vabaduse pst-l sõitmine ei tekitanud minus mitte mingisuguseid raskusi. Igatahes mõtted on rolleri seljas sihitult ringi sõitmisel hea vabaks lasta. Ümised omaette midagi ning lihtsalt sõidad, ilma mingi sihita lihtsalt veered ühest tänavast teise. Vahel on midagi sellist just vaja..

Peale seda läksin Mikuga jalutama. Selle ajal vajus tuju kuidagi alla igasugust arvestust. Ei oska siiani öelda, mis on selle põhjustajaks, kuid paremaks pole tuju siiski muutunud. Ehk homme..

Hakkan nüüd igatahes "Laibast pruuti" vaatama. Olen seda korra küll arvutist näinud, kuid jah. Kena ööd.

Why i even bother..

lihtsalt mõttetu.

9 juuli 2011

Sorri, pole saanud jälle mahti istuda arvuti taha ja siia paar rida kirja panna.

See nädal olin siis Sampos tööl, kuigi mulle ei meeldi seal ja pahapaha. Okei jah, teen kõike nii nagu ise tahan ja ei pea kellelegi aru andma. Tellin vajalikud asjad ise jms, kuid siiski on tüütu. Kuid üks nädal on veel vastu pidada, siis saab sellega kõik.

Mareki õhutusel võtsin lõpuks selle kirja kirjutamise ette ning saatsin ka ära. Kirjutasin raske südamega ja saatsin ära veel raskema südamega. Meeletult nõme on sedasi, kuid muud moodi ka ei saa. Sellistest probleemidest vaikida ei saa, vastasel juhul on sealsed kohvikud varsti põhjas omadega. Nagu eile üks vanembarista mulle ütles, et Kala hakkab mädanema peast ning kui vanembarista on mööda, ei saagi muu koostöö mõjuda normaalselt. Marek tuli muidugi järgneval päeval jälle mind külastama Samposse ja kiitis mind, et kirja teele panin. Küll aga hakkas ta rääkima, et ei saanud aru, kas tahan edasi jääda neile tööle või mitte. Et Tiina nagunii küsib mult seda ja ma parem mõelgu välja. Kui ütlesin, et teatud inimese alluvuses ma peale seda enam töötada ei saa siis öeldi mulle, et aga tõstame sind siis kusagile mujale. Küll ta on ikka armas, uskumatu :) Igatahes nüüd ootan Tiina kohtuotsust ja siis vaatan edasi, mis saab. Peale järgmist nädalat tahan igatahes ühe nädala puhata.

Täna hommikul saime jälle ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt suitsusalaami võileib mille töölt koju tõin lihtsalt hallitas??? Tuunikala oma aga ei kõlbanud ilma hallitusetagi. Teist korda juba selline jama. Paar päeva tagasi oli sama asi, võileivad lihtsalt ei kõlbanud, tundsin kohe et halvaks läinud. Helistasin Marekule ka, sest see on suur probleem, kui võileivad peaks kõlbama, kuid on halvaks läinud. Nii võime palju kliente kaotada ning firma ka kopsakaid trahvid kaela saada. Milles meie ei pruugi isegi süüdi olla, vaid hoopis tarniv firma. Sest iial ei tea, mis tingimustes ja kui kaua neil võileivad olnud on. Tõeline jama..

Igatahes homme läheme piknikule, nüüd tuleb veel välja mõelda see, et mida sinna kaasa võtta :)

2 juuli 2011

Palju õnne meile kõige pealt, täna täitusid meil imelised 1 aasta ja 9 kuud. "Tähistasime" seda "väikese" väljasõiduga, mille korraldas Sõjaväemuusem. Käisime tutvumas Peetes Suure merekindluse kaitserajatistega, suurim pluss asja juures oli ajaloolasest Giid Mati Õun, kes tõesti teadis, mida ta rääkis.

Igatahes ärkasime hommikul pool 8. Siis tegime süüa ja pakkisime asjad ning 9 ajal uksest välja. Vutvut Siili peatusesse Troll number kahe peale. Masendav oli see, et rahvast oli Troll täis ning seal oli lihtsalt niii meeletult palav, et anna või otsad. Saime siiski edukalt oma asjadega linna ning Solarise juures põrkasime kokku ka Marioga. Sealt vurasime siis Sakala 1 maja ette, kus olid ees juba Ema,Jüri,Jaanus,Henry,Kaio,Mumu,Ats ja Madis. Kati oli hetkel Solarises shoppamas ja tema jõudis alles siis, kui buss ette sõitis. Ja siis kõik bussi, istusime vasakule ritta ja kolmandasse pingiritta. Kell 10 võis sõit alata.

Kõigepealt siis Kristiine juures statis peatus, sest osad tahtsid juua-süüa osta, kes ei teadnud/unustasid ära, et söögi-joogi peab kaasa võtma. Seal sai Kati siis korralikult Feilida, no ikka nii korralikult kohe, et nägu tõmbas märksa roosamaks. Nagu hiljem kuulsime, ei olnud tema ainus, kes sedasi omadega rappa jooksis.

Igatahes sealt siis edasi Astangule, kus tee oli üles võetud ja pidime mööda põldu minema, mis sisaldas ohtralt nõgeseid, suutsin õnneks osavalt neist mööda laveerida. Teepervel kasvasid metsmaasikad, küll need olid magusad ja head. Tunnelini jõudmine võttis ikka omajagu aega, selle ajaga suutsin jalad villi hõõruda ning üle kere end läbimärjaks higistada. Seda enam tundus tunnel lausa hingeõnnistusena. Seal oli nii meeldierutavalt jahe, et ei tahtnud kohe kuidagi sealt välja tulla. Igatahes lõpuks pidin alla vanduma ja suundusin koos teistega välja. Päikeseprillid tõmbusid kohe uduseks, seega neid ei saanud ma veidi aega kasutada. Jäime veel Matit kuulama, kui avastasin, et minu jalge all käis meeletult kiire siblimine. Metskuklaste rajale sattunud, õnneks nad meid kiusama ei tulnud ja läksid oma teed. Kuigi neid oli ikka MEELETULT palju. Sealt siis suundusime tagasi bussi poole. Leidsin tee pealt metsmaasikaid ja hapuoblikaid, njom.

Bussis avastasin, et mu kannad olid täiesti lõhki. Seega kingad tooli alla ja paljajalu oli niii hea. Sealt siis edasi Suurupisse, kus olid ruumid korralikult vee all. Midagi väga palju seal teada ei saanud ja siirdusime bussi tagasi. Sealt siis läksime kilomeeter edasi, kus nägime veel erinevaid rajatisi. Esimeses, mis meenutas väga Pakri poolsaarel nähtud pudulojust, andsin Getsule kogemata lõuga. Või noh, ta tuli august välja ja koperdas mulle otsa, mul oli taskulamp käes ja hoidsin kätt üleval.. ja mina nüüd siis süüdi. Sealt siis liikusime tagasi ning leidsime sealt Suurupi patarei, mis oli ringis. No ja seal oli kõik nii sarnane, et suutsime Kaido ja emaga hetkeks ära eksida. Õnneks leidsime tagasitee siiski tagasi, kuigi teised olid ammu juba bussi juures ära käinud ja teel randa sööma. Ühinesime siis nendega ning leidsime Kati ja teiste juures mõnusa varjualuse koha liival. Istusime maha ning nautisime sööki. Lemmi tõi mulle ka mingi valuvaigisti, pea lõhkus nii mis hull. Õnneks andis valu enamvähem järele selleks ajaks, kui bussi tagasi jõudsime. Vahepeal oli küll selline tunne, et annan kohe otsad lihtsalt. Sealt siis sõit edasi Humalasse.

Humalas oli siis põllu peal kahel pool teel rajatised. Ühel pool teed käisime siis punkris sees, osad läksid ühte tunnelisse, mis läks kõvasti alla poole, kuid eelistasin üles jääda. Nemad naasesid ka õige pea, sest tunnel oli kinni varisenud ja ei läinud kusagile edasi. Lõpuks saime veel tükk aega oodata bussi juures, sest osa seltskonda jooksis koos Giidiga minema, mingeid kanjoneid vaatama. Lõpuks siis saime bussi ja jälle teele.

Nüüd ootasid meid ees Vääna-Posti. Kuna seal käisime eelmine aasta ka, siis oli asi mulle tuttav ning sain julgelt ees sisse minna ja seal tsillida. Sain vaid veidi targemaks, giid rääkis ikka päris tarka juttu. Tunnelis olid teised juba ammu kaugel ees, kui ma alles hakkasin aia peale ronima. Kaido ei tahtnud ühineda, kuna ta juba käinud, kuid minu eesmärk oli oma tulitavad jalad maha jahutada. Niiet, vutvut üles, alla ja vette. Kaido küsis, et kas lähen taha poole ka. Just siis kui ütlesin, et üksi ei taha minna, tuli üks meesterahvas ja ütles, et tema läheb. Seega ühinesin ning kõmpisime taha poole koos. Ta näitas vahepeal valgust juurde, kui toppama jäin ning aitas mind ka teisest aiast üle. Väga viisakas meesterahvas igatahes. Jõudsin keskpaika, kui rahvas vastu tuli ning välja hakkas minema. Kuna olin käinud siis alguses ühinesin nendega, kuid poolel teel tuli mulle vastu Lemmi, kes tahtis ka näha, kuid üksi mitte, siis olin hea pojanaine ning ühinesin temaga. Üsna varsti tuli vastu meile ka Giid, kes naeris ja küsis, et kas teine vahetus, ning tuli meiega kaasa ning rääkis ühtteist veel juurde. Tagasi tunnelist välja jõudes avastasime, et Kaido ja Jüri ootasid meid viisakalt, tublid poisid. Bussi jõudsime kõige viimastena, miks see mind küll ei üllata.

Sealt siis edasi Vana-Pääskülla, kus oli väike jalutuskäik tunnelis, mis oli paksult mudane ning päris märg kohati. Vahepeal oli selline tunne, et kummikud jäävadki sinna mutta ning edasi lähen paljajalu. Igatahes sealt tagasi tulles panid kõik ees ajama ja jäime Lemmi ning veel kahe inimesega viimastena maha. Kõigil olid mingid korralikud seasilmad ja valgust just eriti ei olnud. Enda jalge ette nägime. Mingi hetk läks tunnel kaheks, momendiks tekkis eksimise tunne jälle, kuid leidsime õnneks õige tee ja saime sealt välja. Nühkisin siis kummikud vastu rohtu enamvähem puhtaks ning kobisin bussi. Siis suundusine Härra Mati kodu juurde, kust ta tõi meile enda kirjutatud raamatud. Sain siis ka kaks raamatut osta ning pühendusedki sisse. Ja siis ta läks koju ning meie liikusime lõpppunkti poole, ehk siis iga roju oma koju. Kaio ja Mario läksid maha juba Mati juures, Kati läks Hiiul ja meie siis Kalevi juures, kus leidsime Getsu auto eest ning millega saime lõpuks koju.

Ma olen tänase päevaga nii rahul ja peaks mainima, et üldiselt oli seltskond väga supermõnus. Ja Giid oli ka fantast. Läheks teine kordki, kohe ausalt! :)